Kord aastas olen ma sibulakoorteusku. Mida kullakamad koored, seda parem. Kui neid talv läbi koguda, jätkub munadevärvimiseks küllaldaselt. Ja paaril viimasel aastal, mil mul pole kaubandusvõrgust valgeid kanamune õnnestunud saada, on sibulakoored ka pruunid munad kenasti tähnide ja varjunditega katnud. Just nii, nagu mulle meeldib.
Sel sibulakoortega värvimisel on hea, rahustav toime. Ja äratundmine, et olen oma esiemadega üks, mäletades veel midagi nende ammustest oskustest.
Kõikvõimalikud moodsamad värvivariandid või kleepekaunistused võivad minu poolest olemata olla. Minu jaoks on sibulakoortega värvitud munad ikka erilisemad. Need päris, mis iga kevade juurde kuuluvad.
Minu foto, 2014.
Häid Lihavõttepühi!
ReplyDeleteKa minu lemmikud on sibulakoortega värvitud munad ! Noored tänapäeval ei viitsi värvida ja joonistavad õudukaid nägusid vildikaga peale . Muidugi mitte kõik aga olen näinud . Tore et on palju vabu päevi ja et on nii soe väljas ! Ilusaid ilmu!
Aitäh, Nataly! Kaunist kevadet Sullegi ja head pühadejätku!
Delete