23.4.14

"Küüslauk ja safiirid" - restoranikriitiku hõrk salaelu


Oi, see oli hea! Mitmekihiline nagu võrgutav kook. Igati hõrk lugemiselamus.

Ma ei teadnud Ruth Reichlist ja tema autobiograafilisest raamatust "Küüslauk ja safiirid" enne lugemahakkamist mitte midagi. Kaanepildist järeldasin, et tegu on keskpärase raamatuga, nagu neid kipub meie lettidele palju tulema. Aga oli hoopiski laialt tuntud inimese väga hästi kirjutatud teos.

Nüüd neist kihtidest. Kõigepealt muidugi kirjutaja meisterlikkus maitseelamuste edasiandmisel. Lugedes on tunne, nagu sööksid  koos kuulsa restoranikriitikuga New Yorgi parimates restoranides sajadollarilisi mitmekäigulisi õhtusööke, vajudes naudingute lummusesse, siis kui teda on ära tuntud ja talle iga hinna eest pugeda püütakse. Ja pahasena siis, kui ta on nii hästi varjunud oma tegelaskuju maski taha, et restoranides teda ära ei tunta ja hõrgutiste asemel püütakse pakkuda midagi, mis isegi  tavasöögile alla jääb. Ja osasaanuna ka siis, kui Reichl ampsab tänavamüüja rasvapirukat või käib väikestes vaimustavates toidupoodides, mille omanikud söögikunsti oskuslikud meistrid on.

Teiseks on Ruth Reichl ka põnev kui harrastuspsühholoog. Ta mõtleb noiks restoranikäikudeks välja järjest uusi tegelaskujusid, kelleks kehastub koguni nii tõetruult, et võtab iga uue väljanägemise puhul kasutusele ka uue käitumismustri, alustades sellega juba teel restorani oma kodumaja liftis ja tänaval taksot püüdes. Mõnikord ei taheta teda restorani sissegi lasta. Mõnikord pahandavad tema kaaslased, et ei tunne oma igapäevast Ruthi äragi - nii teistmoodi on temas kõik. Aeg-ajalt tunneb ta ka ise nende käitumismuutuste ees hirmu, avastades endas seni talle hoopis tundmatuid iseloomuomadusi. Nii et raamatu pealkirja täiendus "Toidukriitiku salaelu" õigustab end igati.

Kolmandaks oli mulle huvitav, kuidas  Ruth Reichl kirjutab New Yorgi ja veidi ka Los Angelese ajalehetoimetuste elust. New York Timesi toimetus on maailmas üks müstifitseeritumaid ajalehetoimetusi üldse ja seal restoranikriitikuks saanud Ruth Reichl suudab ka ajakirjanduse salaelu põnevalt kirjeldada. Eks ole ju seegi omamoodi köögipool, kuigi sealt tuleb sagedamini kõrbelõhna kui heast restoranist.

Veel üks selle raamatu kiht on inimesed. Kõiki, kellega Ruth Reichl kohtunud on, oskab ta tabavalt iseloomustada. Mõnest saavad lugejale head tuttavad, mõni on aga nii ebameeldiv, et temaga tutvuda ei tahakski.

Siis on seal veel Reichli lehelood koos hinnangutega, mida ta restoranidele andnud on. Võib kujutleda, missuguse huviga restoranides Reichli järjekordset lehelugu oodati: keda ta seekord hindab ja kuidas.

Ja retseptid. Niisugused, mida lausa tahaks katsetada. Isegi mina, kes ma pole suurem asi kokk, usun, et mõnega neist kenasti toime tulen.

Tõlkijad Lii Tõnismann ja Talvi Tõnismann on kogu selle maitsete, lõhnade, iseloomude, rõivaste, värvide, ootuste ja veel palju muu kireva pillerkaare eesti keelde panemisega nii hästi toime tulnud, et midagi häirivat ei hakanudki silma.

Eesti keeles ilmus "Küüslauk ja safiirid. Toidukriitiku salaelu" mullu (Varrak), aga kirjutatud on see - "Garlic and Sapphires: The Secret Life of a Critic in Disguise" - 2005. aastal.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails