31/07/2013

"English Vinglish"


Kui Eestis veel palju India filme näidati, olid minulgi oma lemmikud. Nüüd polnud ma neid enam ammu vaadanud, kuni mulle seda uuema aja filmi soovitati. "English Vinglish" (2012) tasub vaatamist, on ühtaegu meelelahutuslik ja mõtlemapanev. Lisaks veel imeilusa ja andeka peategelasega.

India filmilegend Sridevi on mänginud rohkem kui 200 filmis. Teda peetakse Indias aastasaja parimaks filminäitlejannaks. Aga viimased 15 aastat on ta olnud kodune, kasvatanud lapsi - "English Vinglish" on tema tagasipöördumine kinolinale. Ja väga edukas!

Lavastaja ja käsikirja autor Gauri Shinde on varem teinud tõsielu- ja reklaamfilme, millest "English Vinglish" erineb. Nüüd tahtis ta luua filmi, mis paluks andestust ja ütleks aitäh tema emale ning kõigile tagasihoidlikele, oma perekonnale pühendunud naistele.

Shashi on India koduperenaine, kelle olemasolu tema mees ja kaks last iseenesestmõistetavaks peavad. Nad naudivad tema kokakunsti ja perele pühendumist, aga mees ja tütar halvustavad teda sellepärast, et ta räägib ainult hindi keelt ja tönkab inglise keelt väga halvasti.

Kui elu viib Shashi ootamatult New Yorki, leiab ta keelekursusel uusi mitmest rahvusest sõpru, kasvatab eneseusku ja õpib inglise keele ära nelja nädalaga. Sellega käib kaasas tema muutumine ja ometigi jäämine selliseks, nagu ta oma olemuselt on.

Sellel teemal oleks võinud teha väga igava ja tavapärase filmi, aga "English Vinglish" pakub ootamatusi, südamlikkust, tundeerksust, head muusikat ja värvirohkust, kontraste ja varjundeid ning jätab pärast filmi lõppu kauaks hea tunde, kuigi võib-olla oleksin vaatajana salamisi tahtnud teistsugust lõpplahendust.

Sridevi kõrval ja taustal on filmis palju huvitavaid tegelasi, näiteks India praegune tuntuim filmistaar Amitabh Bachchan reisikaaslasena, hulk keelekursuslasi, inimesed, kellega Shashi kohtub, lapsed... Kõik kokku aga on helge filmielamus.

"English Vinglish" Wikipedias.
Sridevi Wikipedias.

29/07/2013

Ameti au


Korteriühistul oli mitu aastat väga hea kojamees. Tõeline maja hoidja. Varahommikust hilisõhtuni askeldas ta maja ümber, koristas pisimagi prahi, ei lasknud inetuks muutuda prügikastide ümbrust, pesi trepikodasid, pügas muru.

See, kui puhtana suutis ta hoida rohkem kui saja korteriga pika maja ümbrust lumerohkel talvel, oli lausa harukordne ja autoomanike rõõm. Ja kui ta väsimatult lund rookis, võis tema töölepühendumist ja töövõtteid imetleda. Ümbruskonna parim kojamees, teistel majadel niisugust polnud.

Kui ühistu koosolekul kojamehe palka otsustati tõsta, olid kõik ühehäälselt selle poolt: "Nii tubli inimene!"

Aga viimasel ajal, juba mõned nädalad, on majaümbrus hooletuses. Rohi aknaalustel platsidel mühiseb kasvada, praht on maas, üks naisinimene käib aeg-ajalt justkui midagi tegemas, aga tunda on, et endist kojamehe=peremehe kätt enam ei ole. Arvasin, et ehk on kojamees puhkusel, tuleb varsti tagasi...

Eile sain teada, et ei tule. Olevat töölt ära läinud. Ja see on just selline juhtum, kus tilk tõrva on meepoti ära rikkunud. Selleks tõrvaks olevat koerasitt, nagu õues kohatud majanaised teadsid rääkida.

Trepikodades, kus elavad suurte koerte omanikud, olevat tihtipeale märke sellest, et koerad õiendavad oma häda ära enne õue jõudmist. Koeraomanikud on häda jälgede koristamisega hooletud, et küll kojamees teeb. Kojamees tegigi, aga üsna loomulikult see talle ei meeldinud. Olevat siis palunud ühistu juhatusse kuulujaid, et nad appi tuleksid ja koeraomanikke korrale kutsuksid. Esimees suhtunud asjasse leigelt, et ega tema tea, kellel koerad on (kuigi suures majas teab seda igaüks).

Kaua sa kannatad! Kojamees teatas seepeale, et ega ta sibi ole - tema on kojamees, ja pani ameti maha.

Tööpakkumisi olevat ta juba saanud mitmelt poolt. Aga see maja on mõnede ühistuliikmete juhmuse tõttu masendaval kombel oma väga heast kojamehest ilma jäänud. 

26/07/2013

Pildikesi Paljassaarelt

Esmapilgul ei pannud me seda kuulutust Paljassaarele viiva bussi peatuses tähelegi. Aga kui märkasime, siis ajas selle eestikeelne tõlge meid südamest naerma. "Väga kogenud" lapsi ei tule just iga päev ette ja last, kes "on igav" nõndasamuti. Ju on hoolsale tõlkijale abiks olnud Google Translate.

Meie teekond oli saanud südamliku alguse. Ka hall taevas andis lootust selginemisele.


Kui bussist maha astusime, oli päike väljas ja pakkus lopsakat värvidemängu.


Õhk oli paks putukate suminast, kõikjal lendasid liblikad: kollased, valged, kirjud... Sekka ka linnulaulu - Paljassaarel elavat tublisti üle 200 linnuliigi, kelle pesitsuskohti soovitatakse mitte häirida.

Seadsime sammud ees terendava "valge torni" ja majaka poole.


Merelt paistis igasuguseid laevu ja taamale jääv Tallinn avanes ootamatutest rakurssidest.


Paljassaare asukate ja külaliste rikkalikku kunstiloomingut sai palju jäädvustatud. Siinkohal vaid üks sügavamõtteline näide, sest see teema väärib tulevikus eraldi blogipostitust.


Järgmine pilt on Väike-Paljassaare tipust. Ehkki mu reisisaatja ka Suur-Paljassaarel käinud on, piirdusingi ma sel korral vaid väikesega. Meie ajalimiidi piires oli siin palju vaadata.


Jälgi vanast, tööstuslikust ja militaarsest leidub mitmes kohas. Aga kuigi need tunduvad väga vanad, ei maksa unustada, et Paljassaare poolsaar moodustati inimtegevuse tagajärjel, kui aastail 1912–1917 Väike- ja Suur-Paljassaare liideti mandriga. Nii et alles sajandivanune...

Algul 500 m pikkune Katariina kai rajati samuti aastatel 1913–1916 Peeter Suure Sõjasadama akvatooriumi kaitsemuuliks. Praeguseks on sellest säilinud umbes 300 meetrit, ots on päris lagunenud.


Ka "autogramm" Franz Krullilt kuulub miljööväärtuslike asjade hulka. AS Franz Krull oli Venemaa Keisririigi ning Eesti esimesel iseseisvusajal tegutsenud metalli- ja masinatööstusettevõte. See asutati 1865. a Narvas ning kolis 1875. a Tallinnasse, kus arenes suureks masinatehaseks.


18/07/2013

20 aastat tagasi


Täna 20 aastat tagasi oli päev, mis mul kunagi ei unune. Minu ema viimane elupäev. Poolteist kuud hiljem kirjutasin Terviselehele loo. Panen selle nüüd siia, kakskümmend aastat tagasi olnu mälestuseks.

Sel suvel suri mu ema

Kevadel viisin ta haiglasse, seal pandi diagnoos, raviti veidi ja saadeti koju… surema. Tegelikult ju elama, aga need viimased 56 päeva läksid, mida edasi, seda raskemaks.
Siiski jätkus tal elu- ja iluhuvi.
“Kas võililled akna taga õitsevad?”
“Kas pihlakad ka juba õitsevad?”
“Kas see valgete õitega põõsas su akna all ka veel õitseb?”
“Täna ma jaksan natuke käia, vii mind akna juurde, ma vaatan.” Ta ei jaksanud kaua, mõned minutid ainult, aga ta oli maailmast jälle osa saanud.
“Imelik, mina lähen ära, aga lilled jäävad, puud ja kivid jäävad, linnulaul jääb…”

Sel õhtul, kui ta suri, oli kaunis äikeseilm. Viimane äike tema elus. Minu jaoks seda tähenduslikum, et ma olevat ilmale tulnud äikese ajal. Siis nägin ma esimest korda oma ema. Nüüd müristas jälle, aga tema oli minekul.

Kui haigus väga ägedalt raskenes, tuli kutsuda kiirabi, sest selliseid valusid tal varem polnud olnud ja nii tugevaid valuvaigisteid, nagu nüüd tarvis läks, kodus polnud. Mis seal salata, aeg-ajalt ei osanud ma enam lihtsalt midagi peale hakata.

Arstid olid erinevad
See brigaad, kes tuli 13. juuli keskööl, oli lihtsalt haruldane. Tumedapäine väsinud olekuga tohter püüdis kõik teha, et ema abistada. Ja kuigi noorel õel ja kogenud arstilgi ühe vajaliku rohu süstimine käe veresoontesse ei õnnestunud, sest sooned olid liiga haprad, oli selles arstis midagi nii inimlikku, et ta noil hetkil nii ema kui ka mind toetas.
Varsti ühel õhtul algas surmaheitlus. Siis ma seda veel ei teadnud, vaid tagantjärele. Terve eelmise päeva olid valud, oli endiselt oksendamine – mu ülikõhnaks muutunud emme ei saanud juba hulk aega enam midagi süüa, hakkas tõusma palavik, algas allategemine, mida enne polnud. Terve öö vaevlesime mõlemad. Hommikul tuli jälle kiirabi kutsuda, oli pühapäev, 18. juuli, ja muud abi polnud kusagilt võtta. See kell 7.30 saabunud arst oli tige, pahutses minuga ja mu memmega, käskis järgmisel päeval rajooniarsti juurde minna. Polnud tal silma ega südant…
Järgmist päeva ema jaoks enam polnud. Kella kaheksa paiku tol õhtul tuvastas kolmas kiirabiarst agoonia ja väga madala vererõhu, püüdis veel kuidagi aidata. Seepeale ütles mu emme, ise juba suremas: “Igasuguseid arste on, häid ja halbu… Noor arst oli nutma hakkamas.
Siis ütles ema veel oma viimased sõnad:
“Keegi ei tea, mis surm on. Ma olen juba surnud…”

Viimane päevik
Kuidas ma kõike noist päevist nii täpselt, lausa kellaajaliselt mäletan? Kirjutasin päev päeva kõrval üles kõik emaga juhtunu sellest ajast, kui ta haiglast tuli. Nii oskasin ma kodus käivale rajooniarstile ja teistele täpselt rääkida, mis ja kuidas, nii võin seda ka sugulastele. Kõik söögikorrad, kõik protseduurid, enesetunde, muu olulise, ka selle, mida ta rääkis.
“Ära mind enam haiglasse vii,” palus ta, kuigi haiglaga, kus ta oli viibinud, väga rahule jäi. Eks ta tundis, et on mineja, kuigi lootis edasi elada, kaugel õppivat lapselastki veel näha.
“Seda suve ma polegi näinud,” ütles ta. Ja rändas mõttes mööda lapsepõlvepaiku, mööda armsaid kohti, kodutubasid ja kodukööki. Koduseinte vahele jätsin ta ka viimaseks ööks pärast surma.

Koduseinad on lahkujale toeks, aga ärasaatjale jääb teadmine, et ta on kõik teinud, mida teha sai, ja lahkujalt kõik kuulnud, mida see ütelda tahtis.
Jäävad lilled, puud, suured kivid ja linnulaul…

© Linda Järve. “Terviseleht” 8. sept 1993.

Pilt siin juures on ühelt eilselt teekonnalt.

16/07/2013

Eile veel...

Sõna otseses mõttes eile veel peegeldunud päikesekuma. Pärast päris toredat pikka päeva, mille jooksul sai mõned vajalikud asjad ära tehtud ja mõned pentsikudki seigad läbi elatud.


 Minu foto, 15. juuli 2013, kl 22.22.

11/07/2013

Ehitamise ajad

Oleks üsna ootuspärane, kui ma neil päevil, mil EÜE 50. aastapäeva põhjalikult ja pidulikult tähistatakse, kirjutaksin pika postituse sellest, kuidas kaks aastat ehitusmalevlane olin. Aga panen siia vaid kaks fotot, ühe 1966. ja teise 1967. aasta suvest.

Esimesel oleme meie, Muhu rühma tüdrukud, esimest päeva Muhumaal ja just kätte saanud oma tööriided, täielised roobad ning need selga ajanud. Need on lohvakad, täismeeste jaoks tehtud karedad riideesemed ja meid ajab hirmsasti naerma, kui kentsakad me neis välja näeme. Ja muidugi tuleb see ka fotona jäädvustada.


Teine on pika söögilaua tagune Kabli rühmas, kus meid oli Eestist, Ungarist, Tadžikimaalt ja Lätist. Kokku palju rohkem kui pildile mahtus.


Tervitused teile, Muhu'66 ja Kabli'67, kus te kõik praegu ka ei viibiks! Tore aeg oli. Paljut sai esmakordselt kogetud ja pagas kogu eluks kaasa võetud. Teiega sai mitu puuda soola ära söödud. Aitäh, sõbrad, ilusate mälestuste eest!

Fotod erakogust. 

 2006. a kirjutasin neist rühmadest Maalehele, kus originaali lühendati ning see ilmus 2007. a pealkirja all "Eesti esimesed üliõpilasmalevasuved".   Mingi ettekujutuse noist suvedest sealt saab.

05/07/2013

Ei ole vist keegi kirjutanud kullerkuppudest kaunimini kui Masing


Uku Masing on oma "Mälestusi taimedest" (Ilmamaa, Tartu 1996) kirjutanud suuresti "tänuks nähtud ja unustatud taimedele. Neile täiuslikemaile elusolestele - kuigi mõned rumalad nende seas on mõelnud teisiti - kes söönukssaamaks ei tarvitse õgida teist omasugust, kes kuju lõplikkuselt ületavad kõik nõtked ja kauneimate joontega loomad, kes suudavad sööki valmistada valgusest, õhust ja veest, vajades ainult kübekene anorgaanilist ainest oma hoone taladeks."

Taimede loetelu on selles raamatus aukartust äratav, kuid nende hulgast kollendavad minu jaoks kõige erksamalt kullerkupud. Ma ei tea, et ükski teine kirjamees oleks neist kaunimini kirjutanud kui Masing:

"Ma pole unustanud, et nende lõhn on teisest maailmast ega seda, et hoolimata inglitiibade sulesusest, ma neid kujutlesin nii kergeina ja läbipaistvaina nagu kullerkupu õislehti. Pole kevadet, kui ma pole käinud kullerkupul ega nuusutanud neid. Lõhn paraku on aga nii kerge, et teist korda hingates teda ei taju, minu sõõrmeile teda polegi toas, vaid ainult õie sees. Nende pudenemine on kurvemaid asju maailmas ja ma mitu aastat olen pühkinud kokku õislehed, hoidnud seni, kui neil pole enam õiget värvi ja mul veel ainult teadmine, et nad olid. Siin non fui, fui, non sum, non curo ei lohuta mind kübetki. Sest ma ei tea, kas järgmisel aastal mind ongi otsimas hästi suuri ja väga lõhnavaid."

Õnnelikuna on Masing kõndinud välja igapäevakalkusest:

"Pilved avaras taevas mõjuvad südantkergendavalt, on äkki ruumi ennast liigutada, tundub hetketi, et midagi ei takista kõndimist taevasse, koguni jalad on valmis ja suutelised. See on väga mõnus tunne, vähemalt mulle, sest kuigi olen loomult ehk introvertne - kuigi seda katsun eitada - igapäev oma kitsusega, minu enda jatkuv ja lakkamatu ahendamine väsitab väga. Õigemini küll tüütab. On äärmiselt vastik olla kinni normaalses, selles, mida pidevalt teen, ja taibata, et on raske astuda sellest välja ning teha mistahes uut."

Ja taas need kullerkupud, ühtekokku ligi kaks-kolm lehekülge:

"Kas on maailmas inimest, kes suudaks maalida kullerkupu läbipaistvuse hulka astmeid, kas on kollast, mis nõnda kumaks? Raskeim on siiski ta läbipaistvus ühtaegu klaasja peegeldumisega. Paljudel õitel on ju umbes nõnda, ent mulle ei meenu ühtki nii õrna, nii kilejat ja ometi nii kindlat."


On ka ridamisi teisi taimi, nii pilgupüüdjaid kui ka tagasihoidlikke, heinamaadelt, paanepäälsetelt ja soodest, põlluäärsetelt, aianukkadest, kõrvuti mälestustega emast ja isast, arvamustega ladina keelest, värviskaalast, kaasaegsetest ja paljust muust.

"Võibolla õitsev kreek polegi nii ilus kui sügise hommikul lillalaiguline. Marjad tilguvad kastet, mõned hõbehallid, teistel pinguli nahk kiiskab ja, kui päev tuleb soe, siis purjus herilased kukuvad jorisedes ühelt marjalt teisele. Siis võib päriselt unustada, et nädala-pooleteise pärast pole muud enam kui porine ja külm vihm, nii mudane, et pilvedki määrduvad teda kallates. Silmad sellisel herilaste pidupäeval näevad rohkem kui muidu."

Rohenäppudele võikski soovitada Uku Masingu "Mälestusi taimedest" lugemist - võib-olla mitte just praegu, mil neil käed tegemist täis, aga siis, kui aiatöödele taas vabamad hetked järgnevad. Poolt sellest raamatust nautisin täiega, teine pool, kus Masing konkreetsetest toalilledest kirjutab, jättis mu leigeks, aga taas tuleb nentida, et aednikukalduvustega inimestele võib just niisugune taimede kasvu ja muutumise täpne kajastamine ning kirjeldamine hinnaline olla.

Niisamuti nagu mõne teise lugeja jaoks on hindamatu Uku Masingu kirglik soov:

"Tahan olla aju, millesse voolavad kokku kõik võimalikud tajud maailmast, tahan liikuda, toimetada, talitada, teha, ehitada, istutada, muuta maailma paremaks ja mitte teda õgida kellegagi võidu. Ma ei vaja kuulsust, tunnustust, auhindamist, - et mul oleks rohkem ja paremat süüa (sita kvaliteedi tõstmiseks või?), tahan vaid toitu, mis ei kahane võtmisel. Selle saamiseks pole ühtki neist vaja, on vaja teistsugust maailma ainult."

Raamatu toimetaja Pille Runnel on juhtinud saatesõnas tähelepanu Masingu lausele: "Kuidas siis kirjutada õieti taimedest, kes mulle on andnud tahtmist elada?" ja ütleb selle kohta: "Lause küsiva poole vastuseks on nii või teisiti seesama raamat. Lause teine pool selgitab ehk Uku Masingut ennast."

Pildiks valisin seekord 1950ndate aastate  fotopostkaardi oma kogust.

01/07/2013

Juuli, lihtsalt juuli


Nüüd on siis käes see kuu, mil enamik tuttavaid on linnast läinud. Praegu, mil ma ise suhteliselt vähe ringi liigun, ei saagi sellest nii väga aru, sest arvutisuhtlus toob tihtipeale ka kaugel olijad lähedale. Kui nad muidugi suvisel päeval üldse arvutit lahti teevad. Aga varem, kui veel tööl ja palju kesklinnas käisin, oli juulil ja augustil selge vahe. Augusti teisel poolel ilmusid vahepeal kadunud olnud näod jälle nähtavale. Kõik suvelustimistest äraseletatud ilmega.

Tutvusin täna kodulinnaga. Lasnamäele ma kuigi sageli ei juhtu. Kogu aeg on tundunud, et Lasnamäe on Mustamäest kaugel. Aga interneti abiga saab oma bussisõidud nii paika panna, et Lasnamäele kulgemine võtab vähemgi aega kui kesklinna sõit. Teekond ise oli puhtkaubanduslikel eesmärkidel, et väisata suurt uut Maximat, mille kohta ainult kiidusõnu olen kuulnud. Tänaste muljete põhjal võin kiidukooriga ühineda. Ja tundus ka, et kõikjal, kus käisin, oli viisaka ja meeldiva käitumise kuu välja kuulutatud - inimesed olid sõbralikud, üksteist tähelepanevad.

Tuttav küsis täna, mis lill see küll on, mis kõik Eestimaa põllud kollendama paneb. Ega ometi nurmenukk. Oh ei, rapsipõllud on need, väidetavalt mesilastele vaenlaseks saanud.

Aga küsimus iseenesest oli armas ning haakus hästi mul praegu käsil oleva lugemisvaraga - Uku Masingu "Mälestusi taimedest". See on järjekordne lugemisnauding, millest ehk juba üsna varsti siin blogis ka kirjutan.

Ja üks korralduslik teade ka:
Oma uuele raamatublogile "Tütarlaps linnast", millega juunis päris hoolega tegelesin, tegin mõne noorema huvilise soovitusel paar päeva tagasi ka Facebookis lehekülje. Nad arvasid, et FB uudistevoos on neil kõige kergem silma peal hoida blogi uutel postitustel. Ma ei ole varem FB-s lehekülgi teinud, see on esimene katsetus. Aga mind rõõmustab, et "laikijaid" juba natuke on. FB suhtlusplugin on ka "Tütarlapse..." blogis olemas, kel selleks soovi. Kõik on oodatud!