26.5.12

Veel pildikesi Tartust

Veel mõned pildid Tartust. Ülikooli raamatukogu on pärit juba ajast, mil ma enam Tartus ei olnud. Minuaegsed raamatukogud olid Toomemäel Toomkiriku ühes pooles, seminarka ja tuubikum. Toomemäel meeldis mulle kõige rohkem, sest seal oli mingi eriline pühadusetunne, mida ma muudes raamatukogudes pole sel määral kogenud. Seal oli lugeja kuningas ja seal oli väga hea tööd teha, olgu siis tegu lihtsalt mõneks seminariks valmistumisega või diplomitöö tegemisega.


Tänavakohvik, mida vaadates tuli tunne, et annaks jumal, et tänavakohvikud Tartu raekoja esist nii ära ei ummistaks nagu seda on teinud kallid tänavakohvikud ja -restoranid Tallinna raekoja platsiga, kuhu linlasel endal ju tegelikult enam asja pole - nii kõrged on seal hinnad ja turistide melu ei kutsu sinna istet võtma.


Mulle meeldib see vaatenurk, millel korraga kaks ülikooli peahoonet. Üks too ammune, mis oli vaieldamatult linna kõige tähtsam maja, Eesti kultuurielu süda, ühtaegu Tartu hing ja vaim. Küll majaseinale kujundatuna, kuid sellisena justkui meie endi mälupilt üksteise peale kogunenud erinevatest ajatasanditest, teisest ajast, aga ometigi samast ajast. Teine, laupäevases vaikuses pühalikult ilus, aga oma praeguses olevikus kuidagi kaugemal sellest päikeselisest kevadpäevast, rahva saginast, kunagisest tudengiterohkusest ja neist, kes ikka ja jälle käisid peahoones kella all kohtumas või peatusid tema eeskojas teadetetahvleid vaatama, sest just sealt sai pildi, kus midagi olulist toimub.

Üks tuttav mees , kel peahoonet siiski varjutada ei õnnestu, on sel pildil ka, just juhuslikult välja astunud Werneri kohvikust - kirja- ja rännumees Olev Remsu, kes siin on suundumas Juhan Peeglist pajatava mälestusteraamatu esitlusele...


...mis toimus just selles majas, mis Inglisilla tagant paistab. See on ajakirjandustudengite (ja mitte ainult nende) uus kodu, kus seniste lauanurgakeste asemel on õppejõududel võimalus töötada hubastes tööruumides, millest avaneb mõtteid meelitav vaade Toomemäele ja mis on Inglisilla ja Kuradisilla vahel, nagu otsustades, kas peaksid ajakirjanikud oma käe ja südame andma inglile või kuradile. Kas see palju inimlaste sünde näinud uuenenud maja ka meie ajakirjanduse järjest läppunumaks muutuvale õhustikule uue hinguse suudab anda? Võib-olla...


See Ülo Õuna last ja isa põlistav/ülistav kujupaar on samuti pärit ajast, mil ma juba Tartust ära olen olnud. Nii nad sammuvad ja küllap näeb igaüks neid omamoodi. Aga silma hakkas, et suund on neil raekoja ja ülikooli poole võetud, nii et seegi on omamoodi "kui Arno isaga koolimajja jõudis..."


Eelmised Tartu pildid olid siin.
Minu fotod, 19. mai 2012, päikeseline päev Tartus.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails