29.4.12

Üks rahulik paik


Üks rahulik paik Mustamäe nõlva all Glehni lossi lähedal on Glehni perekonna rahula, kuhu von ise küll kunagi maetud ei saanud. Praegu voolavad seal kevadveed, vahel käib päris kenasti hooldatud pargikeses (Tallinn, Lossi 13) mõni uudistaja. Väidetavalt saanud Glehn oma ajal sellelt rahuplatsilt otse oma lossi vaadata, aga praegu on majad ees.


Rahula lähikonnas tatsab üks paks ilvest meenutav kõuts. Pildile ei kipu. Läheb vist mõnda soojemasse kohta päikest püüdma. Õige kah, sest ega siin muud teha ole, kui vee voolamist vaadata ja igavikust mõelda


Kõik on veel natuke justkui väsinud ja hall. Õige kevadine sära on alles tulekul. Ometi on mõni puu seda juba okstesse püüdnud ja sellisena metsa tuhmrohelisel taustal väga silmapaistev. Isiksuse sära, mis muud...

Minu fotod, 28. aprill 2012.
Vaata ka: Nikolai von Glehn - Nõmme Gaudi.
Vaata ka: Missioonitundega veidriku mängumaal.

25.4.12

Kollakasrohelise liblika suvi

Kõiksuguseid suvesid on olnud. Valge liblika suved. Kirju liblika suved. Tumedamate ja heledamate liblikate suved. Aga kollakasrohelist liblikat ma ei mäletagi esimesena näinud olevat. Ju siis tuleb hoopis teistmoodi suvi kui tavaliselt, oma üllatustega, oma kaunite leidudega ja kordaminekutega - kollakasroheline suvi.

Värvivarjundite üle võiks vaielda. Mis ühele kollakasroheline, see teisele ehk hoopis rohekaskollane. Võib-olla suvigi sellest teistsugune. Võib-olla... Aga see näib hetkel tähtsusetu. Ilus liblikalend oli, hulk aega mu vaatepiirkonnas, enne kui ära lendas. Õnnelik päikeses. Ja kõik talvest veel kaasa tulnud ja kevadet üle elada tahtvad kahtlused ja kõhklused taganesid selle kollakasrohelise liblika ees. Mis tähtsust neil enam on, kui tuleb kollakasrohelise liblika kollakasroheline suvi.

12.4.12

Enne pilvede kevadist nuttu


Tavaline päev, veidi tööd, veidi iseendaga olemist, veidi pilvi, veidi päikest. Hea, et tavaline.

Eilne päev, näe, ähvardas ebatavaliseks keerata. Neljandalt korruselt alguse saanud veevool jõudis läbi mitme korruse lae kaudu juba minugi koju. Õnneks jõudsime trepikoja vee keldris enne kinni keerata, kui suuremad kogused kaela oleksid tulnud. Läks tõesti õnneks. Vastasel juhul oleks jälle olnud selline veeuputus, nagu neid siin blogiski kajastanud olen -- ja juba neljas viimase kolme aasta jooksul. Niisiis ei läinud see päev vett vedama, kuigi palju ei puudunud.

Tavalised päevad on oma rütmiga, et töö edeneks. Tänane soojus meelitas välja, kuigi akna alt viimase lume hanged veel päriselt sulanud pole. Inimesed õues on sõna otseses mõttes igasugused: kes rohketes vattides, sallid ümber kaela keeratud, mütsid kõrvuni peas; kes nagu rõõmsad hõlmatiibadel lehvivad hoogsad linnud, juuksed tuultele valla.

Vaatasin ilmateates lubatud tõeliseks esimeseks kevadsajuks kogunevaid pilvi ja mõtlesin:
võib-olla et pilved on
taevaste kirjad maa peale
ja kui me neid lugeda
ei mõista
siis nad nutavad
Minu foto, aprill 2012.

8.4.12

Teisiti


Just siis, kui hing juba uut kevadet tõsiselt võtma hakkas, tuli jõululumi maha.
Häid pühi!
Minu fotod, 7. aprill 2012.

5.4.12

Päevade tiksumine


Kevadine kellaaja ettekeeramine mõjub mulle alati paremini kui talveajale üleminek. Päevad hakkavad palju rõõmsamini tiksuma. Valge aeg. Kümmekond viimast päeva on minu jaoks olnud tihedalt täidetud kirjandusega.

Lõpetasin ühe tõlke toimetamise, pean väikese pausi enne teise juurde asumist. Sisuvigadest ma siinkohal rääkima ei hakka, aga keelevigu oli üllatavalt palju ja neist enamikku poleks ehk olnud, kui tõlkija oleks vaevunud kogu teksti enne kirjastusele andmist läbi eesti keele spelleri laskma. Vähemasti polnuks siis pidevalt korduvat sõna "annektoot", muust kõnelematagi. Originaali head küljed - huvitav teema, päris põnev probleemiasetus, asjakohased nõuanded jms - kadusid seekord minu jaoks küll täielikult tõlke vigaderohkuse taha.

Õnneks on viimaste päevade tiksumisse mahtunud kohtumisi ka väärttõlgetega. Märtsikuu viimasel kirjanduslikul kolmapäeval Tallinnas Kirjanike majas näiteks. Tartu Ülikooli Kirjastus esitles seal "Kaasajaluule" sarja, milles on ilmunud väärtuslikke pärleid nauditavas tõlkes. Professor Jüri Talvet, kelle üks ettevõtmisi see sari on, on ju oma ala meister.

Olen luulet oma elus palju lugenud ja luuletajate ning luuletamisega palju kokku puutunud. Üks mu lemmiksarju läbi aastate on "XX sajandi luule", mis sisaldas peaaegu eranditult väga häid värsse ja mõttelaenguid, alustades luulest neile, kes luulet ei loe, ja lõpetades luulega neile, kelle maailm alati toimub. Praegune "Kaasajaluule" sari on mu meelest mõnes mõttes nagu tolle "XX sajandi luule" jätk. Olulisim vahe on ehk see, et kui "XX sajandi luule" sisaldas palju ka juba lahkunud luuleklassikuid, siis "Kaasajaluule" esitleb elavaid luuletajaid maailma eri paigust. Ja, nagu Talvet on öelnud: "Ikka leiavad nad üles mõne inimese avali südame, kes nad ära tunneb, nende kaugenemise pärast kannatab ja uut tulekut ootama jääb".

"Kaasajaluule" sarjas on nüüdseks ilmunud seitse raamatut, autoriteks H. L. Hix, Carlos Vitale, Jordi Servera, John Barnie, meie oma Mari Vallisoo, Athanase Vantchev de Thracy (kelle kogust olen siin blogis varem kirjutanud) ja viimasena Marian Raméntol.

Üks väga tore omadus on neil kogudel veel lisaks nauditavale luule- ja tõlkemeisterlikkusele - need on kakskeelsed, sisaldades rööbiti tõlkega ka algupäraseid luuletusi. Nii saab näiteks keeleõppija originaali tõlkega võrrelda ja ehk tuleb see temale mitmel moel kasuks.

Aga see esitlus, mis oli väga nauditav, aga mille publiku arv jäi kaugele maha kunagiste ammuste väga populaarsete kirjanduslike kolmapäevade saalitäitest, tekitas mus ka küsimuse, kas kirjanduslikud kolmapäevad ei ole enam köitvad. Tallinn kubiseb kõiksugustest ettevõtmistest, võib-olla pole Kirjanike maja musta laega saal enam nii kutsuv. Või on viga väheses reklaamis: pelk teade Sirbis ja plakat Kirjanike maja uksel ei too huvilisi kokku, sest nad lihtsalt ei pane seda tähele. Kindlasti on rohkem publikut üritustel, mille reklaami on kaasatud võrgustik: FB, Twitter, midagi veel. Või ei ole kirjandus üldse enam eriti populaarne...

Ka eile, kui käisin kevadisel raamatumüügil rahvusraamatukogus, oli seal rahvast väga vähe. Kirjastusi, kes oma toodangut müüsid, võrreldes jõulumüügiga ka väga vähe. Aga üks hea külg oli sel ometigi: raamatuid sai lettidel rahulikult uurida. Kaks ostu tegin ka: oma õpetaja Juhan Peegli "Kuld on jäänud jälgedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast" ning ühe väliskirjanduse alase kogumiku, mille siinkohal saladuseks jätan, sest ega siis kõike saa isegi blogilugejatele välja rääkida.

Niisama lugemiseks pole eriti aega olnud, aga Maret Nukke "Minu Jaapaniga" olen poole peale jõudnud.

Selle postituse fotol on mõned minu toimetatud raamatud aastatest 2009-2011, pooled on pildilt puudu.

1.4.12

Related Posts with Thumbnails