29.12.12

Palju head...

Hulk aega mõtlesin, kas sel aastal enam üldse blogisse kirjutan. Eelmine piparkoogilõhnaline postitus oli selle aasta sajas ja 100 on ilus ümmargune number. Aga midagi jäi kripeldama ning näärisoovideta ka justkui ei saa. Täna tehtud fotod pole pühadeaja piltide moodi, aga pakun need ka fotojahi vabasse teemasse...


2012 oli kummaline aasta. Palju sodi ja soppa ujus pinnale ning tuli välja. Mitmes valdkonnas ja paljudel elualadel. Mõnikord oli kellegi kordasaadetut lausa valus vaadata ning ega see inimestele hästi mõjunud. Mõni ootas pääsemist ning puhastust maailmalõpust, aga enamik loodab kindlasti, et uue aastaga midagi paremat tuleb. Peab tulema...



Jäägugi siis halb meist vanasse aastasse maha. Võtame kaasa selle, mis oli hea, ning lisame sellele uut head. PALJU HEAD...

Kõikidele.


Minu fotod: 29. dets 2012, Tallinn.
Teiste fotojahiliste vaba teema fotod on siin.

21.12.12

PiparkoogiOlümpial on kõik võidumehed

Tänase "maailmalõpu" eelse keskpäevatunni veetsin piparkoogilõhna keskel PiparkoogiOlümpial, mis pakkus palju silmarõõmu ja lõhnavat vaatemängu. Igati muhe ja muigamapanev sõbralik soe maailm...

Tore oli! Esimesena hakkas mulle silma autasustamispoodium, kus seisid need, kes ilmselgelt laulsid: "Me kolmekesi tuleme präänikutemaalt...".


Aga lisaks nendele oli veel palju põnevaid tegelasi, medaliga ja medalita, ja küllap olid esindatud kõik olümpiaalad. Ning medaleid ja meeneid oli oi-oi-oi-kui palju.





Paraolümpiatki polnud unustatud.


Esmakordselt maailmas toimuv PiparkoogiOlümpia leiab aset Tallinnas Disaini- ja Arhitektuurigaleriis ja uudistama pääseb seda 8. jaanuarini.


Kõigi nende piparkoogimehikeste ja spordirajatiste loomiseks on ära kasutatud 300 kilo tainast. Pole midagi imestada, suusahüppemäed ja kõikvõimalikud muud spordirajatised on väga materjalimahukad.


Ja siis need maskotid. Juba Miška üksi on vägagi kopsakas.


Olümpia hotell täies hiilguses ei jää temast palju maha!


Ja üleüldse: tähtis pole võit - tähtis on osavõtt. PiparkoogiOlümpial on kõik võidumehed.


Kogu selle sportliku jõuluime on loonud sadakond tipptegijat nii Eestist kui ka mujalt. Osalevad ka keskaegse piparkoogi meistrid Soomest Turust ja Poolast Torunist, kes on pannud välja puuvormidega valmistatud reljeefsed piparkoogid. Aga nende piparkoogid pole nii "sportlikud", vaid jõululisemad.

Minu fotod: täna, Tallinn.

18.12.12

Tunne


Ilus helendav hommik oli täna. Tõi meelde ühe kauge tähtsa päeva. Õigupoolest on see päev kogu aeg meeles ja tähtis. Ei saa meelest minnagi.

Niisugune isemoodi päev oli. Just kõige olulisematel hetkedel hakkas akna taga lund sadama... Ja edasi oli kõik uutmoodi.

Kes teab, see teab. Teistele polegi mõtet pikalt seletada.
Palju õnne!

Minu foto, täna.

12.12.12

Üldse mitte maagiline kokkuvõte 2012. a ilmunust


Traditsiooniliselt olen talvisel pööripäeval teinud blogis kokkuvõtte oma aasta jooksul kirjutatud lugudest, ilmunud artiklitest ja toimetatud raamatutest. Seekord teen seda veidi varem - eks sobi ju selleks ideaalselt tänane "maagiline" kuupäev 12. 12. 12, mis olevat ka uue jõu ja uue alguse sümbol. Ja jõudu läheb mul vaja, sest ega tänavune küll loominguliselt eriti edukas aasta polnud.

Lehe- ja ajakirjalugusid ma sel aastal ei teinud. Mitmel põhjusel, mida siin lahkama ei hakka. Elasin rohkem n-ö vanast rasvast. Mis näitab, et mu eluiga on jõudnud sinnamaani, et on aeg mälestusi kirjutada. Nii ilmuski aasta alguses trükimusta jõudnud koguteoses "Kui kergetööstus oli suur tööstus. Tagasivaateid minevikku" (mis küll veel eelmist aastanumbrit kannab) minu tekst "Mälestusi kergetööstusest".

Maikuus ilmunud Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi kogumikus "Alguses oli Juhan. Meenutuslood õpetaja Juhan Peeglist" oli minu artikkel "Ääremärkused Õpetajast ja õpinguaastatest" - tänutundest Õpetaja vastu. November tõi kahe varasema intervjuu osalise taasavaldamise  Eesti Olümpiakomitee president (2001-2012) Mart Siimani esinemiste, artiklite ja intervjuude kogumikus  "Subjektiivselt". Aga kõik need lood olid kirjutatud juba varem, mitte sel aastal, lihtsalt ilmumisega läks aega.

Minu toimetatud raamatuid on tänavu ilmunud viis. Ühes mälestusteraamatus tegin küll ainult puhtalt keeletoimetamist ja ei hakka seda siin nimetama. Enamat toimetamist nõudsid  Mihhail Ležepjokovi "Tunded tumestavad mõistuse", Valeri Sinelnikovi "Ole oma elu peremees", Anatoli Nekrassovi "Õpi oma elu juhtima" ja üks raamat erisoodustustest. Kolm nimetatut olid seekord siis vene keelest tehtud tõlgete toimetamine, eelmistel aastatel on inglise keelest tõlgitud raamatuid olnud venekeelsetest rohkem. Neist huvitavamana tundub mulle Ležepjokovi raamat, kus on rohkem juttu indiviidi kohast ühiskonnas; teised on sellest, kuidas üksikisik peaks elus edu saavutama. Kõik need raamatud on olnud kirjastuse, mitte minu valik.

Minu tööandjatest ühel on väga halb omadus. Ta ei hooli töötasu maksmisel lepingu tähtaegadest, vaid venitab, tahab mitmekordseid meeldetuletusi, küsimist, võiks öelda, et lunimist. Ja nii kuude kaupa. Toimetamistöö üldiselt meeldib mulle, kuigi aeg-ajalt tuleb ette väga lolle vigu, mis parandada tahavad. Aga väga ebameeldiv on, kui tasu saamine venib. Sellisele tööandjale on ka raske lojaalne olla. Ma ei ole ju tema võlglane, sest minu töö on ammu tehtud ja raamat(ud) ammu ilmunud, aga tema oma tasuvõlga ei maksa.

Enne aasta lõppu on vaja valmis saada veel ühe päris põneva raamatu toimetamisega (aga sellest kirjutan rohkem siis, kui autoril selle väljaandmisega kõik selge on) ning üks töö on veel tulekul.

Aga siis on juba uus aasta ja uued päevad...

Minu foto, 2012.    

5.12.12

Kaugloetava elektriarvesti näidu kaelamurdev lähivaatlus

Eilsest alates on meil siis kaugloetav elektriarvesti. Vahetamine läks kiiresti, elektrikatkestust oli vaid kümmekond minutit.  Ka kasutusjuhend jäeti postkasti. Halb üllatus oli aga see, et näidu vaatamine nüüd märksa raskem on, kui vana arvestiga oli.

Vana arvesti n-ö mahtus oma kohale paremini ja tema näiduekraan jäi täpselt arvestikapiukse vaateava klaasi taha. Uue arvesti ekraan aga paikneb klaasi suhtes ebamugavalt - esialgu vaatasin, et näitu polegi üldse näha, kuid taskulambi abil saab valgusvihku filigraanselt rihtides ja iseennast kaelamurdvalt kõverdades seda siiski kuidagi lugeda.

Kui blogilugeja küsib, miks me kapiust lahti ei tee, siis sellepärast, et elektrikappide uste võtmed on korteriühistus ühe kindla inimese käes. Majas on üle saja korteri. Oleks mõeldamatu aja- ja närvikulu, et see inimene iga kuu lõpus peaks rohkem kui saja inimese palvel trepikodades näidu teadasaamiseks kapiuksi avama.


Ega sellest (võib-olla kõikidele kortermajadele osaks saavast) ekraani paiknemise ebamugavusest polekski suurt midagi, aga esialgu tuleb arvestinäitu ikka vanamoodi ise teatada. Kauglugemine tuleb millalgi... vist üsna määramatus tulevikus.

Vanad arvestid vahetatakse uute (kaugloetavate) vastu välja kogu meie suures majas. Elektrilevi kodulehelt saab teada, et oleme nn pilootprojekti sattunud: "Pilootprojekt toimub 2012. aasta lõpus ja 2013. aasta alguses, mil vahetame välja ligi 5700 arvestit eri piirkondades ja eri tüüpi tarbimiskohtades üle Eesti. Pilootprojekti tulemuste põhjal täiendame paigaldusprotsessi, et edaspidine arvestivahetus võimalikult ladusalt toimiks."

Ja veel: "Vahetame arvesteid üldjuhul korraga alajaamade piirkondade kaupa. Näitude kauglugemine hakkab toimima siis, kui kõik sama alajaamaga seotud arvestid on vahetatud ning andmete edastamiseks vajalik taristu on valmis."

Ehk oleks mõttekam andmete edastamiseks vajalik enne valmis teha ja alles siis tarbija elu uue arvestiga siduda.

"Mõnel juhul võib arvesti paigaldamisest kuni kauglugemisele üleviimiseni kuluda isegi mitu aastat." - ka see lause seisab Elektrilevi kodulehel kirjas.

Fotol: esimesel pildil on kasutatud arvesti fotot kasutusjuhendilt koos selgitusega, mis on näha ja mis mitte, teisel on vaade meie elektrikappi.

27.11.12

Udu ja udujutud


Paradoksaalsel kombel, näib vähemasti mulle, tulevad udus selged mõtted. Küllap seetõttu, et uttu ei tohi eksida ja alati peab mingi väljapääsu leidma. Udu hajumine toob õnnetunde, udujutt näib ühtaegu veidra ja põnevana, teeb korraga lolliks ja targaks.

Möödunud nädalal (24. nov 2012) rääkis Vene opositsiooniline ajakirjanik Julia Latõnina oma saates "Kod dostupa" muu hulgas vendade Strugatskite loomingust, mis veel kord tõestab, et kirjandus on mütoloogia lähisugulane, kuivõrd kirjanik on inimene, kes mõtleb välja maailma,

Selgelt piiritles Latõnina kirjanduse erinevuse ajakirjandusest. Hea artikli läbilugemisel saad aru, mida autor tahtis öelda. Kui see, mida autor tahtis öelda, jääb lugejale mõistmatuks, siis on tegemist halva artikliga. Kirjanduse puhul on teisiti: kui loed raamatu läbi ja saad täpselt aru, mida autor tahtis öelda, siis on see halb raamat.

Võib-olla udusel päeval võiks samal teemal targutada nii, et kirjanik võib udujuttu ajada, peabki ajama ning lugejale jääb üle selles udus ise tee leida, aga ajakirjaniku jaoks on udujutt välistatud.

* * *
Ka Vene kirjanik Boris Akunin käsitles oma blogis läinud nädalal vendade Strugatskite loomingut ning kirjutas Boris Strugatski surmaga seoses nii:

"Когда умирает кто-то из своих – из тех, кто занимал важное место в моей жизни, у меня кроме естественной горечи все время возникает еще какое-то глубоко спрятанное чувство, которое я все не мог себе растолковать. А сейчас вдруг понял.
Моих людей там становится всё больше.
Вечной памяти не бывает, но бывает память долгая и добрая. Это как раз про Бориса Натановича."

/"Kui sureb keegi omadest - nendest, kel on olnud tähtis koht mu elus, siis tekib mul alati lisaks loomupärasele kibedustundele veel mingi sügavale peitunud tundmus, mida ma pole osanud endale seletada. Aga nüüd järsku sain aru.
Minu inimesi on seal järjest rohkem.
Igavest mälestust pole olemas, kuid on kauakestev ja hea mälestus. Just see käib Boris Strugatski kohta."/

* * *
Veel jäi eelmisest nädalast meelde JR lahkumine - "Dallasest", filmilinalt ja elust. "Dallast" vaatasid selle tippaegadel pideva huviga mu vanemad, tihti ma ise ka. JR Ewing - Larry Hagman - oli nii meisterlik udujutu ajaja ja nii täpne oma äri huvides manipuleerija, et teda oli nauding vaadata ka neil, kes äriasjadest suurt midagi ei jaganud. Ja kaugeltki mitte ainult neil.

Umbkaudu 1984. a õppisin keelekursustel selgeks itaalia keele. Tol ajal polnud itaaliakeelset lugemisvara kuigi palju saada, ajalehtedest jõudis Tallinnas müügile ainult kommunistlik l'Unità, kus aga olid päris head majandusleheküljed. Neilt lugesin, kuidas JR krutskite ja vimkade kaudu ning abil õpetati Itaalia ülikoolides tudengitele mitmesuguste majandusprobleemide lahendamist. Väga hea õppevahend olevat olnud.

Võib-olla tasuks miskit isegi Euroopa Liidu majandusprobleemide lahendamisel eeskujuks võtta, kes teab?

* * *
Ja läinud nädala uduse ülevaate lõpetuseks veel üks, küll viimane, aga mitte väheoluline tõdemus: Mustamäe polikliinikus on väga hea vereproovivõtja.  Kui esimesel korral läksin veeniverd andma veidi kartlikult, siis teisel korral sama laborandi juurde sattudes lausa rõõmuga - nii kergesti ja kiiresti tegi ta asja ära.

Minu foto:  26. nov 2012 kl 18 paiku õhtul.

20.11.12

Tramm nr 20

Äratundmisrõõm on suur rõõm. Praegu, mil internetis on näha palju varasemate aastate pilte, tuleb äratundmisrõõmu sageli ette ja see on tore. Täna jagati Facebookis fotot trammist Tallinnas Tondi lõpp-peatuses, koos küsimusega, mis aastal see võis olla.

Trammivagun sel fotol oli mulle väga hea tuttav, seepärast laenasin pildi FBst ka oma blogisse. (Foto autorit ja algallikat ei tea.)


Tramm nr 20. Olen sellega lapsepõlves sadu kordi sõitnud Tallinna trammiteedel. Mu ema töötas just selle trammi konduktorina umbes 1950. aastast alates. Mina käisin sageli tema juures tööl kaasas, õigemini sõitsin. Ikka elektrirongiga Nõmmelt Tondile, siis suurest trepist jaamahoone (kus oli ka trammidispetšeri ruum) kõrvalt alla lõpp-peatusse ning siis juba järgnes hulk sõiduringe trammiga nr 20.

Tollal juhtis seda trammi sõbralik väiksemat kasvu mees, perekonnanimeks Orma. Tal oli palju lapsi, kellest mõnega ka vahetevahel trammis kohtusin. Trammijuhi pere elas liini teises otsas, nn "Tartu maantee lõpu" lähedal väikeses puumajas ja linn nägi sealkandis siis hoopis teisiti välja kui praegu.

Facebookis jagatud foto võib pärit olla aastatest 1936-1940, nagu sinimustvalgetest lipukestest võib järeldada. Trammi lõpp-peatus Tondil avati 1936. a. Tramm nr 20 (mootorvagun) oli ehitatud Tallinnas, vist Dvigatelis välismaistest (Saksamaa ja Rootsi) agregaatidest ja seadmetest. Kunagi nägin internetis lehekülge, kus oli üksipulgi kirjas, millal täpselt mingi Tallinna vanematest trammidest ehitati, aga praegu ei leidnud ma seda lehekülge enam. Seal oli ka kirjas, et tramm nr 20 oli üks neist vähestest trammidest, mis ei saanud 1944. a märtsipommitamises oluliselt kannatada.

Minu mäletamist mööda sõitis see ilus tumepunane vagun, sees pikad akendealused puupingid, Tallinnas umbes 1960. aastani või isegi kauem. Põhiliselt liinil Tondi-Tartu mnt (hiljem vist ka Leningradi mnt).

EDIT 2015: Leidsin peaaegu sama kaadri, kuid värvilisena, internetist, foto pärineb Eesti Filmiarhiivist 1939. a. Tramm siin on sinine, ju siis värviti see tumepunaseks, nagu mina seda mäletan, pärast sõda.

15.11.12

Roheline lauapaber


Lapsepõlves ja noorusajal tegin kirjatöid enamasti oma väikese kirjutuslaua taga, millel oli roheline lauapaber. Nii harjunuks muutus see olmeline pisiasi, et tunnen temast kummaliselt suurt puudust. Toona oli seda paberit raamatukaupluste kirjatarvete osakondades virnades. Kui see laual liiga ära pleekis või servad katki läksid või keerdu tõmbusid, sai alati poodi minna ja uue tuua.

Juba aastaid pole ma rohelist kirjutuslauapaberit poes müügil trehvanud. Ju see on moest väljas. Täielikult.

Nüüd on ju olemas igasugused kile- ja plastkatted, üks uhkema pildiga kui teine. Asjalikumatel on maakaardid või planeedid, vähem asjalikel muu kirjusus. Mulle need eriti ei meeldi ega tundu käesõbralikud.

Nõndasamuti on vist moest väljas rohelise kupliga laualambid. Ühte niisugust, nagu need olid omal ajal õdusates lugemissaalides Kreutzwaldi-nimelises raamatukogus Toompeal, nägin neil päevil ühe vanakraamipoe müügikuulutuses. 105 eurot maksis.

Rohelise lauapaberiga või -kattega moodustasid sellised ümara kupliga lambid mu meelest imelise koosluse, mis pani mõtted liikuma, kutsus esile erakordse nutikuse ja sõnasoravuse.

Rohelise kupliga laualambi foto leidsin internetist, lauapaberit aga mitte.

12.11.12

Fotojaht - maast leitud tähed

X. Suur tundmatu. Küsimustes peituv tegelane, kes tuleb leida. Valemite lemmik. Tegur. Iks. Mister X, kui kellelegi samanimeline film Georg Otsaga peaosas meelde tuleb. Sabas sörkija, tähestikus tagapool kõmpija. Eesti keeles pigem võõras kui oma.

Lihtsalt x.


Ma pole ammu fotojahil osalenud, aga selle nädala teema "Maast leitud tähed" oli mul paar kuud tagasi tehtud piltide hulgast kohe võtta ja tahtis väga blogisse tulla. Seda enam, et ühele üsna olulisele x-küsimusele peaksin homme vastuse saama.

Minu foto, sept 2012. 
Teiste fotojahiliste maast leitud tähed on siin.

5.11.12

Teetähised

Osalesin täna seltskonnaelus, käisin Estonia Talveaias uue raamatu esitlusel. Mu kunagine kursusekaaslane Tartu Ülikoolist, Eesti Olümpiakomitee vastselt ametist lahkunud president Mart Siimann on oma elu olulise ja huvitava perioodi lõpuga seoses kaante vahele kokku pannud oma esinemised, artiklid ja intervjuud aastatel 2002 - 2012. Raamatu pealkiri on "Subjektiivselt". Eks ma uurin siis nüüd raamatu vahendusel põhjalikumalt järele, mida head ja paremat on kursusekaaslane korda saatnud.

Mõnikord ärkavad mu ammused lood uuesti ellu. Nii on ka Mardi raamatus kaks minu intervjuud temaga juba 2006. aastast. Üks ilmus Õpetajate Lehes ja käsitles koolisporti ning olümpialiikumist. Siis  oli selle pealkiri "Juhtimine on mõtlemisülesannete lahendamine"", esitletud raamatus on suur osa sellest pealkirjaga "Kooliaja spordist".  Teine ilmus Elukirjas ja on ka mu isikulugude raamatus "Eestimaa ilu" (2008) pealkirja all "Mart Siimann otsib elus väärtusi", nüüd Mardi raamatus pealkirjaga "Kõige ilusam naine maailmas". Olgu kohe öeldud, et kõige ilusamaks naiseks maailmas nimetab Mart oma ema.

Seekordne ammuste lugude reanimatsioon langes tegelikult kokku ka mu enda väikese tähtpäevaga, küll mitte ümmargusega, aga mulle tol kaugel ajal väga meeldinuga ja edasise elukäigu jaoks küllalt otsustavaga. See päev on homme: igiammu, 1959. aasta 6. novembril sain oma kooli pioneerimaleva Sädeme korrespondendiks. Naljaga pooleks võin öelda, et siis sain esimese ametliku dokumendi oma ajakirjandusliku tegevuse kohta.

Korrespondenditunnistus ja tikitud käisemärk kirjatuviga on mul senini alles. Lastelehele Säde olin selleks ajaks kirjutanud loetud raamatutest, lindude talvisest söögilauast, üht-teist nipet-näpet koolielust veel. Aga mu kõige esimene kiri Sädemele sai kirjutatud juba esimeses klassis: selles pahandasin, et lastelehes ei olnud hulk aega ilmunud Lasteraadio saatekava. 

31.10.12

Elu on täielik õnn!

Hommikuti joon vahel kohvi, vahel teed. Nii, kuidas tuju on. Täna märkasin, et teepakikeste kuldsetele ripatsitele on mõtteteri kirjutatud. Umbes nii, et võta pits ja pea aru. Ehtinglaslikult täpsed aforismid klassikutelt ja muidu kuulsustelt.

Väga nutikas käik igatahes. Tuleb meelde, et kirjanikud tegid kord ettepaneku Tallinna ühissõidukitesse luuletusi ja vist ka tsitaate riputada, et sõitjad nii oma poeetilised hetked kätte saaksid. Seda vist isegi on kirjanduse populariseerimiseks tehtud. Aga mina küll ei kujutle ennast ühest peatusest teise siirdudes ja jalul püsimiseks kõvasti kuskilt kinni hoides luuleridu nautimas.

Teepakikestega on teine lugu. Lonkshaaval rüübates jõuavad ka mõtteterad pärale. Panevad edasi mõtlema või lihtsalt muigama. Annavad hommikule iva. Muudavad hommikujooma mõnusad hetked täiuslikumaks. Oleksid nagu endast targemate inimeste hulgas.

Tänasel ja paaril varasemal teepakikesel olid kirjas niisugused ütlemised inglise ja vene keeles:

"Elu on täielik õnn! Ükski inimene ei suuda seda välja kannatada." (George Bernard Shaw)

"Vaikus on vestluse suur kunst." (William Hazlitt)

"Naised (abikaasad) on noorte meeste armukesed, keskealiste seltsilised ja vanameeste põetajad." (Francis Bacon)

Eks näis, milliseid tarkusi järgmised teetassid toovad.

Üks oktoobrihommiku pilt ka kalendrikuu lõpetuseks.

Minu foto, okt 2012.

28.10.12

Lumevalgus, lumepimedus...


"Jah ma nägin lumevalgust
ükskord kui ma polnud laps..."
(Paul-Eerik Rummo)

Päris huvitav, kas ilmataat annab umbes kahe kuu pärast jälle ainest mõtisklusteks jõululumest: kas maa on siis must või hangedes. Eks tuleb kohustusliku esimese lumepostitusena siiagi kirja panna, et tänavune esimene lumi tuli 26. oktoobri hommikuks ning kohe küllaga.

Nii sünnivad uued ilmatarkused: kui 20. oktoobril äge äikesevihm on, siis tuleb viie päeva pärast lumi maha.

Ja tänasest elame talveajas.

Minu foto,  okt 2012.

26.10.12

"Elu ja saatus"


Olin mõelnud, et sõjafilme ma enam ei vaata. Mis need muud on kui vägivald. Aga vägivalla vastu olen nii elus kui ka kultuuritarbijana. Kuid ühes blogis sattusin selle filmi tutvustusele, mis tekitas huvi ning nii vaatasingi ära kõik 12 osa.

Ei ole ilus film. Sõjast ei saagi ilusat filmi teha. Ilus film sõja kohta oleks loomuvastane, sest sõda on oma olemuselt inetu ja hävitav.

Aga kui väga keerukalt väljenduda, siis on film psühholoogiliselt põnev. Raske. Masendav. Aeg: 1942. ja 1943. a. Nõukogude Liidus, rindel ja tagalas... Kohad: Stalingradi kaitselahingud, Kuibõševi tagalalinn, Saraatovi sõjaväekalmistu, Moskva teadusinstituut, ühiskorterid, vanglad... Aeg, mil ei teatud ette, kuhu järgmisel hetkel võib sattuda, olla elus või surnud, kannatada sooritamata tegude pärast või lihtsalt suult libisenud sõna pärast. Ja see kannatuste määr võis olla etteaimamatu ning väljakannatamatu.

Rindeajakirjanikuna tuntuks saanud Vassili Grossmani (1905-1964) romaani "Elu ja saatus" ("Жизнь и судьба") järgi tehtud samanimelise filmisarja (Vene, 2012) peategelane on andekas tuumafüüsik Viktor Štrum, kes töötab aatomipommi loomise kallal. Samal ajal hukkuvad tema lähedased hitlerlikes surmalaagrites ja NKVD vanglates, tema rahvuskaaslased kannatavad Venemaal toimuvas holokaustis ja kogu riik on vapustatud sõjast, stalinismi julmusest, karmusest ning paraku ka pealekaebajate salakavalusest. Ka Štrumil endal läheks väga halvasti, kuid tema töö äratab Stalini tähelepanu...

Režissöör Sergei Ursuljaki mõtteid on ellu viinud tugevad näitlejad: Sergei Makovetski, Aleksandr Balujev, Lika Nifontova, Jevgeni Djatlov, Polina Agurejeva ja väga palju teisi. On eepilisi lahingustseene, on lüürilisi mõtisklusi... Filmi aluseks olnud teost on oma laiahaardelisuse ja meisterlikkuse poolest võrreldud "Sõja ja rahuga".

Vassili Grossmani suurteos "Elu ja saatus" valmis 1959. a, kuid KGB ja NLKP KK tegid kõik, et see ei ilmuks ei raamatuna ega ka ajakirjades. KGB korraldatud läbiotsimistel võeti ära käsikirjad, koopiad, märkmikud, isegi kirjutusmasina lindid. Vassili Grossman pöördus raamatu avaldamiseks kirjaga ka Nikita Hruštšovi poole, paludes vabadust oma raamatule: "... kirjutasin tõtt, kirjutasin seda teost armastades ja haletsedes inimesi, uskudes inimestesse. Ma palun oma raamatule vabadust..." NLKP peaideoloog Mihhail Suslov ütles autorile, et enne 200-300 aastat ei tule "Elu ja saatuse" avaldamine kõne allagi. 1964. a suri Grossman vähki.

"Elu ja saatus" ilmus alles 1980. a Šveitsis, seda tänu teisitimõtlejatele: akadeemik Andrei Sahharov ja Semjon Lipkin filmisid neil olnud mustandilehti ja kirjanik Vassili Voinovitšil õnnestus need saata välismaale. Nõukogude Liidus ilmus "Elu ja saatus" esmakordselt Gorbatšovi perestroika ajajärgul 1988. a.

19.10.12

Las nad olla


Ja jälle põleb põõsas sügiseses tules. Nimetus igatsuses. Rändlindude lennus.

On nii, nagu tahaksin isegi minna. Eikuskilt eikuhugi.

Lugesin üht raamatut, aga blogis ma sellest kirjutama ei hakka. Ainult üks tõdemus. Liiga tuttavate kirjanike romaanides on liiga palju neist endist. Eriti siis, kui nad minategelase vormis kirjutavad. Üldistust ei sünni. See raamat oli just selline.

Liiga hästi mäletan oma kunagist üsna head sõpra. Liikusime samades seltskondades, meil olid ühised tuttavad, sagedased jutuajamised ja vaidlused. Selle raamatu puhul need segasid - ma oleksin kui lugenud tema elu seda osa, millest ma midagi ei tea, seda, kuidas oli hiljem, kuidas läks edasi. Ja ma ei teagi, kas ma seda teada tahan. Kas isegi nii, läbi kirjandusliku kõverpeegli.

Mõnikord on parem, kui kunagised tuttavad jäävad sinna, kus nad olid. Ei tule sinuga kaasa läbi kevadete, suvede, sügiste ja talvede.

Las nad olla ses kauges hõllanduses, mida noorusmaaks kutsutakse. Milleks meile teada, et edaspidises elus on nad pettunud, tülpinud, väsinud. Nagu me isegi mõnikord.

Las me mõtleme, et nendel läheb kõik hästi. Küllap lähebki. Ja põlev põõsas sügiseses tules toob ka neile nimetu igatsuse.

Minu foto, oktoober 2012.

17.10.12

Õhtud delfiinidega ehk Tere jälle, Vassilissa ja Valeri!


Vanalt postkaardilt leidsin korraga kaks tuttavat. Vassilissa oli delfiin, elas koos pojaga Batumi vanas delfinaariumis. Võimalik, et pildil on Vassilissa poeg, aga mulle meeldib mõelda, et see on just Vassilissa.

Delfiin, kellele olen teinud pai.

Valeri oli noor teadustöötaja, üks delfiinide hooldajatest ja dresseerijatest, esines delfinaariumi show'del oma hoolealustega.

Kohtusime Adžaaria kuldses septembris. Aastanumbri paikapanemisega on mul raskusi, vist oli see 1980. aastal, millest ka postkaart pärineb. Kui leian üles vanad ajalehe Noorte Hääl numbrid, kus Gruusia-reisist kirjutasin, siis saan täpsustada. Igatahes olen sellest reisist kirjutanud ka kogumikus "Neliteist tutvust" ("Külas tuttaval tundmatul", lk 75-90), mis ilmus 1982. a.

Vaatasin delfinaariumis esimest, keskpäevast seanssi, nagu sealseid demonstratsioonesinemisi kutsuti. Muusika, seletusssõnad makilindilt, mismoodi delfinaariumi loomise mõte tuli ja teoks tehti. Aga ma teadsin selle delfinaariumi kohta üsna palju ka varem, sest mu kolleeg Juhan Aare oli seal käinud ja oma muljetest rääkinud. Batumi delfinaariumis olid siis Musta mere kõige suuremad delfiinid - afaalid - ning nende esinemised olid võimalikud ainult tänu nendega tehtud teaduskatsetustele.

Pärast show lõppu läksin delfiinidresseerijaid Juhani poolt tervitama. Nad võtsid mind ülisõbralikult vastu ning ma olin Batumis viibitud päevade jooksul delfinaariumis sage külaline. Need olid unustamatud õhtud delfiinidega. Vist oli tol ajal delfinaariumis viis delfiini, aga just Vassilissa oli see, kes mulle esimesena lähedale tuli. Kõige uudishimulikum ja kõige arukam.

Ja siis küsiski Valeri Karabašjan, kas ma tahan delfiini paitada. Vahetud muljed sellest olen kirja pannud nii: "On iselaadne tunne puudutada seda silmapilkselt kuivavat nahka. Paitad teda, tema aga piidleb sind selle ilmega, mida inimesed on hakanud naeratuseks kutsuma, õiendab siis pea veel rohkem veest välja, nõuab tasukala, saab selle kätte ja toob sulle omakorda tänutäheks kuskilt põhja kandist tükikese basseinipiirdest. Lammutaks või kogu basseini ära, kui dresseerija ei keelaks."

Õhtuti pärast delfinaariumi külastajatele sulgemist olid delfiinid kõige rahulikumad ja loomulikumad, ka kõige paremas pallimängimise hoos. Siis oli ümbruskond vaikne, kogu päeva toiduports oli delfiinidele kätte antud. Mulle õpetati mõned žestid, millega sai delfiine kuuletuma panna või näiteks veest välja libedale demonstratsioonilauale kutsuda või vett pritsima panna.  "Suur kuulekas kere libiseb hõbehallina su jalgade juurde ja siis välkkiirelt vette tagasi. Ei tahakski uskuda, et tegu on raskete loomadega."

Nii mängisime me kaua, päris kiirujumiseks siiski ei läinud, sest pelgasin oma ujumisoskust selle jaoks liiga halvaks. Aga oma iselaadset kõrisevat häälitsust lasksid nad mul palju kuulda. Vassilissaga saime headeks sõpradeks.  Ja delfiinipai oleks justkui mu peopesas veel alles.

Selle mälestuskillu lõpp on kurb... Kui mõned aastad hiljem ühel laevareisil uuesti Batumis peatusin, läksin oma sõpru otsima. Delfinaarium oli kinni, koristajatädilt kuulsin, et Valerit enam polevat - vähk ei andnud armu. Vassilissa olevat kurvastusest surnud mõni kuu pärast teda.

Veel aastaid hiljem, sõjapäevil, lasti Batumi delfiinid merre vabaks, et nendega midagi ei juhtuks, ja Batumi vana delfinaarium lõpetas tegevuse. Nüüd olevat seal juba mõni aasta uus delfinaarium, kus raha eest saab delfiinidega koos ujuda ja nende seljas ratsutada.

Postkaart kogumikust "Batumi delfinaarium", kirj Planeta, 1980.

12.10.12

"Eike"


Rein Põdra romaanis "Eike" (2006) sisalduks nagu vähemasti kolm raamatut. Esimene neist oleks lugu eikellekski peetud ja olnud tüdruklapse kujunemisest maailmakuulsaks Nobeli preemiaga pärjatud kirjanikuks. Niisugune põnev metsa tütre lugu, tunded ja tundmused, armastus ja armetus - natuke häid naistekaid meenutav, kuid siiski kaalukam.

Teine oleks novellikogu, mille sisuks peategelase looming ja mis mulle neist kolmest raamatukihist kõige igavam tundus. Ka kipuvad nii esimese kui teise kihi paljudest värvikatest naistegelastest mõned vägagi edukalt vahetevahel hägustuva peategelasega võistlema, on terviklikumad ja jäävad paremini meelde.

Kolmas kiht seevastu oli minu jaoks kõige huvitavam ja köitvam. Lausa maiuspala! Arutlused kirjandusest, muljed ja meenutused kirjanduslikest kohtadest, kõrvalepõiked maailmakirjandusse. Kirjandusmaailma reeglite aimamisest ja märkamisest nende sõnastamiseni kulgev tee. Hulk tuntud ja ka tundmatumaid nimesid, igaühe kohta midagi haaravat. Kawabata, Bunin, Tšehhov ja tema Melihhovo, viienda osa peatükid "Maailm riiulil", "Vesaasi paat" ja "Arutlusi oma eelkäijatest" jms. Neid ma nautisin. Kohati, tunnistan ausalt, võtsin neid mitte peategelannast kirjaniku mõtetena, vaid eeldasin, et nii mõtleb Rein Põder ise.

See tunne ei häirinud, pigem vastupidi, sest neist arutlustest, tutvustustest, mälestustest, kõrvalepõigetest ja sissevaadetest ilmnes autori laialdane eruditsioon ja neist saaks mu meelest kokku suurepärase esseedekogumiku kirjanduse (ja laiemalt võttes üldse loomingu) olemuse, teostumise ja missiooni kohta.

Otsisin internetist "Eike" arvustusi, aga neid on nii pagana vähe. Millest on kahju.

8.10.12

"Ampit sobre el jardí" - "Aknalaud aia kohal"



Mulle meeldib oma lugude "tegelaste" käekäiku jälgida ja meeldib ka see, kui nad oma unistusi ja ootusi ellu viivad.

Kaks aastat tagasi kirjutasin ajakirjaloos "Võtad endaga kaasa ainult vikerkaare", kuidas meie jutuajamise ajal kirjanik Jüri Talveti Pärnu kodus laual olnud õunad tõid talle meelde, et Kataloonias ootab ilmumist tema väga kauaaegse sõbra Alberti poolt katalaani keelde tõlgitud väike raamat.

Talvet ütles siis: "Albert on seda kavandanud Eesti olu peegeldusena – Eesti ja kodu teema, pildid ja tekstid pooleks, minu luuletustega, tema siin tehtud piltidega. Kaanele peaks tulema siitsamast aknast võetud foto pingist, millel õunad. Hea soe raamat. Aga sealgi on olnud masu ja raamatu ilmumine viibib."

Katalaanikeelne raamat "Ampit sobre el jardí" ("Aknalaud aia kohal"), mille ilmumist autorid, Jüri Talvet Eestis ja Albert Lázaro-Tinaut Kataloonias, ootasid ligi neli aastat, ilmus Hispaanias Tarragona kirjastuse Arola Editors sarjas „Kõnelev kujund” (La imatge que parla) tänavu juunis. Sellesse pandud Jüri Talveti luuletused on välja valinud, tõlkinud ja fotodega ilmestanud  Albert Lázaro-Tinaut. Mõned fotod on ka Jüri Talveti erakogust. Kaane lakkadel on mõlema autori elukäiku tutvustavad tekstid.

Mahult üsna väikese, kuid väga ilusti kujundatud raamatukese kohta võib öelda, et sisult on see suur. Kõik algab sealt, kus "isamaja õuemurul õilmitses  hulk / tillukesi värvilisi lilli" - vaatega koduaiale, kulgeb siis edasi mööda Eestimaa maastikke, kus hulgub vikerkaar, mida poeet vaatab sõbraga koos, ja sõidavad rongid; kus elu on kui unenäost ette öeldud. Nii nad on, ütleb luuletaja oma laste kohta, kes on mitmel fotol - kaks suuremat, "lapsed, kes nüüd on äkki suured - / varem kui me ise / oleme suureks / saanud", ja poodi Pärnu leiba tooma saadetakse kõige noorem, kes "lendab mesipuu poole".

Jõululaulu "lund sajab lakkamatult Pärnus", kus unenägu oleks võinud jätkuda näiteks nii, et "seal, kodus, heletab päike varakult /  tuba, kus sa ilmuda saad vaid seostes / aeglasemalt, väsivamalt, olevamana". Majas ja maal, kus elab mälu, kus oled leevike härmalõngas õunapuul, kus "ära karda, niikuinii on, niikuinii oled".

Kõik need Jüri Talveti poeetilised eestimaised ja üldinimlikud mõtisklused on Albert Lázaro-Tinaut tõlkinud varem hispaania keelde ning selle raamatukese jaoks katalaani keelde ja lisanud neile oma fotod, millest aimub, et ta nii oma sõpra, tema peret ja kodu kui ka Eestit hästi tunneb ja armastab. Need on huvitavad pildid, neis on siinseid valguse, värvide ja helide rütme, olemuslikke olulisi tundeid ja olmelisi pisiasjugi.

Ühel fotol mängib keegi muusikapala "Nukker delfiin" ja luuletaja küsib sinna juurde, kuis see nüüd oligi ja muretseb, kuidas väärikana lõpetada sajandit, millest võib öelda "... takerdusin tähe otsa, terav konks / kiskus verele peo".  Kooskõlas kõigi nende südamlike piltidega kasvavad selle väikese raamatu luulest välja näilistest pisiasjadest hoopis suuremad, maailmale tähtsad asjad, aga ka Eesti ajaloo tõlgendus, see, kuidas "sa lõpuks sukeldusid vabadusse".

Ja hea soe raamat on see tõepoolest.

* Selles ülevaates olen kasutanud katkeid raamatukeses avaldatud luuletustest ja nende pealkirju.

7.10.12

Lapselik rõõm


Täna oli looduse kingitud võluhetkede päev. Pilvede taevalik värvimäng lisas maistele sügisvärvidele, lehtede kirevusele kõikvõimalikke varjundeid. Vihm pesi aeg-ajalt kõik puhtaks, aga mitte lahinal sadades, vaid tasahilju, peaaegu piiskhaaval. Korjasin peotäie kastanimune. Päev säras ja tundus kohati täiuslikuna.

Nautisin hommikupoolel õuesolekut, aga kui keskpäeval tuppa sain, ilmus akna taha vikerkaar. Niisugune õrnapoolne, aga piisav, et peotunnet tekitada. Pildistamiseks siiski nõrgake.

Ma ei salga, et tunnen vikerkaari nähes lausa lapselikku rõõmu ja helget pidulikkust. Täna oli ilusate vikerkaarte päev.

Õhtu pakkus tõelise kingituse. Kella poole kuue ajal tuli uus, teise akna tagune külaline, kirkalt kaunis, kahe kumerduva kaarega, täiusliku värvikangaga. Tuli kauaks, nautis pildistamistki. Kui  kadus, uuenes natukese aja pärast. Nii ta mängis, kord ilmudes, siis jälle kaduma kippudes, peaaegu päeva pimenemiseni välja.

Minu foto, 7. okt 2012, kl 17.30.

5.10.12

Tahan sulle aknast mandariine visata


See tüdruk oleks võinud sõita rongis ükskõik kus. Äratada kaasreisijas põlastust, hiljem juba vähemat vastumeelsust, mis läheb üle kaastunde ja mõistmise sähvatuseks, kui tüdruk rongiakna lahti kisub ja mandariinid sellest välja viskab. Neile, kel on veel vähem kui temal, neile, kellega tahab jagada.

Aga see tüdruk pole ometi siit Eestist, kus ka kindlasti praegu samasuguseid tüdrukuid leidub, vaid aastate tagant, meieni jõudnud Jaapanist, Ryūnosuke Akutagawa kogumiku "Mandariinid tihnikus" avaloos "Mandariinid". Ja tänase päevaga siin ja praegu ei tohiks tal muud pistmist olla, kui et me siin ja praegu temast loeme. Kirjanikult, kes sündis 1892. ja sooritas enesetapu 1927. aastal. Kirjanikult, kelle ema oli vaimuhaige, ja kelle hinge vaevas kogu elu mõte tema enda võimalikust hullumeelsusest.

Väga erudeerituna ja palju lugenuna kasutas Akutagawa oma loomingus rohkesti seda, mida juba ammu enne teda oli käsitletud nii rahva- kui ka kirjandusloomingus paljudes maades. Kummalisel kombel on tema novellides midagi nii Tšehhovi peenetundeliselt kirjeldatud "väikestest inimestest" kui ka kultuslikuks jutuvestjaks kujunenud R. K. Narayani mütoloogilistest tõlgendustest. Samas ei pruukinud ta nimetatud autoritest üldse midagi teada. Ju olid need teemad, need lood ja süžeekäigud lihtsalt oma aja õhustikus, kust tundliku loomusega kirjanik need kinni püüdis ja elama pani.

Akutagawat on nimetatud jaapani realistliku kirjanduse alusepanijaks, dekadentslikuks kirjanikuks, psühholoogiavarjundite ja käitumisilmingute täpseks tundjaks, noorte kirjanike eeskujuks ja kujundajaks. Võib-olla oli ta aga hoopistükkis lihtsalt üks väga andekas ja väga õnnetu mees.

2011. aastal mitme tõlkija vahendusel ilmunud "Mandariinid tihnikus" sisaldab palju novelle ka juba 1978. aastal "Loomingu" Raamatukogus ilmunud valimikust "Hammasrattad" (tlk Ülle Udam), mille nüüd üles otsisin ja taas lugesin. "Hammasrattad" on isegi parem kui uus tõlkekogumik, sest selles on niisuguseidki tekste, mis annavad kirjutajast endast ja tema eluteest vahetuma pildi. Sellise, mis on omane jaapani kunstile, kus ühes tabatud ja jäädvustatud hetkes peitub hoopis enamat; kus üks justkui lõpetatud viiv on aluseks hoopis pikemale ajaarvamisele.

Ja veel meenus mulle Akutagawa täpseid novelle, neid otse uskumatult dramaatilisi ja haaravaid kirjeldusi ja kirgede möllu lugedes see, kuidas ma lapsena koos oma mängukaaslastega nõudekilde kogusin. Ikka leidus kuskil mõni äravisatud tükike, mis oma mustrikatkega paelus ja andis aimust võimalikust suurest serviisist, või mõni värviline klaasikild, millest läbi vaadates maailm hoopis teise näo sai. Niisuguse läbi värvilise klaasikillu vaatajana, kes  kummastavalt moonutatud ja tuhmlevalt helkivat puhast ilu näeb, tundsin end ka Akutagawat lugedes.

Paar tsitaati Akutagawalt ka:

"Teatavasti on elu sünge kõikidele peale valitud vähemuse. Kuid "valitud vähemus" on teine nimetus idiootide ja lurjuste jaoks."
--
""Kuhu on jäänud su naeratus?"
"Läks tagasi taevasse jumalate juurde. Et kinkida elule naeratust, on vaja esiteks tasakaalukat iseloomu, teiseks raha ja kolmandaks tugevamaid närve kui minul.""
--
"Vetikate lõhnaga täidetud õhus liugles ükskõikne liblikas. Ainult hetke tundis ta kuivanud huultel liblika tiibade puudutust. Kuid huultele jäänud tiibade tolmu tajus ta veel palju aastaid hiljem."

3.10.12

Oktoober Rahumäel


Värvid. Värvilised lehed.


Värvilised müürid.


Ei, täna ei lähe mu mõtted mööda igaviku teid. Alles ju sai siia blogisse mõned surnuaedade pildid pandud, Peipsi-äärsete ristimetsade sigri-migri, see, mis meist pärast olnut alles jääb - kui jääb.

Täna vaatan ma raudteesilda. Näe, keegi on üles tähendanud tähtsa fakti. Täiesti nii, nagu kroonikakirjutajale kohane. Ainult et kirjutanud on ta kraakjalgadega silla käsipuu peale.


"19.07.06 said siin silla all üheaegselt kokku kaks rongi.
Kell näitas 22:11.00
"


Praegu rongid ei kohtu. Üks küll tuleb sealt päikese poolt, aga teist pole. Mis teha, alati ei kohtu inimesedki. Siis, kui sõiduplaanid erinevad. Siis, kui kohustused kuhjuvad. Siis... kui...


Aga näe, kellegi nägu vaatab sillavõre pealt ootamatult vastu. Vaatab ainult siis, kui valgus ja varjud tema suhtes soodsad on. Märkasime teda juhuslikult. Võib-olla, et enamik sillaületajaid teda ei näegi. Tema näeb neid küll, kuni vihmad ta ükskord maha pesevad.


Ilusa aia sees võsasse ja rohtu kasvanud on üks Rahumäe põnevamaid hooneid. Õigupoolest ainult see, mis kunagisest hoonest alles on, katust ju enam pole. Ehitatud on see maja mõnedel andmetel 1913. a, teistel andmetel aga 1917. a Peeter Suure merekindluse juurde kuuluvana kitsarööpmelise Liiva – Nõmme-Väikse raudteelõigu äärde.


Jaama juurest algasid haruteed: üks Tondi kasarmute kaudu Koplisse ja teine Mustamäe laskemoonaladudesse. Hiljem teenindas jaamahoone Tallinna–Vääna raudteeliini. Kultuurimälestisena kirjas.


Minu fotod, Tallinn, Rahumäe, 2. okt 2012.

2.10.12

Minu lapsepõlve haiglad


Aeg-ajalt olen siia blogisse ikka oma vanu kirjutisi ka pannud. Nüüd, mil arstid streigivad, pakun  lugemiseks mälestuskilde oma lapsepõlve haiglatest. Tänapäevaste noorte jaoks on see ammune aeg. Lugu ise ilmus 2001. a suvel ajakirjas Elukiri mõnevõrra lühendatult. Siin on selle täielik variant. Kommentaaridesse aga on oodatud blogilugejate mälestused nende lapsepõlve (või nende laste) haiglatest ja arstidest.

Avapildil on üks minu haiglatest. Tollal oli see ala Keskväljak ja haiglahoone on üksikuna foto keskel. Loos olen kirjutanud, et see asus praegusel Viru väljakul umbes taksopeatuse kohal. Nüüdseks on seal juba Viru Keskus. Pole parata, kõik muutub. Nüüd siis:


Minu lapsepõlve haiglad

Esimesena tuleb meelde Tõnismäe haigla majas, kus praegu on justiitsministeerium. Seal lõikas imeilus noor doktor Imbi Soop umbes 1955. aastal ära mu kurgumandlid. Olin kogu operatsiooniaja vait. Ei mäleta, et oleksin nutnud. Arst kiitis, et tubli tüdruk. Kui mind pärast lõikust palatisse viidi, kus kõik peale minu täiskasvanud olid, ehmatasin neid sellega, et mu suust hakkas vereklompe tulema. Olin operatsiooni ajal verd alla neelanud. Tõenäoliselt sellepärast ma nii vait olingi.


 Palat oli minu mäletamist mööda kolmandal korrusel, aknad Hariduse tänava poole. Sealt sain haigla õuele tulnud emale-isale ülalt alla vaadata. See oli terve senise elu esimesel korrusel elanud kolmanda klassi plikale uus kogemus.


 Doktor Soop meeldis mulle nii, et ma temast pärast haiglat mitu pilti joonistasin. Tal olid pikad mustad lokkis juuksed. Ta näitas mulle ka mu väljalõigatud mandleid, mis sarnanesid väikeste marjakobaratega.

 Rohked angiinid olid oma töö siiski teinud. Olin sageli haige ja arstid otsisid kaua põhjust. Kui nad selle leidsid, sattusin pikkadeks kuudeks Tallinna lastehaiglasse, mis asus Keskväljakul (praegu Viru väljak) umbes praeguse taksopeatuse kohal. See oli suur maja, kus olid nii lastepolikliinik kui ka -haigla. Mäletatavasti olin seal kolm korda. Esimest, kõige pikemat 1957. aastal. Mind ravis tollal kõige tuntum laste südamearst doktor Elena Müllerbek. Rangevõitu keskealine naine, kes pani aluse laste reuma uurijate koolkonnale Eestis. Pelgasime teda, aga kui ma palju hiljem, 1969. aastal, müügilettidel nägin doktor Müllerbeki ja veel kahe arsti mahukat uurimust “Laste reuma”, ostsin selle kohe. Lugedes leidsin, et olin olnud üks selle suure teadustöö “katsejäneseid” – sugugi mitte halvas mõttes.


 Palatis oli viis või kuus voodit. Esimesel kuul tohtisin ainult voodis lebada. Õnneks ei pidanud ma pärast seda uuesti käima õppima, nagu paar aastat varem pärast sarlakite põdemist oli tulnud teha. Meiega tegelnud õed olid peaaegu kõik venelannad: Marina, Maria, Valja, Zoja… Nad on mul väga täpselt meeles senini. Nendega suheldes sain selgeks vene keele. Ka palatis olid nii eesti kui vene tüdrukud segiläbi. Meeles on Airi, kellega seal headeks sõpradeks saime. Hiljem pole me kohtunud, aga ma tean, et praegu on ta tuntud kultuuritöötaja. Meeles on Marju, Sirje, paljud teised… Ka Juta, keda enam ei ole, sest kui ta haiglast koju läks, äratati teda kodus ühel hommikul liiga järsult üles. Meid ei tohtinud ju ehmatada…


Ükskord tegime tüdrukutega küllalt raskest päevarežiimist tüdinuina või trotsist suure pahanduse – valasime kõik voodid vett täis. Sanitarid nägid kurja vaeva madratseid kuivatades. Siis ähvardati meid kõiki haiglast koju saata. Ju oleksime üsna rõõmsalt läinudki, aga reumakoolkonna arstid olid otsustanud meid nii palju ravida, kui üldse võimalik.


Kõige tähtsam tegelane meie jaoks oli laborant Hilja. Tema tuli oma nõelte ja klaastorudega palatisse üks kord nädalas. Sellest, mida vereproov näitas, sõltus meie kojusaamine palju rohkem kui ulakusest. 


Vereproov oli meie jaoks käkitegu võrreldes glükoosi- või veresüstidega, mida raviks saime. Olime siis kõik puntras tädi Hilja ümber ja jälgisime toimuvat suure huviga. Pühendasin laborant Hiljale 1957. aasta mais kirjutatud “väga asjatundliku” luuletuse “Vereproov”:

“Sutskas näppu teravasti / frankinõelanõel. / Ära teda karda, väike! / Ta ei ole õel. / Pärast tädi uuris, puuris, / mis on veresete sul. / Siis veel riistad siia kandis, / mitu leukotsiiti sinu veri välja andis. / Keegi siin veel nutnud pole, / proov ei ole üldse kole. / Huvitav on ainult see, / mis su veri välja teeb.”
Ei usu, et maailmas oleks eriti paljudele vereproovivõtjatele luuletusi pühendatud.

Olin samas haiglas ka 1958. aasta aprillis. Ei, ega mu mälu nii hea ole, et kõik haiglasolekud kuupäevaliselt meeles on, aga üks sündmus, mida palati aknast nägime, aitab kuupäeva täpselt paika panna. Palati aknast nägi Pärnu maanteele Musumäeni välja. Sealtpoolt tulvas ühel päeval haigla poole suur rahvamass ja läks hoone eest läbi Narva maanteele.


Hiljem sain teada, et see oli rahvakirjanik Ernst Särgava-Petersoni matuserongkäik. Nii suurt rahvahulka polnud ma varem näinud. Pika habemega Särgavat teadsin küll – tema raamatud olid kodus riiulil ja tema kirjutatud Reinuvaderi-jutte olin selleks ajaks juba lugenud.

Umbes aasta hiljem olin Nõmmel Tallinna lastehaigla reumaosakonnas Valdeku tänaval 30. keskkooli vastas. See oli ilus omapärane rohkete verandade ja rõdudega maja, mille kohta käisid jutud, et kunagi olnud seal luutuberkuloosihaiged. Olime tihti õues, kus oli palju terrasse. Vastasasuva vene kooli õpilased narrisid meie haiglakuubedes seltskonda armutult. Kord visati ühe tänavapoolse palati aken kiviga sisse. Suur kivi kukkus väikese vene tüdruku Valja voodisse. Õnneks oli ta sel hetkel tunnis. 


Tunde andis haiglas Pedagoog. Nii teda kutsuti. Vist oli selle alati rõõmsa kräbeda väikesekasvulise vanema naise perekonnanimi Raud. Igatahes suutis ta meid nii palju utsitada, et hiljem koolis imestati, kui vähe ma klassikaaslastest maha jäänud olin.

Nõmmel ravisid meid tollal juba siis hallipäine doktor Juta Tomingas (kelle juures ma muide paljude aastate pärast oma pisipojaga käisin) ja tore noor arst Savina, kes hiljem partei kutsel uudismaadele sõitis. Savinat vedasime kord alatult ninapidi – hakkasime suuremate tüdrukutega grimassitama, nagu tõmbleksid meil närvid. Võttis tükk aega, enne kui ta aru sai, et meiega midagi tõsisemat lahti pole.

Nood haiglasolekud tekitasid minus tänini kestva vastumeelsuse piimasuppide suhtes ja kustumatu isu kalamaksaõli järele. Mõnikord tahtsin kalamaksaõli kohe nii väga, et kui õed seda lusikaga andsid, sättisin end teist korda rohusaba lõppu. Muide, mulle maitseb kalamaksaõli hästi ka praegu. Vahepeal polnud seda ju kaua aega saada, aga nüüd, taasiseseisvuse ajal on müügil korralik Norra ja Islandi kalamaksaõli, mida võtan hommikuti suure lusikatäie. Ilma igasuguste sidruni- või muude maitselisanditeta. Kalamaksaõli on südamele hea.


Süüa saime haiglas üsna korralikult, aga siiani meenutan, kui õnnelik olin, kui ema pühapäeviti  kausiga kodust ahjukartuleid tõi. Elasin ju Nõmmel umbes kilomeetri kaugusel haiglast. Kartulid olid veel soojad, kui ema nendega haiglasse jõudis.

Palatite keskel suures puhketoas sain hästi palju telekat vaadata. See oli väike must-valge pildikast, mida meil kodus siis veel polnud. Pidasime palatikaaslastega vihikut, kuhu märkisime nähtud filmid. Vihik sai väga ruttu täis.

Umbes kümme aastat tagasi käisin seda kunagist lastehaiglahoonet vaatamas ja leidsin eest tulekahju üle elanud vareme. Mis sellest nüüd on saanud, seda ma ei tea.

Kirjeldatud haiglasolekute vahel oli mul umbes 12-aastasena veel üks haiglakogemus. Jäin ägedasse düsenteeriasse ja tänu naabrinaisele, kes nakkushaiglas töötas, viidi mind kiiresti sinna. Esialgu olin ühes palatis raskelt haige pikapatsilise venelannaga, kes kubises täidest. Kui mul natukenegi parem hakkas, viidi mind suuremasse palatisse. Seal nägin esimest korda elus paelussi, mis ühest naisest välja aeti ja talle mälestuseks purki pandi.

Pikapeale mu organism tugevnes ja 1960. aastatel ma enam haiglasse ei sattunud. Arste ja õdesid, kõiki, kes meiega tegelesid, meenutan tänutundega. Hiljuti kõnetas mind trollis naine, kellega olime lastena ühel ajal Valdeku tänava haiglas olnud ja kes mu ära tundis. Hoolimata tollastest ennustustest, et ega me kuigi kaua ela, oleme mõlemad poole sajandi piiri ületanud. Vahva ju!

©  Linda Järve. Ilmunud lühendatult ajakirjas “Elukiri”, nr 7-8, 2001. a.
Foto internetist: Tallinna Keskväljak 1955. a.

30.9.12

"Intouchables" (2011)


Kui sa oled rikas, aga sul pole tervist ja elujõudu, mis kasu siis sellest on?

Kui sa oled vaene, aga sul on tervis ja elujõud, siis võid saada kõik. Ja kui sul sellele lisaks ka süda õigel kohal on, siis võib seda kõike olla nii palju, et sellega võib rõõmustada tervet maailma.

Küllap ongi kogu maailm juba ammu enne mind ära näinud prantsuse filmi "Intouchables" (2011), mille eestikeelne pealkiri millegipärast mittemidagiütlev "1 + 1" on. Väidetavalt on sellest filmist saanud "... tänaseks ülemaailmne fenomen. 52% küsitletud prantslastest nimetas selle eelmise aasta kultuurisündmuseks number üks ning märtsikuus sai sellest kõigi aegade edukaim mitteingliskeelne linateos terves maailmas. Teine peaosatäitja Omar Sy võitis 24. veebruaril "Prantsuse Oscari" ehk César'i auhinna parima näitleja kategoorias..."

Ja niiöelda ametlik sisukokkuvõte: "... südantsoendav lugu rikkast, halvatud riskiarmastajast (Francois Cluzet), Prantsuse kõrgklassi musternäidisest, kelle maailm pööratakse pea peale, kui ta palkab enda hooldajaks noore, elurõõmsa, mustanahalise, moslemist eksvangi (Omar Sy). Kahe mehe koostööst saab alguse sõprus, mis ületab kõik sotsiaalsed, varalised ja muud barjäärid, mis nende vahel on....Osades Francois Cluzet, Omar Sy, Anne Le Ny, Audrey Fleurot, Clotilde Mollet, Alba Gaļa Bellugi, Cyril Mendy ja Christian Ameri. Stsenaariumi autoriteks ja lavastajateks on Olivier Nakache ning Eric Toledano."

Aga ametlik sisukokkuvõte ei ütle tegelikult midagi. Jah, südamel hakkab soe, aga olulisem on see, et film annab elamiseks jõudu juurde ja lootust ka. Ma olen vaimustunud ja soovitan seda filmi vaadata (ja korduvalt) just praegu, mil pikad pimedad sügisõhtud tulekul ja kaamose saabumist kardetakse. See on linateos kuulsas Colas Breugnoni vaimus: Saame hakkama! Elame veel ... ja üldsegi mitte halvasti!

28.9.12

Päev Peipsi ääres - 3.


Pärast lõunasööki Kivi kõrtsis Alatskivil vaatasime lossi ja siis sõitsime läbi Kolkja ja Kasepää Varnjasse. Kolkjas käisime Peipsimaa külastuskeskuses, kus Aime Küsson meile põhjalikumalt vanausuliste elust rääkis. Vanausuliste muuseumisse Kolkjas me aga sel päeval ei pääsenud, ka jäi liiga vähe aega Varnja koduloo- ja kalurimuuseumi vaatamiseks.

Kõigis külades silmahakkav värvikus oli vihmapäevalgi muljetavaldav, kuigi sügis polnud oma pintslitõmbeid veel kuigi palju teinud. Majad on enamasti korras, majapidamishooned samuti, peenrad iseloomulikult kõrged, lillepeenrad ääristega kaunistatud. Aga oli ka lagunenud maju. Külad pidavat noortest tühjenema, enamasti minnakse välismaale. Ka jääb vanausuliste ajaloo ja kultuuri tundjaid ajapikku vähemaks.





Lõpetuseks panen siia mõned sildid, mis kõik kokku üsnagi hästi iseloomustavad Peipsi-äärset külalislahkust. Kurja koera polnud kuulda ega näha, külastuskeskus kutsub kõiki huvilisi ja AmbulARTooriumi näitustele pääsemiseks piisab, kui helistada Mašale, kes tuleb ja ukse lahti teeb.




Igatahes tekitas kogu see pikk sisukas reisipäev minus kahjutunde, et mul pole võimalik seal kauem olla ja vanausuliste eluoluga süvitsi tutvuda. Praegused muljed jäid siiski põgusateks ja pelgalt välist vaatlevateks. Tahaksin sinnakanti kunagi uuesti minna.

Minu fotod, 8. sept 2012.

Päev Peipsi ääres - 1.
Päev Peipsi ääres - 2.
Related Posts with Thumbnails