30.4.11

Maailma oodatuim suudlus


Pilt, mis eile kogu maailma ajakirjanduses ilmus allkirjaga: "Grace Van Custem hates the Royal Wedding!" (Grace Van Custem vihkab kuninglikke pulmi!) ja näitab hästi väikese lilleneiu tundeid.

Sattusin eilset Londoni pulmaülekannet vaatama kanalilt, mis kogu selle rohkem kui tunni jooksul, mis möödus noorpaari kirikust lahkumisest kuni esimese suudluseni paleerõdul, näitas, kuidas palee-esisele väljakule kogunesid inimesed ja kuidas politsei neid sinna viivatel tänavatel suunas ja rühmitas, kuni laskis väljakul tihedasti täituda. See oli hästi organiseeritud ja samas kuidagi filigraanne vägede liikumine.

Rohkem kui meie lauluväljaku täis inimmassi suudeti väljakule mahutada, kuigi üsna kindlasti neist rohkem kui pooled tegelikult midagi ei näinud. Ses mõttes olid televaatajad igati eelistatud. Aga ju maksab ka kohaloleku efekt midagi, kuigi ennast poleks ma küll selles massis kujutlenud. Ilmselt oli tegu maailma kõige oodatuma suudlusega. Et musisid kiiresti ja kaks anti, see kuulus kindlasti show juurde.

Tore oli ka sellele eelnenud tõllasõidu saatjaskonna rohkus - nii kaunilt kulgevat ratsaväge näeb harva.

Aga kõige rohkem jäi selt pulmasõidult mulle meelde mitte noorpaari tõld, vaid hoopis see teine, milles prints Harry lillelastega koos sõitis ja millest aeg-ajalt ekraanil vilksatas üpris ehmunud lapsenägusid, sest kahtlemata oli teeääri palistav kisakirju rahvamass neile ülivõimas elamus.
Fotod internetist.

26.4.11

Tšehhov Jaltas ehk Kuivanud puuleht


Vanade postkaartide vahelt libises välja kuivanud puuleht. Ju olin selle mingi hetkelise tundepuhangu mõjul endale mälestuseks jätnud. Hoolega kuivama pannud. Arvatavasti Jaltas, sest postkaardikogumik, mille vahel see oli puhanud, on pärit ühelt Jalta-päevalt umbes 1984. aastal.

Sõitsin tol suvel kauni valge laevaga "Litva", mille "parim enne" oli küll ammu läbi saanud, mööda Musta merd. Odessast Batumini. Jaltas käisime muidugi Tšehhovi majamuuseumis. Tollased muljed pole enam kuigi hästi meeles, aga nüüd tõi see puuleht meelde kunagise Tšehhovi-vaimustuse.

Tema lühijutud. Minu ajal olid tema sõbralikud südamlikud lookesed lastest kooli õppekavas ja lugesime neid palju. Kuulsa väljendi "Maale, vanaisale." Ja "Hobuse nime", mille lugemine mulle igakord kõdistavalt naermaajavat naudingut pakkus. Semstvoametnikest, kes püüavad meelde tuletada, milline "hobuse nimi" oli ühe nende tuttava perekonnanimi: Ruunaste, Kimmel või miski muu. Eestikeelses tõlkes tundus jutuke eriti jabur, seda enam, et hobuse nimeks osutus hoopis Kaeraste olevat.

Tšehhov oli lühijuttude meister. Oskas igasuguseid täbaraid juhtumeid kirja panna. Ja väga kurbi asju ka: Koerakese Kaštanka nukrat saatust teadis minu lapsepõlves iga vähegi lugeda oskav inimlaps. Masendavad olid "Ametniku surm" ja "Inimene vutlaris", aga ega need ülejäänud ametnikelood ka kuigi palju rõõmsamad polnud.

"Anna kaelas" oli ehmatavalt aus jutustus armastuseta enesemüümisest. "Daam koerakesega" oli sootuks midagi muud - kaunis armastuslugu, millest kinolinalt on meelde jäänud Aleksei Batalov. Peened hingevärinad, kurvalt igapäevasuses lahtuvad tunded. Armastus justkui oli, aga võib-olla ei olnudki...

Ja siis veel tema näidendid. Olen kuulnud, et viimase aja Tšehhovi-lavastused paljudele ei meeldi: olevat liiga komejantlikud ja neisse kaovad kirjaniku varjunditerikkad mõtted päris ära. Tšehhov mõistis küll nalja, aga ei olnud labane. Roppused, millest tänapäevased etendused kubisevad, tema näidenditesse ei sobi. Mulle meeldis neid omal ajal vaadata, peamiselt Draamateatris, ja need on senini meeles: "Kolm õde", "Kirsiaed", "Ivanov", "Kajakas", Ants Eskola ja Mikk Mikiveri imetlust väärivad osatäitmised  ... ning filmidest muidugi "Onu Vanja" Innokenti Smoktunovskiga peaosas.

Vaat mida kõike võib üks kuivanud puuleht meelde tuletada.

Üldiselt mulle meeldivad need hetked, kui vanade raamatute või muude paberite vahelt mõni sinna ununenud kuivama pandud leheke või lilleõis välja ilmub...

Pilt: postkaart Tšehhoviga Jaltas ja kuivanud puuleht.     

24.4.11

Munadepühad

Head munadekoksimist kõikidele!
Rõõmsat kevadet! 
Minu foto. 2011.

23.4.11

Fotojaht - raamitud, raamis


Kes need jäljed siia jättis,
kes neid jälgi mööda käis...

Kas mutionu enne või pärast pidu? Või hoopis mõni muu tegelinski? Igatahes sarnanevad need sirgeldised-sorgeldised väga Altamira või muudele eelajaloolistele kaljujoonistele ning kipuvad välja kõikidest raamidest ja ettekirjutustest, sest mida muud need ettekirjutused ikka on, kui mitte sulaselged raamid.


Ja võib-olla et viimane selle kevade lumepilt siin blogis. Võib-olla... ja seejärel jääb läinud talve suurest lumest vaid mälestus, kuni seegi haihtub. Tee on puuderaamis, tee viib välja raamist...

Fotod kahasse külalisesinejaga, aprill 2011.
Teised fotojahilised avardavad ja kitsendavad oma raame siin.

18.4.11

Impressioonid

Kõik sõltub vaatajast. Vahel vaatad, aga ei näe. Mõtled hulk aega, mis see võiks olla. Mis pundar või pusa? Näiteks see:


Või see:


Või see:


Siis tuleb taipamine. Nagu üleval, nii ka all. Ja pusad hakkavad hargnema, pilt selgineb, maailm muutub arusaadavaks. Nõnda on ka eluprobleemide lahendamisega. Kõik sõltub sellest, kuidas vaatad. Yogananda on öelnud: "Õnn on võime püsida harmoonias kosmiliste seadustega".

Külalisesinejaga kahasse tehtud pildid. Eile. Kevad 2011.

17.4.11

Fotojaht - metsa all

Igasuguseid metsas tehtud pilte kogunes mul eelmisel aastal ja läinud talvel hästi palju. Aga kevadeks on mullu sageli käidud paikadel uus nägu. Natuke ähmis ja rähmane, nagu ärkajal ikka. Ju on talveuni pikk olnud. Metsaalune ärkab, teeb enda varsti ilusaks, aga praegu on nagu on. Ei midagi erilist ja ometigi on kõik uus ja eriline.


Tänased pildid, külalisesinejaga kahasse tehtud.
Teiste fotojahiliste metsaalused leiud on siin.

2.4.11

Kuidas Laar varastas poest pudeli "Aknooli"...


Jätkan leheneegrite vanade, peamiselt 1994. aastast pärinevate "stiiliraamatute" ja kirjutamisjuhendite lehitsemist. Hinnanguid ma siin toodud tsitaatidele üldjuhul ei anna, küll aga aitavad need ehk lugejal mõista, et nüüdisajakirjanduses ei ole (või on üliharva) midagi juhuslikku. Kogu mõju on väljaannete poolt üsna täpselt kalkuleeritud.

Uudistest: "Pealkiri peab meelitama lugu lugema, olema müüv.  Lugu võib olla kui tahes väheütlev, pealkiri on ikka terav ja sisukas." - Siin on suur erinevus vana hea Eesti ajakirjanduse reegliga, mis sisu vormist olulisemaks pidas: jutt olgu lühike või pikk, peaasi, et on õpetlik,

"Kui tegelane on persoonina täiesti ebaoluline, aga läbielatu või kogetu tõttu autoriteetne (näiteks kassapidaja on ainus inimene, kes nägi, kuidas Mart Laar varastas poest pudeli "Aknooli"), siis tavaliselt ei ole tema nime vaja kasutada. Piisab ametinimetusest ja mõnest iseloomulikust detailist ("Kodutarbes" 15 aastat töötanud vanemkassapidaja)."

Eufemismidest: "Bürokraadid ja ühiskonnategelased kasutavad neid sageli ebameeldivate väljendite vältimiseks. Ärme seda mängu kaasa mängi. Väljaspool otsetsitaate kirjutame "odav", mitte "madala hinnaga"; "vanurid", mitte "eakad inimesed", "vaesed", mitte "vähekindlustatud.""

"Uudiskriteeriumit kõrgelt ületavate sõnumite - terrorismiaktide ja suurte õnnetuste - puhul võib lugeja väsida: ikka see sama jama. Kui sul palutakse asja uurida, lahka sündmust, too põnevat tausta, kirjelda piltlikult toimunut, selgita, miks kommentaari on vaja. Pea silmas, et kommentaar ei püüa infot kinnitada, vaid ümber lükata, ja säilita sugestiivne suhtumine."

"Uudiste järjekord väljaandes, kus sina töötad, on alati järgmine: Tallinn, Eesti, Põhjala, Läti, Leedu. Seejärel Venemaa, SRÜ ja teised riigid." (Niisugune järjestus oli siis soovitav aastal 1994 ja on praeguseks väga mitmete põhjuste tõttu mõneti muutunud.)

"Ameerika filmidest ning USA ajakirjandusest tuleb õppida: ole pealetükkiv ja tugev. /.../ Pane lugeja nägema! Sadistlikult! Too välja abstraktne teooria maailmast - see aitab loetut meeles pidada. Lugusid kirjutades püüa esile kutsuda reaktsioone. Too ära detailid, konkreetsed inimesed."

Kui eelmised tsitaadid olid nn Tallinna lehtede toimetuste juhendmaterjalidest, siis järgmine lõik on ühest Postimehe toimetuses tollal toimunud koosoleku ülevaatetekstist. Täna Postimehe kahe ajakirjaniku lugu ühest meie suurest sportlasest lugedes tuli see lõik mulle meelde ja tundus looga seonduvasse konteksti sobivana:

"Kui te kellestki kirjutate ja kahtlete, kas olete tema suhtes olnud aus ja õiglane, kujutage ette, et peate talle homme silma vaatama. Kas suudate vaadata nii, et te ei punasta ega silmi maha ei löö. Kui ei suuda, siis järelikult on loo tonaalsusega midagi paigast ära."

Vt ka eelmist postitust "Superstaarid devalveeruvad väga kiiresti".
Related Posts with Thumbnails