27.2.11

Ma olen nüüd austatud eakas Eesti kodanik


Kui muul ajal on Eestimaal sagedasti minuvanuste kohta kõnepruugis "penskar" ja ka hullemad sõnad, siis eile (laupäeval, 26. veebruaril) sain kirja, mille ümbrikule nime asemel oli trükitud: AUSTATUD EAKAS EESTI KODANIK!

Ja kirja tekstis korrati neid sõnu veel.

Nime küll polnud, aga ju see kiri ikka mulle oli, sest nn otseposti maja- ja korterinumber klappisid.

Ilusad sõnad olid selles kirjas, et "vanemate inimeste kogemus ja teadmised on siin hindamatu väärtusega". Ja et "Eesti eakatele tuleb tagada kindel pensionitõus".

No vaata mida kõike veel enne valimisi moosimiseks ära ei tehta.

Aga kuidas ma saan kindel olla, et need sõnad kirja saatjatel ka pärast valimisi meeles on ja et jälle näiteks "Plats puhtaks!" ei hõigata?

24.2.11

Südamlik tervitus!

Ilus, päikest täis päev on täna. Palju õnne sünnipäevaks, Eesti!

Kui lõunasööki hakkasin tegema, siis avastasin, et isegi kartul on seoses kodumaa aastapäevaga südamlikuks muutunud - kohe päriselt, mina pole siin kaasa aidanud.


Minu foto.

19.2.11

Fotojaht - nõu


Seekordne fotojahi teema - nõu - andis hea võimaluse taas mullusuvisele Maltale põigata ja meelde tuletada gurmaanlikke kõrghetki, millest olen kirjutanud ka siin. Kuid toona kirjutades ei pannud ma blogisse heast ja paremast tulvil nõude pilte. Neid saab nüüd näha esimest korda.

Niisiis, esimesel pildil on Malta roogadega külmlaud, teisel ja kolmandal aga kuulus fenkata - Malta jänesepraad. Neile, kes mingil põhjusel jänkut ei tahtnud, tegi kokk igaks juhuks seapraadi. Kolmandal pildil on söömiseni jäänud vaid üsna vähe aega. Ilus õhtu oli. Just niisugune, mil kõik suurepäraselt klapib.

Teiste fotojahiliste hüvad nõud. 

Minu fotod, Malta 2010.

18.2.11

Vana märkmikut lapates...



Talv on mõtted ära võtnud,
pehme lume alla matnud...

Töö, mis pidi selle nädala alguses tulema, lükkus edasi, sest üks lüli ei jõudnud omadega valmis. Nii jäi mul rohkem aega oma vanadesse asjadesse süveneda. Ühe vana märkmiku leidsin taas üles - sellest ajast, kui alles keskkoolis käisin. Olen sellesse kirjutanud oma arusaamu ja arvamusi Tolstoi "Sõjast ja rahust" ning Balzaci teostest. Märkmik tõi jälle meelde keskkooliaegse toreda kirjandusõpetaja, kellest aastakümneid hiljem ka oma raamatus "Eestimaa ilu" kirjutanud olen. Ta suutis meid kaasa haarata, mõtlema panna. Nii me siis targutasimegi kõikvõimalikel teemadel ja selle märkmiku tsitaadid olid mulle ilmselt tõhusaks abiks.

Ei usu, et me oma olemuselt väga erinesime praegustest tütarlastest - küllap unistasime üsna ühtmoodi õnnelikust elust ja suurest armastusest. Ainult ehk ettekujutused neist asjust olid meil erinevad. Mõnedki noist tsitaatidest on mind läbi elu saatnud, mõni teine lihtsalt ühepäevaliblikaks jäänud. Külma ilmaga soojas toas oli vana märkmikut hää lapata.

"Noorte neidude puhtas ja ühetoonilises elus saabub kord imeilus tunnike, kus päike neile oma kiired südamesse puistab, kus lilleke neile oma mõtteid avaldab, kus südametuksed teatavad nende peaajule oma soojast sigivusvalmidusest ja sulatavad kõik mõtted üheks segaseks igatsuseks; see on päev täis süütut nukrust ja magusaid rõõmupurskeid! Kui lapsed hakkavad nägema, siis nad naeratavad; kui noor neiu aimab looduses peituvat armastust, naeratab ta samuti, nagu naeratas lapsena. Kui valgus on esimene armastus elus, kas siis armastus ei ole südame valgus?" (Balzac, "Eugenie Grandet".)

"... elu kaldal, kus õitsevad lapselikud illusioonid, kus kesalilli nopitakse selle õnnestava rõõmuga, millist pärast enam ei tunta." (Samast.)

"Kaastunne on naise üks õilsamaid omadusi, milles väljendub ta üleolek mehest; ainus üleolek, mida ta himustab, ainus, kus ta mehele andestab, kui see seda üleolekut tunnistab." (Samast.)

"Meie elu suurtel silmapilkudel liitub meie süda tugevasti nende paikadega, kus õnn või õnnetus meid tabab." (Samast.)

"Igas seltskonnas äratab isegi kõige halvemate inimeste südametes teatavat imetlust kristallpuhas elu ning ainsagi tumeda laiguta ausus." (Balzac, "Nõbu Pons".)

"Tõelised sõbrad omavad hingelist vaistu, mis on niisama peen kui haistmine koertel; nad aimavad oma sõprade muresid, nad taipavad nende põhjusi, tunnevad nende pärast rahutust." (Samast.)

Võib-olla jätkan sellesse oma tüdrukupõlve aegsesse märkmikusse kirja pandud mõtetega järgmises blogipostituses. Pildiks siia juurde aga möödunud öö termomeetrinäit köögiaknalt.

11.2.11

Raamat grokkimisest ja tinistamisest


Robert Heinleini "Võõrana võõral maal" ("Stranger in a Strange Land") on raamat, mis mind kogu aeg muigama pani. Kuidas saakski teisiti suhtuda Marsilt pärit maalase Mike´i, kes Maa elust midagi ei tea, eriskummalistesse kohtumistesse siinsete oludega ja tema mentori Jubali skeptilis-iroonilistesse aruteludesse kõikvõimalikel teemadel.

Kõik saab oma jao: valitsustähtsate otsuste tegemine astroloogia mõjujõu abil, suudlustele keskendumise kunst, kirikuelu lätted ja saladused, rituaalid ja pettused, raha kui pahe ja hüve, meeste ja naiste erinevused, usu- ja isikukultused, inglise keele elujõud jne.

Mõnus lugemine. Siin pean tunnistama, et lugesin originaali ehk ingliskeelset väljaannet ning ei tea seetõttu, kui hästi või halvasti on Heinleini teos eesti keelde tõlgitud. Ingliskeelne oli lihtsalt poes ligi 150 krooni odavam kui eestikeelne. Samas olen kindel, et mõnestki muhedast tekstinüansist sain tänu varjunditerohke originaali lugemisele paremini aru ja põhjust naerda, naeratada või lihtsalt muiata oli seda enam.

Mike'i enese- ja jumalaleidmine Maa peal ning tema kujunemine maalaste jumaldamise objektiks on põnev, Jill kui Mike'i truu saatjanna on igati omal kohal, Jubal oma pühendunud sõprus- või teenijaskonnaga meenutas mulle mingil kummalisel kombel Rex Stouti Nero Wolfe'i. Nemad ja paljud teised tuleb lugemise käigus ära grokkida, aru saada, mida nende kaudu tahetakse väljendada ja siis vastavalt sellele kas tinistada oma mõtetesse või oma mõtetest minema, nagu tinistas Mike minema need, kes teda liiga häirima kippusid.

Oleks päris huvitav teada, mis sellest mahukast raamatust välja jäi kirjaniku enese eluajal ilmunud versioonis. Tundub, et Heinleinil vedas abikaasaga ja see, et naine raamatu pärast mehe surma täiskujul avaldas, on ainult kasuks tulnud. Kahju oleks, kui mõni neist veetlevatest laia silmaringiga ning ühiskonnakriitilistest arutlustest puuduks, mille kaudu Jubal ennast vist selle teose kõige põnevamaks tegelaskujuks teeb.

Ja alles lõpuks selgub, kas naer oli seekord läbi pisarate või siiski mitte.

Aga Marsi elu? Sedagi on omamoodi nähtud. Huvitav on kaasa mõtelda, mida need kaks planeeti - Marss ja Maa - teineteise jaoks tegelikult tähendavad. Kui vähe või kui palju nad teineteisest teavad - ka aegade möödudes. Ja kas on vajagi rohkem teada. Jälle üks grokkimise koht.

6.2.11

Fotojaht - valge


Sageli on unistustel valge laeva kuju.

Eesti kultuuris tähendab valge laev millegi ootamist, mille saabumise tõenäosus on üliväike, kui mitte olematu. Väidetavalt sai väljend "valget laeva ootama" alguse 1861. aastal Tallinna lähistel aset leidnud sündmusest: maltsvetlased ootasid Lasnamäel valget laeva, mis neid tõotatud maale viiks. Valgest laevast on kirjutanud meie prosaistid ja poeedid. Valge laev kui sümbol on olnud põlu all ja tähendanud vabaduse aateid.

Siin on mõned valged laevad. Võib-olla sobivad need kehastama kellegi unistust.


Pildid tegin Maltal, mais 2010.
Teiste fotojahiliste valged pildid on siin.

5.2.11

Sunnitud paroolivahetus


Lähen panka. Mõtted on asjaajamiste juures. Seda maksta, toda vaadata.

Sisestan kasutajatunnuse ja püsiparooli. Siis tuleb tõke ette. Pank viskab ekraanile paroolivahetuse nõude. Kirjuta vana, siis kaks korda uus! Mõtted tulevad, hopsti, asjaajamiste juurest ära. No mis parooli ma nüüd sisestan? No olgu seekord see. Pääsen edasi.

Ajan asju, maksan seda, vaatan toda. Lõpetan. Väljun.

Järgmisel korral, kui panka tahan minna, ei tule uus parool kuidagi meelde. Sai teine kiirustades pandud. Üleskirjutamine ununes ju asjaajamiste käigus ära. Proovin oma variante. Lõpuks taban õige. Õnneks enne, kui asi nii kriitiliseks läheb, et pank edasise katsetamise võimatuks teeb.

Teadjamad inimesed ütlesid, et see nüüd-kohe-kibe-kähku paroolivahetus olevat ka mujal maailmas niimoodi. Kusjuures mõni pank takistab ka näiteks varem olnud paroolide vahel varieerimist - ei luba vanu enam kunagi kasutada. Ole siis hea ja pea oma pidevalt muutuvaid paroole meeles, sest ega see üleskirjutamine ka ju kuigi kindel variant pole. Pärast võib üleskirjutusega paberilipakas lihtsalt ära kaduda. Hea vähemalt, et ma prille taga otsima ei pea. Mõnele vanainimesele võib see kõik päris keeruline olla ja võib-olla on seegi üks põhjus, miks ta internetipangas käia ei julge, taha või soovi.

Jah, ma saan aru, et paroolivahetus on kasutaja ohutuse huvides. Jah, ma oskan ka ID-kaardiga siseneda, kuigi veel  päris harjunud selle võimalusega pole. Aga ma tahaksin, et ma ei peaks parooli vahetama nii välk-paukselt. Võiks ju olla võimalus, et mulle teatakse panka sisenedes, et järgmisel korral tuleb mul parool vahetada. Ma saaksin natuke mõtelda ja endale kergemini meeldejääva asjaliku parooli panna.

Huvitav, kas teistel ka sellega probleeme on, et paroolivahetus parooli suisa meelest viib? Või on kõigil enese jaoks nii kaljukindlad paroolisüsteemid loodud, et seda ei juhtu?
Pilt on leid internetist.
Related Posts with Thumbnails