21.12.11

Talvise pööripäeva eel - kokkuvõte 2011. a ilmunust


Traditsiooniline talvise pööripäeva kokkuvõte lõppeva aasta kirjatöödest on seekord lühike. Ainult kaks lugu kirjutasin aasta esimesel poolel, et teisel poolaastal täiesti vaikida.

Mõttekäik "Meie kodude ajalooline minevik" ilmus nii Õpetajate Lehes kui ka Delfis. Teiseks valmis Õpetajate Lehe jaoks pikem intervjuu professor Jüri Talvetiga hispaania keele ja maailmakirjanduse õppimisest Tartu Ülikoolis. Edasi pidasin pausi. Eks seda ole ka siinse blogi sissekannete vähenemisest näha.

Minu toimetatud raamatuid ilmus kolm. Valeri Sinelnikovi "Hakka oma haigust armastama" oli huvitav, kuigi ma kõiki selle raamatu seisukohti ei jaga. Jevgenia Frolova "Armastuse meistriklassi" väärtuses kahtlen. Kolmas oli Yogananda väike raamat "Kuidas olla edukas", mis tuli trükist alles hiljuti, novembris. Veidike kohendasin sel aastal keeleliselt ka mõnda pikemat tehnilist teksti ja ühe koolimehe mahukat mälestusteraamatut. Nipet-näpet on veel ilmumas, kuid tänavu need tulla ei jõua.

Järgmisel aastal? Ma ei tea, kas vaikimine jätkub. On, nagu on, ja tuleb, mis tuleb.
Minu foto, dets 2011. 

EDIT: 26. dets. Vaatasin täna, et aastatöö kokkuvõte on kuidagi mustades toonides saanud. Tegelikult oli ikkagi tore aasta. Ja need asjad, mis tänavu ilmuda ei jõudnud, on järgmise aasta seemned.  

17.12.11

Nikolai von Glehn - Nõmme Gaudi


Kui Nõmmel tänavu 12. novembril avati Nõmme rajaja Nikolai von Glehni kuju, siis ei paistnud fotodelt kuigivõrd silma need nõmmelased, kes ausamba püstitamist pikisilmi ja põksuvi südamel ootasid, vaid linna- ja linnaosaisad. Nõmme muuseumi inimesi ei olnud ka näha. Aga ma mäletasin, et kui tegin 2008. a veebruarikuu Elukirja lugu "Nõmme vaimu hoidja" muuseumi juhataja Piret Loidega, rääkis ta mulle oma suurest unistusest:

"... et Nõmme linna rajaja Nikolai von Glehn (1841–1923) saaks mälestusmärgi, mis tuletaks meelde, et just tema ütles: “Seie saagu lenn”. Kui ta kuju Mustamäe nõlvalt alla vaataks või Glehni lossi ümbrust täiendaks, oleks see oma ideedega ajast ees olnud ja kaaslastele tihti mõistetamatu mees justkui sümboolselt oma koju naasnud."

Samuti rääkis Piret Loide siis võimalikest Nõmme meenetest: Glehni-teemaline lauamäng lastele Nõmme ajaloo tutvustamiseks, klaasikomplekt “Viis versta veerand tunniga”, mille klaasidel oleks peal Nõmme raudteejaamade pildid, turu kilekott ja muid vahvaid asju, mis aitaksid praegustelgi põlvkondadel Nõmmet südames hoida.

Kuju on nüüd olemas. Aivar Simsoni töö, hoogne ja lustakas. Natuke meie kujutluste Don Quijote'i sarnane. Kõrvaltvaatajana tundub mulle, et kuju, asudes küll Nõmme lipuplatsil, jääb mõneti teenimatult turu parkimisplatsi autode varju ja on pigem sissejuhatuseks Mustamäele sõitjale, mitte nii palju Nõmmele osutav.

Meeneid veel pole. Aga küllap need tasapisi tulevad.

See-eest on nüüd olemas üks asjalikult tore raamat. "Nikolai von Glehn. Mees, kes rajas Nõmme". Ilmunud tänavu Nõmme linnaosavalitsuse eestvõttel. Glehni ausamba saamisloo ja -piltide kõrval on selles kaks Voldemar Panso omal ajal kirjutatud muhedat uurimust Glehnist, Leho Lõhmuse ülevaade Glehnist ja Nõmmest ning Heldur Kajaste väga huvitavad mälestused kohtumistest Glehnidega - Nikolai von Glehni rohkearvuliste järeltulijatega, laias maailmas tuntud inimestega. Meenutatakse Glehni lossi ja tema perekonna rahula taastamist.

Panso lood on põnevad. Ta kohtus ju nende inimestega, kel veidrast Glehnist veel väga elavad mälestused olid. Tema kirjapanekud on lahedad ja kuigi need on mulle juba varasemast ajast tuttavad, oli neid ülihea jälle üle lugeda.

Üks ühine suur mälestus Glehnist on mul Pansoga ka. Nagu Panso nii olen ka mina, kuigi palju aastaid hiljem, Glehni omatehtud tammepuust kapi juures üles kasvanud. See kapp seisis minu ajal Tallinna 28. kooli kantseleis ja seal hoiti tollal klassipäevikuid. Kihvt kapp oli, tol ajal veel üsna läikiv ja väga uhke. Panso ajal oli see seisnud kooli saalis. Küllap oli siis õpilaste side selle isepäise kummalisuse loojaga veel vahetum ja mulje põnevam. Väga omapärane mööbliese, millest raamatus olev foto kuigi head ettekujutust ei anna ja mis peakski mälestusena Glehnist ka nüüd palju laiemalt näha olema kui selle praegune asukoht Tallinna tähetornis seda võimaldab.

Too eriskummaline kapp polnud ju sugugi mitte ainuke Glehni kätetöö. Me kõik teame praeguse Glehni pargi vaatamisväärsusi. Ja imehuvitav oli lugeda, kuidas Anna-Kristiina Einama võrdleb Nikolai von Glehni ja Barcelona kuulsa mehe Antoni Gaudi vaimusünnitusi. Tõepoolest, neid ei ühenda mitte ainult kummalised krokodillid või ühtmoodi rosetid ja võrestikud nende ehitistes, aga midagi enamat - nagu oleksid nad ühel ja samal ajahetkel haaranud mingist kosmilisest ideedepangast ühe ja sama mõtte ja hakanud seda, kumbki oma eriskummalisel viisil, kokkuvõttes siiski üsna ühtemoodi ellu viima. Ka meeste saatustes on sarnast.


Minu fotod, 10. dets 2011.
Vaata ka: Üks rahulik paik 
Vaata ka: Missioonitundega veidriku mängumaal.

11.12.11

Vana Tooma vanad hõrgutised - 3.


Postkaardivalikus, millega Eesti rahvustoite 1973. a vene keeles tohutus tiraažis tutvustati, on ühtekokku 15 kaarti. Kuus neist on eelmistes postitustes näha olnud. Päris kõiki ma siia ei pane, loetlen vaid. Kui keegi mõne loetelus oleva roa retsepti teada tahab, siis saab seda küsida kommentaaride kaudu.
Niisiis:

7. Verivorst. Ahvatleva olekuga, lisanditeks praetud sealiha ja ahjukartulid.

8. Kruubipuder koorevõi ja piimaga.

9. Leivapudi hapupiimaga. Vene keeles on selle pudi või külmsupi nimeks "tjurja", mis kõla poolest võis ettekandjaid või kelnereid (ma ei mäleta, kummad Vanas Toomas olid) selle mitte just tavapärase restoranitoidu tellimisel naerma ajada. Postkaardil suures kausis, puulusikad kõrval.

10. Järjest magusamaks läheb - tort "Karikakar". Rohkete magusate karikakraõitega kaunistatud tort väga uhke väljanägemisega. Niisugune ersats-rahvustoit. Ei usu, et meie esivanemad noid torte pidupäevalgi sõid, pigem võis see mõnda sakstelauda kaunistada või on tublide kondiitrite nutikas omalooming. Retsepti on täis terve postkaardi tagakülg.

11. Vahukoor rukkileivaga.Tundub väga kalorirohkena, aga ka kutsuvana.

12. Vastlakuklid. Tavapärased.

13. Minikoogid, mille kohta öeldakse kaardi tagaküljel, et kodustes tingimustes on selle koogiassortii valmistamine väga raske. Tänapäeval öeldakse niisuguste piltide kohta, et "pilt on illustreeriva iseloomuga" - nimelt on kaardi taha kirjutatud, et minikoogid on postkaardile talletatud selleks, et perenaistele näidata Eesti kondiitrite meisterlikku kunsti. Postkaart ise on väljapeetult rahvuslikus stiilis meie kuulsate puunukukestega. Panen selle siiagi.

14. Piparkoogid. Täpne tõlge oleks küll "Küpsis "Piparkook"".

15. Ja tänase postituse avapilt - kokteil "Vana Toomas". Niikuinii küsitakse kohe, millest see kokteil on. Mis siis ikka: liköör "Vana Tallinn" - 50 g, punase sõstra mahl - 75 g, kirsikompott - 25 g.

Kulinaarsete hõrgutistega siinkohal lõpetan. Kui keegi neist kolmest postitusest mõne jõululauaidee sai, on tore. Kui kellelgi nende roogadega seoses midagi kommentaaridesse kirja panna on, siis on ka tore.

4.12.11

Vana Tooma vanad hõrgutised - 2.

Teise advendi puhul siin siis eelmises postituses lubatud seajalad. Muud kraami ka. Ikka samast 1973. aasta postkaardikomplektist "Блюда эстонской кухни", mille piltidel oleva toidupoolise valmistasid restorani Vana Toomas kokad.

4. Seajalad.

5. Eesti pulmavorst.

6. Jahimehe vorstikesed. Kokteilid "Kalevipoeg" ja "Linda".

Head isu! Ka seekord ei hakanud ma retsepte kohe juurde kirjutama, aga endiselt võib mõne asja vastu huvi tundja oma küsimuse kommentaaridesse kirja panna, siis tõlgin valmistamise või serveerimise õpetuse postkaardi tagaküljelt. Kui kellelgi nende toitudega seotud mälestusi või muid mõtteid on, siis oleks neidki tore lugeda.

1.12.11

Vana Tooma vanad hõrgutised - 1.


Leidsin raamaturiiuli sügavustest vana postkaardikogumiku meie rahvustoitudest. Selle on 1973. aastal venekeelsena välja andnud Moskva kirjastus "Planeta". Tookord ilmusid sellised kaardikomplektid kõikide tollaste liiduvabariikide rahvusköögi kohta ja Eesti oma oli üks nende hulgast.

Minu viimase aja blogipostitustest on kõige lugejaterohkemaks kujunenud see, kus kirjutasin presidendi viperusest, kui ta The Guardianis teatas, et nõukogude ajal polnud Eestis restorane. Täiesti ootamatult sobib leitud postkaardikogumik ka tolle teema jätkuks. Nimelt on ligi 40 aasta vanune kaardivalik  huvitav selle poolest, et piltidel olevad road olid valmistanud Tallinna Raekoja platsi kuulsusrikka restorani "Vana Toomas" kokad.

Mõtlesin, et panen nüüd, vastalanud jõulukuul, mille lõpp võib-olla mõnede jaoks suisa söömaorgiaks kujuneb, neid postkaarte tasapisi (nendel olevate numbrite järgi) siia. Noorematele blogikülalistele on need ehk uudiseks vanast ajast, vanematele meeldetuletuseks või äratundmisrõõmuks.

Retsepte ma praegu juurde ei pane. Aga kui kellelgi mõne retsepti vastu huvi on, pangu oma küsimus kommentaaridesse kirja, siis tõlgin selle õpetuse postkaardi tagaküljelt. Head isu!

1. Avapildil on Kalevipoeg koos kokteilidega: "Ööbik", "Punamütsike" ja kirsikokteil. Kaardi tagaküljel on nende "rahvusjookide" valmistamise ja serveerimise õpetus.

2. Pasteedisiilikesed.

3. Täidetud munad "Vana Toomas".

Seajalad tulevad järgmisel korral. Mulgi kapsaid, kama ja silku piimaga ei tasu oodata, sest neid tolles kogumikus pole.

Ja veel: selle meeletu populaarsuse võitnud komplekti ("Блюда эстонской кухни") trükiarv oli 1 800 000 eksemplari (jah, üks miljon kaheksasada tuhat). Fotograaf oli keegi J. Kassin.

25.11.11

Elu pentsikused

Mõista, mõista, mis see on?



Ei, see ei ole see, mida te arvate :)


See on nüüdseks aasta aega kestnud katusetegemise ja torude paigaldamise vististi eelviimane vaatus ühel vihmalekippuval novembripäeval 2011. Tegevuskoht: ikka Kilpla.


Minu fotod, 23. nov 2011.

8.11.11

Matsirahval polnud isegi restorane

Tõtt öelda ei tea ma, kuskohast on pärit minu arusaam, et ühe end demokraatlikuks pidava maa president, peaminister ja teised nn rahva teenrid peavad oma rahvast armastama ja temast lugu pidama. Vääramatult sisaldab see ka uhkusetunnet kõige selle hea pärast, mis selle rahva elus aegade jooksul on olnud. Elu on paraku näitamas, et minu arusaam on naiivne.

Olen ammu mõistnud, et praeguste riigiisade meelest pole Eestil kunagi olnud heal ja väga heal tasemel põllumajandust, toiduainete tööstust, kergetööstust, raamatulugemisoskust, tasuta ringe laste jaoks ja paljut muud. Nüüd on sellesse loetellu lisandunud ka meie väga heal tasemel olnud restorani-, varietee- ja kohvikukultuur, laiemalt võetuna teeninduskultuur üldse. Igatahes teatas meie president ajalehes The Guardian selle laiale lugejaskonnale kogu maailmas, et nõukogude ajal polnud Eestis restorane. Kui Õhtuleht selle teate avalikkuse ette tõi, siis tuli küll õiendus, et kõrgeauline usutletav naljatas, aga see ei tundu usutav.

Jah, ta on mujalt tulnud, aga oma maad ja rahvast austav ja nende üle uhkust tundev riigipea võiks ometi teada, kui hinnatud olid Eesti restoranid, kui palju neid oli, kuidas lähedalt ja kaugelt käidi neilt õppimas ja kogemusi üle võtmas, kuidas mujal hinnati Eesti käitumis- ja lauakombekultuuri, kuidas restoranidesse pääsemiseks järjekorras seisti, kuidas rahval jätkus raha restoranis hea ja parema maitsmiseks jne. Isegi seda võiks ta teada, kus tehti ülihead karbonaadi, kus asusid meie kuulsamad baarid ja kohvikud, kui hinnatud olid meie varieteede artistid. Eestis on leiba söödud ja küpsetatud ka varasematel aegadel, koguni nätsu on näritud, kuigi mitte nii palju ja pidevalt kui mõnes suurriigis.

Miks see vale restoranide olematusest mind nii väga häirib? Kindlasti sellepärast, et paljudes Eesti (NSV) restoranides, eelkõige muidugi Tallinnas, aga ka mujal, olen saanud pidada toredaid pidusid, olen maitsnud sealseid roogasid, olen tantsinud, kuulanud heal tasemel muusikat, olen läbustamata elanud mitte küll väga tormilist, aga toredat noorusaega.  Seda pean ka tunnistama, et nüüd pole mul juba aastaid restoranidesse asja olnud - rahakott ei luba. Aga isegi see pole kõige olulisem häiritud oleku põhjus.

Kõige olulisem on see, et meie riigijuhid peavad meid matsirahvaks selle sõna kõige halvemas mõttes. Mida pööbel ka mõistab, arvavad nad. Ja see juba on naljatamisest väga kaugel.

Asjakohaseid viiteid:
Kõnealune intervjuu The Guardianis. http://www.guardian.co.uk/world/2011/nov/03/president-ilves-made-estonia?
Õhtulehe artiklid:
http://www.ohtuleht.ee/450967
http://www.ohtuleht.ee/451051

1.11.11

November

Hingedeaeg.
Aeg, mil juhtub igasuguseid asju ja mis toob igasuguseid kohtumisi...

Minu foto. 2011.

29.10.11

Panen suveraamatu tagasi riiulisse


Sel ööl läheme üle talveajale. Panen ka oma suveraamatu tagasi riiulisse järgmist kevadet ootama. Minu suveraamatuks on juba mitu aastat Mihhail Prišvini (1873-1954) "Зеленый шум" (Moskva, 1983; "Roheline kohin"). Seda lugedes tunnen ma end hubaselt, nagu soojal suvepäeval rohus lebades kõrrel kõndivat mardikat jälgides või pilvede sujuvat lendu taevalaotuses vaadates. Selles on sõnade rütm tõepoolest nagu vaikne ja veidi saladuslik roheline kohin, nagu tuules kahisevad puud ja liblikalend üle suvise luha.

Lisaks mulle juba lapsepõlvest tuttavatele Prišvini lugudele kogust "Kuldne aas" (e. k 1951) ning vaeslaste rabas ekslemise loole "Päikese varaait" (e. k 1950) on selles tolle väga sügavalt loodust tajuva kirjaniku teised paremad teosed. Ja nii ma neid loen, kuhugi kiirustamata, mõnikord raamatut hulgaks ajaks kõrvale pannes, et muud lugeda, siis jälle võttes, et taas luua seda erilist aeglaselt raamatu lugemise efekti, mis sarnaneb sooja suvetuule pehmele paile.

Olen alati olnud väga kiire lugeja ja niisuguste minu jaoks väga aeglaste raamatutena võin nimetada vaid kaht - sedasama Prišvini oma ja Antoine de Saint-Exupéry "Tsitadelli".  Neis mõlemas sisaldub minu jaoks palju rohkem, kui pelgalt andekalt kirjutatud kirjandusteose võlu - need raamatud panevad endaga kaasa hingama ja olema.

Oktoobripäike. Minu foto, 2011.
Nüüd tean ma juba ette, et võtan Prišvini ilusas keelepruugis tasasel mõtlikul moel kirja pandud tekstid järgmisel suvel jälle kätte selle nauditava suveraamatu lugemise ootuses. Taas hakkavad siis puud kohisema, linnud laulma, pungad puhkema, ojakesed vulisema, inimesed unistama, kana pardipoegi välja hauduma, koerarakats kavalat jänest taga ajama... Taas loen ma kõikidest neist miljonitest väikestest pisiasjadest, milleta maailma oleks raske ette kujutada.

17.10.11

Värviline värvitu raba


Tunnistan, et teen seda postitust juba paarkümmend päeva pärast rabaskäimist. Esialgu tundus tolle veel septembrikuise õhtupooliku raba värvituna, natuke väsinuna pärast suve, natuke luitununa. Eelmise käigukorra sinised liblikad olid ammu minevikku lennanud, mõni erk seen tuli kuskil teekonna keskpaigas välja. Aga nüüd takkapihta neid pilte vaadates olen isegi üllatunud, kui värviline kõik tegelikult oli, kui kirgas, kohati selgepiiriline, kohati nagu hajevil.

Minu fotod, 27. sept 2011.

16.10.11

"Inetud luiged" - "Гадкие лебеди" (2006)


Blogimisehimu on kuskile peitu pugenud. Sestap teen lühidalt.

Panen siia lingi eile vaadatud filmile. Strugatskite "Inetud luiged" Konstantin Lopušanski teostuses Vene-Prantsuse ühistööna. Kirjanik Viktor Banevi siseheitlused, tema kunagise kodulinna saatus, tema tütre saatus, laste varaküpsus...

Peetud küll Nõukogude Liidu sisekliima kriitikaks, aga väga aktuaalne ka siin ja praegu. Tuletab võttelaadilt vägagi meelde "Stalkerit". Põhiteemaks see, et kõik justkui peaksid tahtma ja enamasti tahavadki, et kõik oleksid nagu kõik. Teistsugused ajavad hirmu peale.

Film "Inetud luiged" on täispikkuses siin.

5.10.11

Meeleolu

See sügis... Ilus ja värviline. Piltidel on septembri viimane päev.

Nüüd, oktoobri alguses,  on ka kased kuldseks läinud. Jaaniroosid hakkasid teist korda õitsema.
Minu fotod, 30. sept 2011.

4.10.11

Jama! Plats rajatud ja kasutusel, kasutusluba tehakse tagantjärele

Eelmise postituse lõpus kirjutasin muu hulgas, et kõrvalmajale rajati parkimisplats, mis meie majaesisest ilusa rohelise osa ära haukas.

Täna lugesin Postimehest uudist pealkirjaga "Tallinn aitab korteriühistutel parkimist korraldada".   Tsiteerin:

"Tallinna linnavalitsus otsustab homsel istungil elanike parkimisprobleemi lahendamiseks korteriühistute kasuks linnamaale isikliku kasutusõiguse seadmise.

Vastavalt eelnõudele seatakse parkimisala rajamiseks isiklik kasutusõigus /---/ parkimisala rajamiseks ja maasiseste prügikonteinerite paigaldamiseks 1382 ruutmeetri suurusele alale Juhan Sütiste 16 korteriühistu kasuks.

Isikliku kasutusõiguse tähtaeg on 15 aastat ning kasutusõiguse eest tasu ei võeta. /---/

Tallinna linnavaraametile esitatud avalduse kohaselt soovib Juhan Sütiste 16 korteriühistu rajada korterelamu ees asuvale maa-alale parkimisala ja maasisesed prügikonteinerid, korrastades seeläbi ka parklaga piirneva ala ning lahendades probleemid, mille põhjus on seni kasutusel olevad elamusisesed prügišahtid. Ehitatava 44 parkimiskohaga parkimisala kasutajad on Juhan Sütiste tee 16 maja elanikud.

Ehitustööde lõpetamise ning parklale ja maasisestele prügikonteineritele kasutusloa vormistamise tähtaeg on 31. detsember 2011. Korteriühistu võtab endale kohustuse hoida isikliku kasutusõiguse ala heas seisukorras."


Mul pole midagi selle vastu, kui Mustamäe rohkem korda saab. Aga kummaliseks teeb asja see, et uudises nimetatud ja kasutusõiguse suhtes alles arutlusele tulev Sütiste 16 parkimisala on juba valmis ehitatud. Järelikult antakse kasutusõigus alles tagantjärele juba valmis tehtud asjale.

Seejuures jääb parkla rohkem meie maja ette, kuid meie maja elanikke parkla rajamisest ei informeeritudki, alles tööde alguses saime sellest teada. Nagu juba kirjutasin, on Sütiste 16 maja taga avar muruplats, kuhu nad - omaenda maja taha - oleksid saanud parkimisplatsi suurepäraselt mahutada.

Seda olen ka kirjutanud, et parkimisplatsi kohal oli varem liivakast, siis jäi ainult roheala, mida oli hea rahulik nautida ja kus lapsed aastakümneid mängisid. Mõnikord korraldasid seal oma väikestele õpilastele õuetunde ka siinsamas asuva kooli algklasside õpetajad. Rohealast viis  läbi kohalike jalgrada ja ka teine tee, mida mööda kooli mindi. Need lõigati uue parkimisplatsiga läbi. Parkimisplatsilt võetud muld aeti meie maja esisesse metsatukka laiali - millegipärast ma ei usu, et see mändidele kasuks tuleb.

Kas nüüdisajal käivadki ehitusasjad nii, et enne tehakse objekt valmis, siis alles vormistatakse selle rajamiseks kasutusõigus?

30.9.11

Kilplas "tehakse" ikka veel katust


Kahtlemata on Eesti parim raamat vana Lauluisa "Kilplased"! Igapäevaelus ei saa me sellest üle ega ümber.

Kui mu blogi püsilugejad arvavad, et kunagi ammu siit loetud katusetegemise lood nüüdseks unustatud on, siis nad eksivad täiega. Jama kestab.

Mullu 30. novembril kirjutasin postituse "Kilplas hakatakse katust tegema". Muu hulgas muretsesin kodumajale talvehakul tehtava uue katuse pärast: "Mis te arvate, kas sellistes ilmastikuoludes tehtud katusest saab asja või tuleb järgmisel aastal minna uuele ringile?"

Juba tänavu mail lõpus sai selgeks, et: "Katusetegemine (millest siin varemgi kirjutanud olen), mis novembri lõpus algas ja talvekuudel lumehangede allaloopimisega võidu ikka kuidagiviisi edasi susises, on juba kuu aega lihtsalt toppamas. Katus pole valmis, räästad on tegemata, vihmaveetorud ühendamata ja vihmasadude ajal ei jookse vesi mööda torusid, vaid tilgub, kuskohast iganes." (31. mai postitusest).

Täna on 30. september 2011. Kümme kuud on möödunud katusepaneku algusest. Seis on aga samasugune kui mais. Vanad vihmaveetorud turritavad maja küljes, aga et nad katusega ühendamata on, ei mõtlegi vesi neid mööda voolata, vaid pahiseb kust iganes. Töömehi pole kogu suve katusel käinud. Ei, valetan, üks mees siiski udjas mõnda aega üle katuse ääre räästarenni paigaldada. Olevat untsuläinud katusetegijate firma omanik, kellel enam töömehi pole ja firma ise kohe-kohe pankrotti minemas. Töömehed olevat lahkunud, sest ei saanud omanikult tööraha (osaliselt paigaldatud katuse ja maja otsaseinte tegemise eest), kuigi korteriühistu on raha üle kandnud.

Juuni alguses soovis korteriühistu üldkoosolek, et juhatus katusetegijad välja vahetaks - võtaks tööle need, kes suve jooksul töö lõpetaksid, aga juhatuse esimees väidab praegu, et töö lõpetamine ja uute pakkujatega asjaajamine läheks kallimaks, kui ühistu rahaline seis võimaldab. Nii loodabki esimees, et vaevutiksuv firma siiski tööd lõpetab, kohe-kohe alustatavat rõdude varikatuste tegemist, mille taga suure katuse lõpetamine seisvat. Siis saavat ka katuserennid ja uued vihmaveetorud paika, nagu vaja. See kohe-kohe lubatud nädal on aga ka juba ammu otsa saanud.

Maja vettib, katuselt sahmib vett tulla, mis allpool igasse võimalikku suunda pritsib. Sügisesadusid on järjest enam. Ja siis tuleb uus talv, uus lumi, uued jääpurikad, uus pidev lumerookimine katuselt... Kilplus lokkab.

Teisi kilpluse märke on lähikonnas veel. Näiteks pole sellesuviste tööde tulemusena meie maja lähistel enam ilusat roheala, selle asemel laiutab vastselt valminud parkimisplats. Naabermaja meie omast agaram korteriühistu juhatus sai linna nii kaugele, et linnamaale nende maja jaoks suur autodeväljak tehti. Alguses, umbes 38 aastat oli seal muru ja laste liivakast. Siis aga hakkasid liivakasti juures käima istumas narkomaanid ja liivakast likvideeriti. Jäi ilus muru, mille eest päris kenasti hoolt kanti. Nüüd siis asendati see autorahva rõõmuga.

Parkimisplats jääb suures osas meie maja ette (selle asemel, et naabrid oleksid teinud ta suurele maa-alale oma maja taha), puudealune on täis platsikohalt väljakaevatud musta mulda ja muutub lastele mängitavaks ehk millalgi umbes paari aasta jooksul. Mind küll igapäevane parkimisplatsi vaatamine ei vaimusta. Eks näe, milliseks majaümbrus järgmiseks kevadeks kujuneb, sel aastal siin erilist silmailu pole.

Riigikogu kilplastest ei tahaks ma rääkidagi, sest nemad solvavad omaenese palgatõstmise ja vastutustundetute koalitsioonimeelsete otsustustega isegi kilplaste küll lolluste eest teenitud, aga siiski ausat nime.

Minu fotod, 30. sept 2011

21.9.11

Kääbused ja hiiglased

Mälestus ilusast päevast.
Minu fotod, Tallinna loomaaed, 20. sept 2011.

17.9.11

Fotojaht - magavad esivanemad

 
 

Ma pole ammu fotojahil osalenud, aga seekordsele teemale ESIVANEMAD oli lahendus lausa varnast võtta. Pildid sellest, kuidas meie esivanemad magasid: kes põõnas või laskis leiba luusse, kes norskas, kes vahtis niisama lakke või mõtles ehaliste peale...

Magajate ülesanne on Muhu silmatorkavalt kaunite voodikatete tutvustamine Eesti Vabaõhumuuseumi Jüri-Jaagu talus (1880).
Minu fotod, 5. sept 2011.

Teiste fotojahiliste esivanemad on siin.

6.9.11

Juurte juures


Eilsel erakordselt ilusal sügispäeval oli hää käia Rocca al Mare vabaõhumuuseumis. Tagasi juurte juures. Mõned välisturistide grupid hajusid suure maa-ala peale ära. Oli rahulik ja päikesesoe ning sai süveneda ja nautida.

Tegin rohkem kui sada fotot ja ei ole veel otsustanud, kuidas neid kasutada. Mõned panen praegu siia.

Kui ilusat ilma veel tulemas on, siis soovitan soojalt võimaluse korral seal pool sügispäeva veeta.

Kellele meeldivad rahvahulgad ja peo panemine, nendele peaks hästi sobima Eesti leiva päev ja sügislaat 18. septembril kl 10-17 oma sisuka kavaga. Leivaga seotud sõnavarast saab aga praegu aimu iga muuseumikülastaja ka muudel päevadel. Ülal on näitus "Leib laual" leivaga seotud keelenditest ja taluõuedel püsti suured värvilised leivalabidad kõnekäändudega leivast eesti ja inglise keeles.

Rohket tegevust lastele pakub aga Kuie koolimaja - muuseumi hariduskeskus. Igasuguseid muid põnevaid ettevõtmisi on veel.

Kuid lihtsalt päris niisama, iseenda jaoks on seal küll eriliselt hüva olla. Ja kui pilk vanadelt talumajadelt ja tuulikutelt eemale keerata, siis vaatab vastu meri koos luikede ja tavapärasest kilukarbisiluetist veidi erineva vanalinnavaatega.

Minu fotod, 5. sept 2011.

3.9.11

Ülikooli kohvik - In memoriam


Hommik tõi nukra uudise. Tartu Ülikooli kohvik, mis mulle igavene on tundunud ja millega nii palju mälestusi on seotud, on nüüdsest suletud. Näib, et ilma igasuguse lootuseta taas ellu ärgata.

Esimest korda käisin ülikooli kohvikus kümnenda klassi õpilasena 1964. a märtsis. Võtsin siis osa vabariiklikust keskkooliõpilaste emakeelealasest võistlusest, mis TRÜ ruumides toimus. Meile korraldati tookord kohviku kaminasaalis kohtumine tolleaegsete väga tuntud keelemeeste ja -naistega, aga ka mõnede eesti keele tudengitega.

Sel kohtumisel õnnestus mul lusikaga oma kõvapõhjalist kooki tükeldades lennutada üks päris suur tükike sellest naaberlauda otse prof Paul Ariste kohvitassi. Nii sain professoriga tuttavaks. Pentsikut kohviga pritsimist meenutas ta mulle umbes poolteist aastat hiljem, kui juba esimese kursuse tudengina talle keeleajaloo eksamit tegin. Olin talle meelde jäänud. Eksamihinnet see ei mõjutanud, aga seda vahejuhtumit tavatses ta mulle veel aastaid hiljemgi meie juhukohtumistel sõbralikult meelde tuletada.

Tudengina sai ülikooli kohvikumajas käidud iga päev mitu korda. Alumisel korrusel oli söökla, mäletamist mööda iseteenindav, päris heade ja vägagi taskukohaste toitudega. Teisel korrusel kohvikus kujunesid meil välja oma lemmiklauad ja -seltskonnad. Tihti sai koos istutud tollal väga tuntud õppejõududega - kohvikumiljöös oli põnev neid näha ja kuulata. Seal olen sooritanud arvestusi ja teinud vist isegi ühe keeleeksami. Seal sai sõpradega ja armsamaga kohtutud, igasugustel üritustel, luule- ja muusikaõhtutel käidud. Seda kõike siis aastatel 1965 - 1971.

Tollased kohvikutädid olid kiired ja alati sõbralikud teenindajad ning kokad väga head - paremat karbonaadi, kui seal aeg-ajalt nauditud sai, pole ma vist mujal saanudki. Saiakesed, eriti võisaiad, olid parajalt krõbedad ja värsked. Kohv tasemel. Kogu kohvikuelamus alati täiega eriline ja hea.

Pärast ülikooli tulin Tartust ära, aga ülikooli kohviku külastamine jäi traditsiooniks, kui sinna aeg-ajalt taas sõitsin. Seal olen pidanud pidusid, ka oma ülikooli lõpupidu, aga ka oma heade õppejõudude peiesid. Nii et sellest majast ja sellest kohvikust on mul nii väga häid kui ka väga kurbi mälestusi.

On väga kahju, et niisugune kultuuriajalooliselt oluline koht kaob.

Kohviku kodulehelt leitust: "1876. aastal projekteeris arhitekt Otto Mohr perekond Nolkeni tellimusel tavalise linnakodanikumaja ümber itaalia palazzot meenutavaks elamuks. 1924. aastal osteti maja ülikoolile ning anti majandada üliõpilaskonnale ja edustusele, esimene korrus kujundati ümber üliõpilassööklaks. 1957. aasta 5.novembril avati teisel korrusel kohvik, kus sai ülikoolipere kohvikuelu nautida 1983. aastani.Pärast põhjalikku remonti 1983. aastal muutusid ka ruumide otstarbed ning õppejõudude eraldamine üliõpilastest muutis kohvikuelu hoopis jahedamaks." 2005. a püüti kohvikut uuesti elustada.

Nüüd aga pole enam põhjust sinna minna.  
Pilt internetist.

31.8.11

Tervitused


Maa ja ilm panid täna välja tervituse homsetele kooliaasta alustajatele, näidates ennast kogu ilus ja hiilguses, kuni üks vihmasagar vikerkaare ära katkestas. Siinsed pildid on ajavahemikust 18.40-18.42. Päris tervet kaart ma ei näinud, muist jäi maja(de) varju ja rahapajapealsed otsad olid ka peidus, aga ilus oli ikkagi.

Nii ilus, et pärast mõnenädalast gripis vindumist lausa elus olemine tagasi hakkas tulema ja siinkohal tervitan kõiki oma blogi(de) lugejaid ja sõpru tänase rahvusvahelise blogide ehk õigupoolest blogijate päeva puhul. Lugemiseni ja kirjutamiseni!

Minu fotod.
Related Posts with Thumbnails