23.10.09

Mis on ühist Bloggeril ja Puškinil?



Hommikul ei pääsenud ma peaaegu tund aega oma blogidesse. Mõnedesse sõprade blogidesse ka mitte. Bloggerisse ka mitte. Bloggerit polnudki. Selle asemel tuli ette veateade, miskaudu jõudsin teadmisele, et tegemist on üleilmse probleemiga. Mitmes maailmakandis kurdeti, et `kuhu küll kõik blogid jäid, mis on neist nüüd saanud`... Lõpuks jõudsin Twitteri leheküljele, kus paluti rahulikult oodata, sest probleemiga tegeldakse. Varsti tuligi tagasi.

Blogger tundub alatisena. Tuled, käid kirjutad, kõik on kogu aeg olemas, säilib, elab kirjutajat ehk ülegi. Tegelikult on ta olemas, kuni on elektrit. Samuti võib ta kaduda veel tuhandel muul põhjusel, tuletades meelde, et kõik kunagi hääbub, kiiresti või aeglaselt.

Tuttav kurtis, et käis Mihhailovskojes Puškini sügises. Giididel, kes Eestist kaasas, olnud kodutöö tegemata. Kõige tähtsamateks pidanud nad ja osundanud kõigile kohalikku turgu. Puškini elust ja loomingust ei osanud midagi rääkida, öelnud vaid, et oli niisugune nõukogude poeet, neeger. Umbes nagu üks paljudele tuntud Liis, kes mõni aeg tagasi arvanud, et Puškin suri autoavariis.

Kerni alleele läks tuttav omapäi, tuletama meelde neid hetki, mil "just nagu põgus nägemus, sa, kallis, ilmusid mu teele". Giid olevat öelnud, et seal pole midagi, ainult vanad puud... Nii et Puškingi hääbub... vähemasti eestlaste teadvusest.

2 comments:

  1. Peaks ka selle poeedi lülitama sarja "Maailmakirjandus koomiksina"...

    ReplyDelete
  2. See ettepanek tuletas mulle meelde, et minu lapsepõlves oli Puškini muinasjuttudest kujundatud imeilusate värviliste illustratsioonidega suur lotomäng, kus iga muinasjutu jaoks oli suur piltidega papist kaart, kokku vist kaheksa kaarti, ja väiksemate kaartide tagaküljelt loeti ette salm, mille juurde siis tuli sobiv jutt ja pilt otsida. Nii luksuslikult kujundatud teist lastemängu ma tollest ajast ei mäletagi. Ja muidugi olid mängijatel siis need värssmuinasjutud lausa peas. Aga aegade rutus on see mäng kuskile kaotsi läinud.

    Olen korra kuulnud Mari Tarandit ühes tema keelesaates Vikerraadios sedasama Puškini lotot samasuguse nostalgiaga meenutamas kui väga ilusat lotomängu. Eks see loto oma piltidega oligi meieaegne koomiks.

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails