28.6.09

Miks minust miljonäri ei saa


Nüüd ma tean päris kindlalt, miks minust kunagi miljonäri ei saa. Seda ka, miks ma märgatavalt rikas ei ole. Lugesin ärimagnaat Donald Trumpi. Üks tema raamat ongi rikkaks saamisest, teine suurelt mõtlemisest ja kick ass´ist. Kuidas seda kick ass`i kõige paremini ja löövamalt maakeeles öelda, seda võiks mõni ärivaistuga ja mitte ropendama kippuv inimene mulle kommentaarides seletada. Näiteks Peep Vainu jüngrid peaksid seda lausa unepealt teadma.

Trump sõnastab oma raamatutes oma põhipostulaadid. Näiteks need: unista suurelt, sest see, millest unistad, on see, mida sa teed. Kui tahad teenida hunniku raha, siis ära ole tagasihoidlik - püstita enesele kõrged eesmärgid. Need viimased peaksid kord-korralt kõrgemateks ja suuremateks minema, nagu ka väljakutsed.

Sellega saaks ma ehk hakkama. Unistada ma oskan, iseasi on unistuste elluviimisega. Eriti nüüd, mil vanust tuleb kogu aeg juurde, kaalu ka, ja seda väärtuslikku loomuomadust, mida Trump nimetab kireks, jääb kogu aeg vähemaks.

Siis soovitab ta veel tegutseda iga päev ja mitte lasta silmist lõpptulemust. Sellega saaksin ma ka hakkama. Palaval suvel ehk veidi väsinuna, aga üldiselt saaksin.

Omanda järjest uusi teadmisi, et olla kindel selles, mida teed. See peaks õppimist tähendama. Õppida mulle meeldib - ikka veel. Iseasi, kas ma just miljoni saamiseks kõige olulisemaid asju õpin. Rohkem ikka oma lõbuks.

Ole uhke, et suudad keerulistele probleemidele leida loovaid lahendusi. Vahel suudan, vahel mitte, mõnikord löön lihtsalt käega, aga seda üks miljonäriks pürgija teha ei tohiks. See muudab ta luuseriks.

Armasta oma tööd. Vaat siia võin ma suure JAH-sõna kirjutada, sest olen kogu elu teinud tööd, mida armastan. Aga elamise aeg on olnud just niisugune nagu oli ja eelnevas ühiskonnas olid miljonilootused väikesed, et mitte öelda olematud.

Ära lepi kunagi eitava vastusega. See tähendab, et koputa keelduja uksele uuesti ja uuesti ning kui uksest sisse ei lasta, siis roni aknast, käi peale, muutu kas või tüütuks. Vaat sellega ei saa ma hakkama. Eneseuhkus ei luba mul kelleltki midagi lunima jääda ja (minu arvates ) liigselt peale käia. Parem olen ilma. Miljonist ka järelikult ilma.

Õpi usaldama oma sisetunnet ja käitu sellele vastavalt. Hea punkt, aga iseasi on see, kas mu sisetunne alati õige on. Kahtlused, kõhklused... Trump neid ei tunnista.

Palka parimad inimesed ja ära usalda neid. Minu jaoks väga raske postulaat. Kui ma olen palganud oma ala parima tundja, kuidas ma siis ei usalda tema teadmisi, oskusi ja kuidas ma siis ei usalda teda inimesena? Äris ei saavat kedagi usaldada, sest igaüks on lausa mõrvarlikult väljas ainuüksi iseenda eest. Aga mina olen selles suhtes rumal - kuigi ma elus olen teiste usaldamisega mitu korda alt läinud, ei oska ma neist kohemaid usaldamatult mõtelda.

Klaari arved inimestega, kes sulle ülekohut teevad. Teisisõnu: löö vastu. Vaat jälle asi, millega ma vist kuigi hästi hakkama ei saa. Lahkun, loobun, vaikin, aga see on ilmselt vale. Jälle miljonist ilma.

Ära kaota kunagi eesmärki ja ära jää loorberitel unelema ka siis, kui kõik sujub suurepäraselt. Vähesed suudavad kogu aeg pinge all olla. Trump suudab. Mina, sündinud temaga samal kuul ja aastal, seega samas tähemärgis, peaksin astroloogide arvates kindlasti ka suutma. Aga võib-olla olen ma laisk... Ei tea.

Viimane punkt - sõlmi alati abieluvara leping. Selleks, et su rikkust ihaldav (eks)abikaasa sinu varanduse suure osaga minema ei jalutaks. Meie riigis hakkab see leping alles nüüd loomulikuks kujunema. Kui see postulaat minu jaoks aktuaalne oleks olnud, siis polnud meil vara, järelikult isegi mitte vähimatki mõtet lepingule. Aga see oli ammu ja teises ühiskonnas ning poleks mu miljonäriks saamisele praeguse seisuga mitte kuidagi mõjunud.

Eh, päike paistab, palav on, küll laiskleks... Miljonist mõtleks ehk hiljem... Nii ongi.

Huvitav, missugused siin kirjas olevad Trumpi postulaadid oleksid teile kerged või rasked?

25.6.09

Keskpäeval Tallinna kesklinnas

Keskpäeval lendasid üle Tallinna kaks NATO hävitajat. Olin just võidusamba lähedal ja seda tervitama Briti piloodid oma hüvastijätulennuga tulidki. See oli võimas heli, mis neist vallandus. Aga ähmitekitava heli jälg kadus ruttu nagu ka lennukid ise ning kesklinn oli taas vaikselt ruttav, päikest täis. Võidusammast käisid paljud uudistamas ja pildistamas. Tegin paar pilti minagi.



Siis jalutasin mööda Kultuse kohviku eest, mis nime nüüd kannab endine kohvik Moskva. Mõtlesin, et ehkki kohviku asutaja Kultase nimest tuletatud, on "kultus" sel väljakul ühtaegu sügavalt sümboolne ja samas ka veidraid mõttemänge põhjustav sõna, sest siinsamas on kultuseasutus kiriku näol ja kultusepaik samba näol. Linnavalitsuse hoonest üle väljaku aga võib võimukultust leida.

See selleks... Läksin Sõpruse kino juurde uut purskkaevu vaatama. See purskas, kuid polnud veel pidulikult avatud ja vaevu olin pildi saanud tehtud, kui kraanid mõneks ajaks taas kinni keerati, kuni avamiseni, mida ma ootama ei jäänud..

24.6.09

Millest loomad unistavad...

Tuttav saatis tujutõstmiseks pildivaliku "Millest loomad unistavad..."
Võib-olla tõesti on asjalood nii ja miks ka mitte :)
Piltide algallikat paraku ei tea.




18.6.09

Minu enda mina ja selle lähiümbrus

Minu kasvatusse kodeeriti lapsest saadik, et ühissõidukis tuleb istet anda endast vanematele ja nõrgematele (esimesed siis eakad ja vanurid, teised puuetega inimesed, rasedad naised, väikelastega naised, raskete pakkidega inimesed jne). Pean ütlema, et kood töötab senini, ikka kipun teistele istet pakkuma. Nii juba tugevasti üle poole sajandi.

Sestap imestan, kuidas tänapäevased noored inimesed justkui oleksid sageli oma istekohtade külge kinni kasvanud. Ei, ma ei mõtle raske ranitsaga koolijütse. Nemad las istuvad, sest see koorem, mida nad koolikotis kannavad, on tõesti raske. Aga ma imestan siis, kui lombaka, kepile toetuva ja vaevu püsti seisva vanainimese läheduses istub kena kepsakas noor neiu, kuulab oma musa või mängib moblaga ja on isegi pahane, kui vanainimene tal palub endale istekohta loovutada. Mõni neist noortest vaatab vana üsna vihkava pilguga, et kuradi penskar, mis sa jalus tolgendad.

Osa meie ühiskonnast paistab seda viha penskarite vastu lausa soovivat ja soosivat. Miks siis muidu vastandatakse pensionäre pidevalt noortele, miks süüdistatakse neid, et nad olemas on? Miks unustatakse, et ka selsamal eakal on ainult üks elu, mille algust ei saanud ta ise valida ja mille lõpuni ka tema tahab inimväärselt elada? Täpselt niisamuti, nagu seda tahab noor inimene, keskealine ja üldse kõik inimesed.

See pidevalt ülesköetav viha on meie ühiskonnas üks kõige koledamaid ja masendavamaid asju. Noor ütleb seepeale: "Ma lähen siit minema. Ma ei tule enne tagasi, kui siin saab inimese moodi elada." Vana mõtleb mõnikord: "Ei ole minust enam minejat. Ja kuhu ma läheksingi - see siin on minu maa". Pisaratega niisutatud, rõõmusidki näidanud... Kumba rohkem, ei tea.

Olen oma blogis vältinud virisevaid teemasid. Seekordki tahaksin siia panna oma olemist üsna hästi kajastavad sõnad ühelt minust veidi nooremalt soomlaselt:
"Kord jõuab igaühe elus kätte aeg, mil peab mõtisklema selle üle, kes ma siis õieti olen, kui jätta mängust välja kõik senini elus saavutatu. Saabub aeg, mil seistakse silmitsi küsimusega, mida kujutab enesest see tõeline sisim mina ilma ühiskondliku staatuseta, kogemusteta, ümbritsevate asjadeta ning rollideta, mida elu näitelaval on tulnud esitada. Küsimus omaenda tõelise mina kohta ongi elu tähtsaim küsimus. See on ühtlasi ka eluküsimus, sest kui me sellele vastata ei suuda, teeb elu seda meie eest.

Neid sõnu kirjutades olen 56-aastane ja tunnen, et olen sellele küsimusele vastuse leidnud. Välismaailm oma sõdade ja seiklustega ei paelu mind enam. Elu keskpunktiks on saanud minu enda mina ja selle lähiümbrus. Elu rikkused olen leidnud just sealt, kus targad inimesed on öelnud need olevat, just sealt, kus olen ise. Ma ei pea end enesekeskseks, vaid tervel moel isekaks, sest alles siis, kui olen leidnud iseenda, on mul midagi ehedat ka teistega jagada. Olen õppinud oma ego vajaduse korral tagaplaanile jätma, nii et võin tunda enda ja maailma vahelise piiri kadumist, kaotamata samas oma isikupära.

Praegune seisund tundub mulle tuttav ja justkui kunagi varem läbi elatud. Tunnen, et olen leidnud selle miski, mida puudutasin, kui olin veel laps. Lohutav on täheldada, et mitte miski pole vahepeal mu sügavaimat mina muutnud. Mäletan, kuidas kauges lapsepõlves vaatasin kõrvalt täiskasvanute elu, mis oli täis muresid, ja panin endamisi imeks kogu seda mõttetut sebimist. Kuidas nad küll aru ei saa, et nende muretsemine on ilmaaegu? Oleksin tahtnud neile öelda, et elu on midagi muud. Kahjuks ei osanud ma siis veel rääkida ja kui oleksingi osanud, poleks täiskasvanud mind ilmselt kuulanud. Et saada iseendaks, oli vaja vaid loobuda uskumast müütidesse enesest ja ümbritsevast maailmast, mida teised olid minu egosse istutanud. Võib-olla see ongi see uuesti lapseks saamine, tagasipöördumine loovuse ja elu lätete juurde."

(Antti Heikkilä "Elu parim aeg", e. k Nebadon, 2007)

16.6.09

Paar pisiasja

Täna sai paar pisiasja ära tehtud. Suitsuandur pandi üles. Korteriühistu hulgitellimuse raames, soodsa hinnaga. Töömees oli üllatunud, et soovijaid nii vähe oli, keskeltläbi iga kümnes korter. Nagu oleks kõigil ülejäänutel kõik sellega korras või, mis tõenäolisem, arvas ta, et ärgatakse alles viimasel minutil - hetk enne 1. juulit. Aga võib-olla ka, et paljudele ei piisanud majahalduri teatele reageerimise ajast, sest seda oli vaid üks päev, aga inimesed on suve hakul kes kus liikvel ja paljude mõtetega hõivatud.

Teine elukondlik pisiasi oli köögi soojaveekraan, mis aegamööda järjest rohkem oli nirisema hakanud. Veemõõtja muidugi reageeris ka vastavalt. Nüüd, kui kõik jälle korras on, on kohe inimesem tunne.

Sedapuhku õnnestus ka nii, et nende pisiasjade sättimise peale ei pidanud liigselt aega kulutama. Seegi on tähtis, sest nii jääb rohkem aega olulisemateks tegemisteks. Meeldivamateks ka - näe, saigi paar rida jälle blogisse juurde...

12.6.09

Fotojaht - tee


Kui valmistud teele minema, tee endale teed, ja kui astud mööda teed, ära tee kellelegi halba.









Kaks pilti ühe elutee võimalikult ärateelt:




FOTOJAHI teised teelised ja teejoojad on siin.

Vaatasin siis ka otsisõnu...

Paljud kirjutavad otsisõnadest, millega nende blogidesse on jõutud. Mood nakatas mindki vaatama oma blogi saja viimase külalise otsisõnu. Enamasti on mu blogisse tuldud otse kindla teema juurde või Google´ist leitud pilte vaatama. Kõditavat uudishimu selle saja hulgast ma ei leidnud. Ei tsirkust, seksi ega verd. Kaunimad pärlid olid:

* Toots värvis maakera punaseks - kasutasin seda lauset postituses, kus on mu rännukaart Euroopas. Muud seost noorhärra Joosep Tootsiga ei peaks mu blogis olema.
* üks kass läks üle silla - populaarne otsingufraas, viib postitusse eesti keele kaunist kõlast ja hääldamisharjutustest.

Veel mõned:
* kodus ja võõrsil Summer Bay - korra kirjutasin sellest telesarjast, mis mulle kunagi meeldis ja mida ma nüüd pole ammu vaadanud. Jätkuvalt populaarne postitus.
* muruniitmine - kord kurtsin majaesise muruniitmise pärast, aga ilmselt juhtuvad seda postitust lugema need, kes tahavad muruniitmise algeid õppida.
* salmik - sellega tuleb ette postitus mu kunagisest esimese klassi salmikust. Mul on "kuri" kahtlus, et blogi jutukese kaudu on mõned vanad salmid ka tänapäeva laste salmikutesse jõudnud.
* Balti tragöödia - sellega haakub ka järgmine otsisõna
* klaasseina taga - mõlemad viivad postituseni von Vegesacki hiljuti eesti keeles ilmunud raamatust.
* purpurpunane - otsingusõna rohkuse järgi peaks olema paljude lemmikvärv. Midagi olen sellest kirjutanud küll, aga ammu.
* Snowdonia - otsija kavatseb ilmselt minna Walesi ja Cornwalli poolsaare reisile. Seda teekonda soovitan kindlasti, sest see on nii vahva kant, et silm naudib ja süda puhkab.
* koolilaat - otsija ilmselt pettus, sest sai mu postitusest teada üksnes seda, kuidas ma esimesse klassi minnes koolilaadalt tagurpidi käistega mantli sain, kusjuures müüja väitis, et lapsel (minul) on käed tagurpidi otsas.
* puhtus -
* puhtus on kallis - nojah.

10.6.09

Minagi käisin Arkaadia teel...


Ei, ei tegelikult ikkagi Nõmme turul. Peaaegu kuu pärast pidulikku avamist. Rahulikult, trügimata. Isegi ilma ostusoovita, lihtsalt vaatamas.

Nõmme turg on mu lapsepõlve- ja noorusaja turg. Seal sai toona käidud ülepäeviti. Mäletan aegu, kui vana turuhoone oli suhteliselt puhas ja korralik lihamaja, kus valik suur ja müüjad lõõpivad, et proua (seda öeldi siis mu emale), meie kaup on kõige parem. Suured liharaiumispakud on senini silme ees ning kogu see lopsakas lihalik ja verinegi miljöö oli imehuvitav.

Tasapisi turuhoone mandus, liha- ja piimamüük kolis uude majja. Turuväljaku keskel seisnud kolhoosnikute kodu, kus oli turu kontor ja kus kaugemalt tulnud müüjad ööseks peavarju said ning mille all õllekas oli, muutus samuti järjest lohakamaks ja viledamaks hooneks. Palju pisikesi putkasid, palju toidukaupa.

Kõiksugu muu träni, kaltsud, kimpsud ja kompsud tulid turule müüki hiljem - minu lapsepõlves neid polnud, sest siis tehti kaltsuturu ja toiduturu vahel selget vahet.Vahepeal oli aeg, mil turuputkad olid nii lagunenud, et kui mõni üksik uus putka tekkis, tegi toonane linnaleht "Õhtuleht" sellest kohe pildiga uudise.

Seejärel oli Nõmme turg lihtsalt kole. Ning, et ta oli kallis ka, siis ei käinud ma seal pärast Nõmmelt minema kolimist enam kuigi palju.

Tänast uut turgu iseloomustab nõmmelikkus. Õigupoolest isegi mitte nõmmelikkus, vaid selles on midagi skandinaaviapärast. Siia sobiksid Lindgreni tegelased. Bullerby laste mamma oleks sellisel turul igapäevane käija. Igasugused muud tanted ka.

Turg on ilus. Kolhoosnike lagunenud öömaja on lakanud olemast, ka kole lihamaja, selle asemel on värvilised majakesed, üks ilusam kui teine, ja avar väljak. Siia võiks turiste tuua... Ja kui vana suur ainulaadne turuhoone ja need trepid, mida nüüd on mõõdetud ja vaetud, et kõik ikka neid mööda majakestesse pääseksid, ka korda saavad, siis on tegemist kohe väga ilusa turuga. Kallis on ta endiselt, aga ju on küllalt palju ka neid, kellele siinsed hinnad on igati jõukohased.

Mulle meeldis see, et turul on palju kalu müügil. Poes on kalavalik napivõitu ja igerik, aga turu räimed, lestad ja mis seal kõik olid, rõõmustavad silma. Lillevalik oli ka suur. Aga näiteks šokolaadid ja maasikad olid täna küll mu kodupoes odavamad...

Vanasti oli tavaks soovitada kirjanikele ja ajakirjanikele turulkäimist - ikka rahva hulka, juttu vestma ja elust kuulma. Selleks pakub Nõmme turg nüüd küll kenasti võimalusi.

9.6.09

Kuidas ma oma blogi(de)sse Followersi-vidinat panin

Olen üsna uudishimulik inimene. Mulle meeldib mu blogi(de) puhul aeg-ajalt layoutiga mängida, eriti proovida erinevaid värvikombinatsioone, vastavalt ilmastikule ja meeleolule. See on n-ö värviteraapia asemel.

Veel meeldib mulle proovida erinevaid vidinaid, pluginaid, gadgeteid ja widgeteid, kuigi ma neil kõigil hästi vahet ei tee, et mis täpselt mis on. Aga see proovimine on ühtlasi ka õppimine, Bloggeri puhul siis keskkonna salapärase loomuse tajumine.

Nii olin ma juba mitu kuud vaadanud, et layouti gadgetite (edaspidi siis: vidinate) hulgas on salapärane Followers, mis peab seostuma Google Readeriga - mugava võimalusega ühekorraga lugeda omaenese blogide Dashboardis kõiki mind huvitavaid blogisid. Google Readerit kasutan ma juba ammu, aga seda Followersi-vidinat ei saanud ma enda blogi(de)sse kuidagi panna.

Gadgetite tabelis seisis kirjas, et see vidin on eksperimentaalne, mistõttu seda ei saa kõigis blogides kasutada ja tuleb mõne aja pärast uuesti tagasi tulla vaatama, et ehk siis juba saab. No ei saanud ja ei saanud. Samal ajal vaatasin, et paljudes uuemates eestikeelsetes blogides on see olemas. Järelikult peab olema mingi konks, miks minu blogi puhul Followersi-vidin nii kaua eksperimentaalsena püsib.

Eile võtsin asja käsile ja hakkasin uurima, miks mind "diskrimineeritakse". Lugesin igasuguseid Help-tekste ja muid juhtnööre, millest kasu ei miskit. Ikka, et eksperimentaalne ja eksperimentaalne.

Siis lõpuks sattusin ühes Help-foorumis küsimusele, mille esitaja tahtis teada sama: miks see gadget tema blogi layoutis nii kaua eksperimentaalne on. Vastuseks küsiti, mis ta blogi aadress on, ja siis vastati, et ilmselt ei kasuta ta settingutes keelena "English-it" või "English UK-d".

Mispeale küsija teatas, et jah, tema blogi on albaaniakeelne. Seepeale soovitati settingutes keelt vahetada inglise keele vastu, sest inglise keel on Bloggeri põhi-, ema- ja töökeel. Õnnelik albaanlane oligi oma viimases postituses kirjutanud, et sai nüüd asja ühe liigutusega korda. Followers hakkas tema blogis tööle.

Järgisin neid juhtnööre minagi. Asendasin settingutes eesti keele inglise keelega ja... minut hiljem oli mu Followersi-vidin eksperimentaalsest täiesti kasutatavaks muutunud.

Muide, koos keelevahetusega ilmus ka Monetise-funktsioon ja mõni võimalus veel. Ka need on esialgu kasutuses ainult neis blogides, mis on sätitud ingliskeelseks.

Võib-olla on kellelgi eelnevast jutust kasu. Eks teadjamad IT-tundjad teevad asju ehk teistmoodi, aga mind aitas seekord see nipp.

Olen kaugel arvamusest, et mulle kuigi palju Followersi-vidina kasutajaid ehk blogihuvilisi tuleb. Esiteks ei ole mu sugulaste ja sõprade hulgas peaaegu üldse blogijaid, ka on suhtlusring viimase aastaga pärast erruminekut tugevasti vähenenud; teiseks ei pruugi see, mida kirjutan, kuigi paljusid huvitada; kolmandaks on kõiksuguste vidinate kasutamine suhtlemises vist ka rohkem nooremate sugupõlvede mood, komme ja tava.

Aga nagu ütlesin, olen ma uudishimulik ja omamoodi tore on näha oma blogisõpru ja -huvilisi n-ö nägupidi. Seepärast - olete teretulnud!!!

7.6.09

Fotojaht - 3


Kaks juhuslikult ette sattunud "kolme".

Midagi igavikulist, mille allservas ometi võib märgata püstitamise aega "1913", ja midagi ajalikku, "kolm paksu", ühe praegusele ajale iseloomuliku tunnusmärgi rajamistööd.




Teised kolmejahtijad on siin.

1.6.09

Seekord siis sirelites


Rohkem kui paarkümmend aastat tagasi kinkisid mu rahatud kavalerid mulle toomingaoksi. Need õitsesid just sünnipäeva ajal.

Veel rohkem aastaid tagasi olid põhilised sünnipäevalilled tulbid ja nartsissid. Mulle meeldis, kuidas poolrohelistena korjatud tulbid - vanaema aiamaal kasvas neid minu jaoks palju - vaasis edasi arenesid, kuidas nende varred kooldusid, kuidas õied omandasid värvi ja avanesid, kuidas nad reageerisid päikesele ja valgusele. Nartsissidega mul nii isiklikku suhet ei kujunenud, sest mu meelest närbusid need liiga ruttu. Oivaline lõhn, seda küll.

Sel aastal on sirelid. Külluses, uhkete õitega ja oma ainulaadse aroomiga. Mäletan, kuidas ema sai siis, kui olin umbes viiene, kingiks sireliparfüümi. Oi, kuidas see lõhnas ja kui ilusas pudelikeses oli ning pudelike omakorda seest siidiga vooderdatud karbis. Nii ilus mu meelest. Selles ajastus nii oma- ja eripärane. Aga ma ei mäleta, et sirelid oleksid kunagi varem lastekaitsepäeval juba nii laialt õites olnud. Nende õiteaeg jäi rohkem jaanipäeva paiku, mõnikord veel hiljemaks. Ja oma elu kõige kaunimaid sireleid olen näinud Hiiumaal Aino Kallase maja juures.

Mu lapsepõlveaias sireleid ei olnud. Need kasvasid ületeenaabrite juures. Ma ei olnud lapsena nii romantiline, et oleksin nende õiteilu eriti hinnanud, aga need olid tugevad vanad ronimispõõsad. Me istusime plangu peal nagu värvukesed, sireliõied taustaks. Ja muidugi otsisime õnneõisi.

Minu aias olid vahtrad, männid, kased, hiigeltoomingas, kaevuäärne pihlakas, suur kastan, kaks ilusat kuuske, elupuu, üks tammeke, kaks lopsakat jasmiinipõõsast, rohkesti kõiksuguseid marjapõõsaid ja lilli, sekka isegi mustikaid ja seeni. Enamikku neist enam ei ole - ja seepärast ei taha ma eriti enam minna vaatama ka aegades moondunud lapsepõlvemaja.

Aga need sirelid... Olen ikka öelnud sõpradele, et oma sünnipäeval poen peitu, lähen ära, põõsasse - sel aastal siis sirelipõõsasse - võtma päeva lihtsalt endale, võimalusel koos kõige lähedasematega, mõnikord ka üksi, kuidas kunagi.

Tore on olla sündinud lastekaitsepäeval. Vähemasti vaadatakse su elukestvatele lapsikustele siis sallivama pilguga :)
Related Posts with Thumbnails