28.4.09

Võilillede aeg on käes


Eile märgatud, maja lõunapoolse seina ääres. Võib-olla juba mitu päeva seal vaikselt kükitanud, aga nüüd päikesenaudingu valmis.

Tänane tuuleõhk oli paitavalt soe. Suviselt sume õhtu on käes.

Kodus said aknad puhtaks.

25.4.09

Kirjandipäev

Sel aastal polnud mul lõpukirjandi kirjutajatega mingit isiklikku sidet ja nii jäi ka kaasaelamine väikeseks. Teemad tundusid laiahaardelistena, kõik pakkusid fabuleerimisvõimalusi küllaga.

Ei oskagi öelda, millise oleksin valinud, kui pidanuksin ise kirjutama. Oma praeguste kogemustega ehk 2. (Valgus ja varjud inimhinges) või 10. (Pikk tee endani) teema, noorena kindlasti midagi muud.

Panen seekordsed teemad siia lihtsalt võrdluseks eelmise aasta ja oma kunagise lõpukirjandi omadega.

1. Uue sajandi väljakutsed
2. Valgus ja varjud inimhinges
3. «Inimese elu on lõpetamata jääv kool.» (Gottfried Keller)
4. Nüüdisaja kirjandus - looming või äri?
5. Loodus ei andesta vigu
6. Ajakirjandus - vabadus ja vastutus
7. Mille poole püüdlevad tänapäeva noored?
8. Kunst meenutab meile igavesi väärtusi
9. «Sündmused muudavad inimest» (Alexandre Dumas)
10. Pikk tee endani

23.4.09

Poematemaatikast

Kui olen märganud, et mõni toidu- või joogipoolis kodupoes on kolme-nelja krooni võrra kallimaks läinud, siis võib kindel olla, et paari nädala pärast on see asi odavmüügil, kus teda müüakse vana hinnaga.

Näiteks maksis üks ühik minu poolt sageli tarbitavat asja veel eelmisel nädalal 19.30. Oli mõne aja eest odavmüügil 16. 80. Täna maksis poes 23 krooni ringis. Olen peaaegu kindel, et nüüd pole mõnda aega seda põhjust osta, sest järgmisel odavkampaanial maksab ta 19 millegagi.

Ei võta ka kaupmehed õppust, et inimesed ostaksid odavamat asja rohkem, vaid teevad hindu ikka kallimateks ja muid hookuspookusi.

Kolm asja kahe hinnaga kampaaniate puhulgi olen mõelnud, et ilmselt on siis kauba tavahind ikkagi põhjendamatult kõrgeks aetud, kui seda kampaania ajal saab poolmuidu anda.

Aga see pole ainuüksi toiduga nii, sest igaüks on ju näinud, kuidas kirjastuste raamatulaadal võib saada 100 krooniga raamatut, mis kaupluses hinna poolest 200 kanti ja isegi enamaks tüürib.

Kaubanduslik juurdehindlus, ütlete. Jah, tootjani jõuab sellest hinnast vaid väike protsent, vahendajad on märksa rikkamas seisus.

21.4.09

Plaks ja parem käsi, vahetus!

Käisin linna peal ringi ja nägin mitmes kohas suuri plakateid "VAHETUS!". Vilja Savisaarele olid vuntsid joonistatud. Seda siis Vabaduse väljaku lähedal. Muid kunstilisi lisandusi silma ei hakanud.

Mustamäel olid ühe posti peal kõrvuti Siiri Oviir ja Enn Eesmaa.
Neid vaadates tuli meelde kunagine ringmäng:

"Kaks sammu sissepoole,
kaks sammu väljapoole,

plaks ja parem käsi,

plaks ja pahem käsi,

plaks ja parem käsi,

VAHETUS!"


Vist nii need sõnad olid. Eks see valimiskampaania ole ka "üks ringimäng meil käimas on". Lauluke sobib valimiskampaaniaga kokku imehästi.

18.4.09

Susan Boyle - suur läbilöök!


Ma pole erand. Panen ka enda jaoks siia lingi videole, mida 11. aprillist alates tänaseni on vaadanud 25 miljonit inimest. Uskumatu läbilöök ja ühe unistuse teostumine. Imelise hääle ja suhtumise metamorfoosi video. Hinge lend...

Susan Boyle (47).

Vaatajate hulk on isegi tohutult suurem, kui arvestada, et YouTube´is on selle esituse teisi videosid ka ja neid on vaadanud samuti ühtekokku juba miljonid inimesed. Ja eranditult väga head hinnangud näitavad, et tegemist pole mitte ainult uue Briti, vaid maailma ulatuses suure talendiga.

Nädala jooksul on sündinud suur hulk Susan Boyle´i fännide klubisid, veebilehti, ka blogisid, mis temast kirjutavad, näiteks see blogi.

Neist selgub ka, kus ta "peidus" oli: üheksalapselise külapere noorimana pühendunud hoolitseva tütrena oma väga vana ema eest hoolitsemisele ja kirikule. Ema suri 2007. aastal 91-aastasena. Nüüd on Susanil suur võimalus oma lauljateed kõndida.

Talentide võistlusel esitatud laulu sõnad (muusikalist "Hüljatud"):

I dreamed a dream in time gone by
When hope was high,

And life worth living
I dreamed that love would never die
I dreamed that God would be forgiving.

Then I was young and unafraid

When dreams were made and used,

And wasted

There was no ransom to be paid

No song unsung,

No wine untasted.


But the tigers come at night
With their voices soft as thunder
As they tear your hopes apart

As they turn your dreams to shame.


And still I dream he'll come to me

And we will live our lives together
But there are dreams that cannot be
And there are storms

We cannot weather...


I had a dream my life would be

So different from this hell I'm living

So different now from what it seems
Now life has killed
The dream I dreamed.

17.4.09

Fotojaht - S


S ei olnud esimeste tähtede hulgas, mida me koolis õppisime. Oli alles aabitsa 54.-55. leheküljel. Kasside ja Sassidega koos. Konksjas täht, mida ilukirjavihikusse oli viisnurksulega päris raske kirjutada.

Mõni laps susistas oma s-tähte, sai siis õpetajalt riielda ja pandi tegema hääldamisharjutusi. Umbes niisuguseid: Siim, säh söö sina see soe sai, siis saad soolast seasinki... Seasingist ei teadnud meie põlvkond linnalapsi suurt midagi, sest poest oli seda harva saada, aga turul lihakarnis rippus suuri seasinke küll. Parematel päevadel laskis ema mõne sellise küljest viilu lõigata. Hästi maitses!

Mõni laps jälle armastas s-tähega igasuguseid olustikulisi sõnu tarvitada. Niisugust lausropendamist, nagu nüüd koolilaste hulgas kombeks, toona polnud, aga need s-tähega sitased sõnad susisesid koolimaja koridorides küll. Õpetajad ajasid neid pahandamisluuaga taga, aga s-id olid krutskeid täis.

Sisinad ja susinad, mida s võimaldab on omamoodi huvitavad. Külili s on aga peaaegu nagu pool lõpmatuse märki...



Aabits siis 1953. aastast.
Teiste s-susistajate pildijaht on siin.

12.4.09

Koheselt ja kohe

On päris huvitav, kuidas väga noorte inimeste keelekasutus sõltub nende koduste ja õpetajate omast. Toimetasin sel nädalal ühe noore käsikirja ja silma hakkasid mõnedki vead, mida just vanemate või eesti keele õpetaja keelepruuk tundub olevat mõjutanud.

Muidu soravas jutus olid pidevalt segi sõnad "üksteisele" ja "teineteisele" ning kohe oli näha, et kirjutaja kuigi täpselt ei tea, millal ühte ja millal teist kasutada. Mõnikord tarvitas ta mõlemat koguni ühes ja samas lauses.

Üldsegi ei sobinud sellesse muidu päris ladusalt sujuvasse kirjapruuki viletsale kontorikeelele omane raskepärane sõna "koheselt", mida oli väga palju. Kui mõni ametnikujuurikas kirjutab, et "koheselt tuleb tarvitusele võtta abinõud" või "koheselt peab tegema väljamakseid" või "koheselt on vaja kulutused kokku arvestada", siis võib seda sõna ehk veel kuidagi taluda, kuigi see ilus ei ole. ÕS seda ka ei soovita.

Aga nooruslikult kirja pandud lennukasse teksti ei sobi "koheselt" kohe mitte kuidagi. Selle asemel on ju olemas ka põnevad sõnad "viivitamata", "silmapilkselt", "sedamaid", "otsemaid" jne, kusjuures kõige armsam, lühem ja mõistetavam on keelesõbralik "kohe".

Kokkuvõttes oli noore inimese kirjapanek ilus ja huvitav. Mul ei sobi sellest aga enne ilmumist rohkem kirjutada.

Järgmine töö on mul samuti juba teada - sedapuhku taas ühe tõlke toimetamine.

Munad said ka värvitud ja koksitud, blogijate populaarses fotojahis ma aga sel nädalavahetusel kaasa ei teinud. Laisa inimese asi :)

10.4.09

Hea põhjendus blogimise lõpetamiseks

Üks neist rahvusvaheliselt tuntud blogijatest, kelle blogisid olen sageli lugenud, lõpetas mõni aeg tagasi ajaveebide pidamise. Tal oli selleks hea põhjendus:
"Understand that our time on this planet is very limited and there are so many interesting things in life. You must choose how to spend the time that is given you, and if the majority of it is spent blogging, you really need to reconsider that choice.

I was among the "A-List" bloggers and I enjoyed what weblogs have to offer, but I don't use weblogs as my sole source of knowledge and self-affirmation. Always remember that the "blogosphere" is an echo chamber that can give you a very distorted image of reality if consumed without enough perspective. The vast majority of the online world does not read or write weblogs, and in no way are we smarter or hipper or more interesting or better informed than they are."
Need olid siis Ursi ühe blogi "viimased sõnad". Tore, et ta oma blogid vaatamiseks üles jättis - neis on palju ilusat.

8.4.09

Aprilliõied


Hommikused härmaõied.
Kevadekunstniku graafika.
Täna, 8. aprillil.

6.4.09

Maavärin ja eestlaste hingeline mandumine

Niisugust häbi- ja vihatunnet, nagu täna Õhtulehe kommentaare lugedes, pole ma ammu tundnud. Kesk-Itaalias oli öösel vastu hommikut maavärin, kohutav terremoto. On kümneid hukkunuid, sadu vigastatuid, tuhandeid koduta jäänud inimesi. Eesti naine, kelle kohta algul kirjutati eestlanna, maavärina keskmes koduta jäänud tudeng ütleb leheloos, et on üleelatust šokis ja tal pole enam kuskil elada. Ning siis ründavad kommenteerijad teda ta mitte-eesti nime pärast, käsivad pöörduda tagasi oma "suurele kallile kodumaale", nimetavad ta juttu "eide halaks", arutlevad, kas ta magas alasti, ilguvad ta rahvuse kallal, et ega ta ikka eestlane pole jne. Võikalt, küüniliselt, kalgilt...

Inimesel on mure, võib-olla loeb ta neid kommentaare ja loodab neist tuge, üsna ilmselt on ta koos ümberkaudsetega sattunud tohutu tragöödia ohvriks, aga kommenteerijad võtavad ta kallal närida. Puudub igasugune inimlik kaastunne, selle asemel valitseb neis kommentaarides samasugune ilkumine ja ärapanemine, nagu meie elus järjest rohkem kipub maad võtma.

Kuhu jääb inimlikkus? Miks ikka rohkem eestlasi hingeliselt mandub?

Mul pole neile küsimustele vastust.

Seda ma tean küll, et hingeline mandumine võib ühe rahva jaoks olla isegi hullem kui maavärin.

Jaksu teile seal Itaalias - Kristelile, Oudekkile, paljudele teistele, kelle blogisid me siin loeme ja kes Itaaliat armastavad, mu kunagisele toredale giidile Ulvele Roomast, veel paljudele, kes seal elavad, töötavad, õpivad, lapsi kasvatavad! Ma usun, et te kõik olete praegu hättasattunutele mingil kombel abiks, toetades ja aidates inimesi sõltumata rahvusest, olles inimesed.

Fotosid maavärinapiirkonnast: Quotidiano.Net fotogalerii

EDIT: // 8. aprill 2008 - Panen siia viite ka Kristeli väga mõtlemapanevale tekstile tema blogis.

4.4.09

Fotojaht - must ja valge


Esimese pildi tegin väga ammu. Võib öelda, et "oma eelmises elus". Siis, kui pildistatigi mustvalgeid pilte, slaidibuum oli veel tulemata, värvifilme kasutati vähe ja digipiltidest ei teadnud keegi midagi. Võib-olla oli mujal maailmas juba igasugustest fotograafilistest tehnikaimedest rohkem aimdust. Aga see foto on tehtud möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel käepärase "Smenaga".

Pildil on mu lemmikmäed - Donguz-orun ja Nakra-tau Elbruse lähedalt, pildistatud Tšegetilt Donguz-orun-Göli järvesilma juurest. Alpinistide lemmikmäed, nõudliku raskusastmega. Mina pole alpinist ja pidin leppima nende vaatamisega madalamatelt mägedelt. Just niisugustena kujutlen ma oma unistuste mäetippe. Neid vaatama mõtlen end sageli tagasi.

Teistel piltidel on leiud arhitektuurist, inimeste soovidest ka. Meilt ja mujalt. Digikarbiga tehtud, lähiaja omad.



.
Teiste fotojahiliste mustvalge maailm on siin.

Potuska - mälestuste padi


Käisin Soome Instituudis Potuska-näituse avamisel. Tahtsin näha, missugused on nn jutustavad padjad, mida on valmistanud Tallinna Soome koguduse ingeri vanaprouad koostöös Soome Ingeri Kultuuriseltsiga.

Ingeri kultuur on suures osas mälestuste ja mäletamise kultuur. Koduta jäetud rahvas, kes nüüd taas Soomes juurdumas on. Aga paljud, kes Eestis sündinud ja üles kasvanud, on siiski Eestis edasi või siia tagasi tulnud, sest oma sünnimaalt on raske lahkuda.

Fotod tähtsatest hetkedest ja olulistest inimestest kanti kangale, millest omakorda õmmeldi padjakatted. Osa pilte on kantud ka savitöödele. Kes veel aru ei saanud, sellele selgituseks, et ingeri "potuska" tuleneb vene "paduškast".

Need padjad on huvitavad kui omamoodi infokandjad. Südamlikud ajalootalletajad, armsad asjad ka kibekiirel arvutiajastul. Näitus Soome Instituudis jääb avatuks kuni aprilli lõpuni.

Arvasin, et tegu on lihtsalt väikese väljapanekuga, aga kokku oli tulnud palju rõõmsas pidutujus elevil inimesi. Nägin ka oma kunagist klassivenda, kes samuti ingerlane. Ega ma lapsena ju osanud midagi sellest arvata, et ta justkui päris-eestlane polnud, aga ajapikku olen ingerlaste raske saatusega natuke rohkem tuttavaks saanud.

Ilus päev oli, meenutati, lauldi, tantsiti...

Mõnda potuskat pildistasin, ühel fotol on ka savitööd.
Related Posts with Thumbnails