17.6.08

Tõuked, müksud ja Eestimaa suvi

Hingesoojendav oli eile lugeda Karuema suvelugu. Niisugune rahulikult voolav, ajatu, samas igapäevane, helge. Tuletas mulle oma mõju poolest meelde meie tuntumate loodusest, elust ja ajast kirjutajate tekste. Mõtlen siinkohal seda pikka rida kirjamehi, mis sai alguse Johannes Piiperi lugudega "Pilte ja hääli Eesti loodusest" ja tipnes Fred Jüssi lausa eriliste loodustekstide ja -fotodega.

"...paistis, nagu oleks iidne Eesti mets tõsiselt manitsenud mitte iialgi unustada seda, mida ta meile näitas. Meile paistis, nagu oleks ta meid vannutanud sõna viia noorele ja vanale kõigest, mida ta meile oli jutustanud. Ei siis saanud süda külmaks jääda ja me tõotasime viia sõnumid linna ja maale ja kuulutada kõigile, et kodumaal on veel alles jäänud tükk loodust, mis on niisamasugune, nagu ta oli aastatuhandete eest."

See on Piiper. Karuema ei kirjuta oma blogis seekord küll mitte tükist loodusest, vaid Saaremaast, niisugusest, nagu see meie hinges on, "kus laupäevaõhtuselt lõhnavad kased...".

Piiperist ei teata praegu enam suurt midagi. Pole ka ime, sest kui ma temaga algaja ajakirjanikuna 1972. aasta aprillis tema Tartu kodus kohtusin, oli ta just-just 90-aastaseks saamas. Eesti teeneline teadlane, professor, doktor, üks Eesti loodusteaduse rajajaid. Tol ajal kõrgele eale vaatamata väga erksa ja liikuva mõistusega. Tema õpilased on olnud näiteks Harald Haberman, Erik Kumari, Jaan Eilart... Pikk rida teisi. Õpetamise kohta ütles ta, et õpilased "on minult rohkesti tõukeid ja müksusid saanud selles suunas tegutsemiseks. Ja aiva asja ette..."

Nii vanalt inimeselt küsitakse ikka ta pika ea ja kestva töövõime saladuste kohta ning need saladused on tavaliselt erinevate inimeste puhul üsna ühesugused. Piiper:

"Olen püüdnud tööde vahel ikka puhata, pole tervist rikkunud. Olen püüdnud tasakaalukalt elada, mitte liiga teha söömisega, joomisega. Südameasjaks on mulle olnud mitte ainult surmtõsise, loogilise teadusega tegelemine, vaid ikka ka ilukirjandusega. Minule on osaks saanud õnn loodust lähemalt tunda; eriti pakub naudingut tema vaatlemine esteetilisest küljest..... Mida rohkem ja sügavamalt me loodusesse süveneme, seda õnnelikumad me oleme."

Praegust ebaperemehelikkust Eesti metsade ja looduse suhtes oleks Piiperil vist päris valus vaadata...

Pilt: Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi... Need rohukõrred on vaibakunstnik Helgi Polli loomingust.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails