„Eesti postmarkide 100 aastat“

Panin selle postituse esialgu ainult oma teise blogisse, kuid otsustasin siiski, et panen siia ka - nende jaoks, kes teises blogis ei käi, aga tahavad lugeda EV 100 raamatusarja kohta kõiki siinseid postitusi, mida on niisiis koos sellega viie raamatu kohta. Teksti ma muutma ei hakanud ja see on täpne koopia teisest blogist.

Elmo Viigipuu
„Eesti postmarkide 100 aastat“
Post Factum 2018.
Toimetaja Mare Nurmoja.
Kujundaja Liina Valt.

Sellisest raamatust tundsin lapsena suurt puudust. See on ka põhjus, miks kirjutan sellest ülevaatest siinses lapsepõlve- ja noorusaastate lugemisvara blogis, kui teistest sama sarja raamatutest olen kirjutanud oma teise blogi värskemate lugemismuljete hulgas.

Kes ei oleks lapsena marke kogunud? Kuid tõenäoliselt on see harrastus nüüdseks vähemasti Eestimaal laste ja noorte seas välja suremas, sest tavakirja saatmine jääb järjest vähemaks ja minu meelest teeb Eesti Post või moodsamalt Omniva kõik selleks, et kirjasaatmine sootuks kõngeks.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Miks ma lapsena sellisest raamatust puudust tundsin? Minagi olin usin margikoguja nagu hästi paljud mu tuttavadki ja mu markide hulgas oli mitu Tsaari-Venemaa, Eesti Vabariigi ja sõjaaja marki. Kuskilt ei olnud lugeda, mis need täpselt on, mida kujutavad, kes on autorid jne. Miks mõned margid on ületrükiga? Miks mõned margid on hammasteta? Mikse oli rohkemgi.

Kui Elmo Viigipuu ülevaade Eesti postmarkidest oleks toona ilmunud või mõni taoline raamat imekombel mu kätte sattunud, siis oleksin oma paljudele küsimustele vastused saanud ja teose piltidel tuttavaid marke kohanud.

Veel tõi raamat mulle meelde Tallinnas Pärnu maanteel asunud väikese, kuid omamoodi hubase postmargipoe ühes markide kohta vist küll kõike teadva ja alati oma kundedesse sõbralikult suhtuva vanaldase lühemakasvulise müüjatädiga. Selles poekeses meeldis mulle käia ja ma olin mingil ajal isegi mõnede postmargiabonementkaartide omanik – nii ei jäänud temaatilisest kogust marke puudu. Vist korraldasid selles poekeses või kuskil lähikonnas ka tõsisemad filatelistid oma koosolekuid, igatahes oli neid seal sageli näha.

Kui suuremaks sain, rändasid mu margialbumid kapisügavustesse, mõneks ajaks said need välja tõstetud siis, kui mu pojal margikogumise lust tekkis, aga seegi möödus ja margialbumid on kapisügavustes tagasi. Need, mida siin mainisin, ja mõned Eesti-teemalised Nõukogude margid sealhulgas. Raamatus oli huvitav vanu tuttavaid kohata.

Minu meelest on „Eesti postmarkide 100 aastat“  ääretult põnev ja väärtuslikku teavet sisaldav raamat. Muidugi pole selles kõiki marke, mis Eestis ja Eesti kohta välja on antud, sest tegu pole ju margikataloogiga, kuid see teave, mille Elmo Viigipuu on süstematiseerinud ja kokku pannud, on huvitav nii filatelistlikust kui ka ajaloolisest vaatevinklist, on üldhariduslik selle sõna parimas tähenduses.

Autor kirjutab postmarkidest nii postimaksevahendina kui ka riigi visiitkaardina. Ta on alustanud posti kohaletoimetamise eest tasumisest, esimestest filatelistidest ja filatelistide organisatsioonidest ning jõudnud läbi nn esimese Eesti aja ja okupatsiooniaja uue Eesti ajani ja sedakaudu tänapäeva. Eriti huvitav on muidugi lugeda erimite ja võltsingute kohta, aga ka kõikvõimalikest mälestusmarkidest, rahvusvahelisest koostööst ja postmarkide hindamisest, samuti postmarke kujundanud kunstnikest.

Viiest raamatust, mida maikuus EV 100 raamatusarjast lugesin, oli postmarkide ajalugu esimene (kuigi sellest viimasena kirjutan) ja minu meelest kõige huvitavam.

Annaks taevas meie filatelistidele ikka ja jälle nauditavalt põnevat kogumisainest ja ka kogujate järelkasvu, et tore ja põnev harrastus välja ei sureks!

Tänan Postimehe Kirjastust (Post Factum) raamatu eest.

Vaata ka! EV 100 raamatusarja teistest raamatutest:
Karin Paulus „Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-disaini-ja-reklaami-100-aastat.html
Tiit Hennoste, Roosmarii Kurvits „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-ajakirjanduse-100-aastat.html
Aile Möldre „Eesti raamatu 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-raamatu-100-aastat.html
Madli Pesti „Eesti teatri 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-teatri-100-aastat.html

„Eesti teatri 100 aastat“

Madli Pesti
„Eesti teatri 100 aastat“
Post Factum 2018.
Toimetaja Ene Paaver.
Kujundaja Astrid Värv.

Seekord kirjutan lühemalt kui EV 100 raamatusarja eelmiste raamatute kohta.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Noorena käisin teatris palju, sestap on enamik selles raamatus kirjeldatud tolle perioodi tähtlavastusi ja teatrisündmuseid mul nähtud ning lugedes oli rõõm neid meelde tuletada. Viimasel aastakümnel olen teatris mitmesugustel põhjustel käinud haruharva, seega täiendas „Taasiseseisvunud Eesti“ peatükis kirjeldatu mu teadmisi tänuväärselt.

„Eesti teatri 100 aastat“ on kirja pandud ladusa soravusega ja seda on hea lugeda, olgu siis tegu teatri algusaastatega või etenduste tutvustustega.

Meeldis, et raamatus on põhjalikumalt juttu teatri suurtest isiksustest. Aga kohati paistis välja, et seda on tehtud rohkem teatriajaloolaste ja -kriitikute kirjapanekute kaudu, kui nende konkreetsete teatriinimeste endi tekstidest lähtudes. Sestap pakun siingi nagu eelmiste selle sarja raamatute tutvustuste puhul täiendavaks lugemiseks mõned teosed, millest ma jälgegi ülevaates ega kasutatud kirjanduse loetelus ei leidnud.

Need oleksid:
Kaarel Ird „Semper idem ehk mõtterände ja rännumõtteid“ (Eesti Raamat 1970).
Mari Möldre „Ruut Tarmo“ (Eesti Raamat 1971).

Ja päris kindlasti:
Voldemar Panso  „Töö ja talent näitleja loomingus“  (Eesti Raamat 1965). Neist viimase mainimata jätmine oli minu jaoks lausa arusaamatu, sest Panso avas selles oma teatritegevuse põhialuseid. (Olen sellest raamatust lühidalt kirjutanud oma teises blogis siin.)

Tänan Postimehe Kirjastust (Post Factum) raamatu eest.

Järgmisena kirjutan postmarkide 100 aasta raamatust. (Tegin seda oma raamatublogis "tütarlaps linnast", link on allpool.)

Vaata ka! EV 100 raamatusarja teistest raamatutest minu blogides:
Karin Paulus „Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-disaini-ja-reklaami-100-aastat.html
Tiit Hennoste, Roosmarii Kurvits „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-ajakirjanduse-100-aastat.html
Aile Möldre „Eesti raamatu 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-raamatu-100-aastat.html
Elmo Viigipuu „Eesti postmarkide 100 aastat“
https://tutarlapslinnast.blogspot.com/2019/05/eesti-postmarkide-100-aastat.html

„Eesti raamatu 100 aastat“

Aile Möldre
„Eesti raamatu 100 aastat“
Post Factum 2018.
Toimetaja Sirje Nilbe.
Kujundaja Kalle Müller.

EV 100 raamatusarjas ilmunud raamatutest kirjutades taban end aeg-ajalt mõttelt, et võib-olla ehk teen autorile liiga, kui osutan, mis minu meelest võinuks tema teoses samuti märkimist leida. Enamasti teen seda omaenese läbielatud aja (mida on paraku kogunenud üle 70 aasta) kohta, sest toonased olulised sündmused, tähtteosed, nende autorid ja muu selline on hästi meeles, kohati lausa detailideni, või aitavad meenutusi täiendada raamatud mu riiulis. Raamatusarja autorid on enamasti nooremad, ei pruugi neid asju teada või mäletada ja lõppude lõpuks on igal inimesel õigus ajalugu tõlgendada omamoodi, pannes ka oma koostatud ajalooülevaatesse kirja just selle, mis temale tähtsam paistab.

Nii ei olegi minu täiendavad märkused mõeldud õiendamisena teose kallal (mis ju ilmunud on ja milles enam midagi muuta ei saa), vaid kirjutatud selleks, et võib-olla tulevikus on kellelgi neist kasu.

Aile Möldre „Eesti raamatu 100 aastat“ lugedes tuli mulle meelde, kui suureks meid kui raamaturahvast puudutavaks sündmuseks kujunes oma aja kontekstis ja raamistikus Friedrich Puksoo mahuka ja väga hästi kujundatud teose „Raamat ja tema sõbrad" väljaandmine (Valgus, 1973). Puksoo ise oli selle raamatu ilmumise ajaks surnud (1890-1969), kuid juba toona ning nüüdki on teda nimetatud meie raamatukogunduse ja rahvusbibliograafia rajajate ja edasiviijate seas üheks olulisemaks.

„Raamat ja tema sõbrad. Pilte raamatu ja kirja ajaloost, raamatu tehnikast ning raamatuharrastusest“ ilmus Friedrich Puksoolt esmalt Eesti Kirjanduse Seltsi 116 leheküljelise väljaandena Tartus 1934. a ( kui Puksoo alles Puksov oli). Valguse väljaandes on lehekülgi 290, autor oli seda oluliselt täiendanud ja sellest on suur osa pühendatud eestikeelsetele raamatutele ja bibliofiiliale.

Paraku ei leidnud ma ülevaatest „Eesti Raamatu 100 aastat“ selle igati kaaluka raamatu kohta ridagi, ka mitte seda 1973. a kirjandussündmust (oli lausa ime, et toonase punapoliitika ajal niisugune raamat ilmus) ega ka mitte midagi Puksoo olulisusest (ühe tema varasema raamatu pealkirja küll nimetati põgusalt) – kuigi ma ei kahtle hetkegi, et Aile Möldre on Puksoo olulisusest palju teadlikum kui mina.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Kõik ei mahu raamatusse, see on siililegi selge, ja see, mis on mahtunud on, on ülevaatlik selle sõna heas mõttes; konspektiivne ja põhjalik, mitte pealiskaudne. Eeskätt noorematele lugejatele on selles kohati lausa hädavajalik teave.

Mulle oli huvitav mitmesugustel eri aegadel keelatud või ebasoovitavate raamatute käsitlemine. Vähemusrahvuste kirjastustegevuse tutvustamine samuti, sealhulgas baltisakslaste ja eestirootslaste oma. Nõukogude perioodist lugesin huviga seni vähem käsitletud omakirjastamise – põrandaaluse samizdati – väljaannete osa kui vastupanuliikumise kultuurilise vormi kohta. Samuti on väärtuslik ülevaade pagulaseestlaste kirjastustegevusest.

Praegusaja raamatuklubidest on teoses juttu, aga aastatel 1974-1996 tegutsenud laiaulatusliku osavõtuga Eesti Raamatuühingu kohta ei märganud ma midagi olevat. Teadupärast oli Eesti Raamatuühing küll üleliidulise ühingu osa, kuid sisuliselt koondas see ka paljusid tolle aja eestimeelseid inimesi, kes tegutsesid bibliofiilide klubides, eksliibriseklubides, raamatusõprade klubides jne. Nii mõnigi kord tegid tollased parteivõimud neile klubidele peapesu ühe või teise ettevõtmise korraldamise pärast.

„Eesti Raamatu 100 aastat“ kaanefoto on tehtud Viljandi raamatuantikvariaadis ja see tekitas lootust, et raamatus on ka ehk midagi nii raamatuantikvariaatide (näiteks laialt tuntud Mündi tänava pood Tallinnas) kui ka vanaraamatukogujate kohta.

EV 100 raamatusarjas on raamatud ja kirjandus au sees: tulekul on veel üks märkimisväärne teos, Cornelius Hasselblatti „Eesti kirjanduse 100 aastat“.

Tänan Postimehe Kirjastust (Post Factum) raamatu eest.

Järgmisena kirjutan raamatumuljetes teatri 100 aasta raamatust.

Vaata ka! EV 100 raamatusarja teistest raamatutest minu blogides:
Karin Paulus „Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-disaini-ja-reklaami-100-aastat.html
Tiit Hennoste, Roosmarii Kurvits „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-ajakirjanduse-100-aastat.html
Madli Pesti „Eesti teatri 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-teatri-100-aastat.html
Elmo Viigipuu „Eesti postmarkide 100 aastat“
https://tutarlapslinnast.blogspot.com/2019/05/eesti-postmarkide-100-aastat.html