Matit pole juba mitu päeva. Täna vaatasin ERR portaalist ülekannet tema ärasaatmisest Telemajast. Puude kohina alla. Metsakalmistule.
Mitmesuguseid kilde on need vahepealsed päevad meelde toonud. Näiteks selle väga hea seltskonna, milles 1975. aasta jaanuaris ajakirjanike liitu astusin. Mati Talvik ja Rein Nurk Eesti Televisioonist ning Rein Põder ja mina tollasest Noorte Häälest. Ootasime ukse taga vastuvõtmist, ajasime pikalt juttu, viskasime nalja, pärast pidasime lähedalasuvas baaris pisikese peo ja hoidsime üksteise ajakirjanduslikel tegemistel sestsaadik teravasti silma peal.
Olime selleks ajaks kõik juba mitu aastat ajakirjanikena töötanud. Liitu aga ei võetud tollal vastu enne, kui juba paar-kolm aastat kutsetööd selja taga oli ja n-ö nimi tehtud. Nagu vanemad kolleegid armastasid rõhutada, ei või iga kollanokk end ajakirjanikuks nimetada. Mati puhul ei olnud aga kellelgi mingisugust kahtlust, et tema on tõeline, sündinud ajakirjanik. Telekast vaadati teda alati heameelega, oli siis tegu AK-ga või noortesaadetega ja muidugi ka hiljem, kui ta oli juba oma ala küps meister. Matist sai 2008. aastal ajakirjanike liidu auliige.
Ühe intervjuu tegi ta minuga tele tarbeks ka, siis kui 1985. a Moskvas ülemaailmsel noorsoofestivalil olime. Intervjuu taustaks valis ta tookord TASS-i moodsa maja, milleni Eesti esindusest, kus me siis elasime, lühike maa oli. Tõenäoliselt ei ole seda intervjuud enam alles ja ma ei mäleta ka, millest täpselt rääkisime. Mina aga tellisin siis Matilt ajakirja Noorus loo sellest, kuidas ta oli festivali teatraliseeritud sportliku etenduse – jääballi stsenarist ja pealavastaja abi. Efektne hiigelshow toimus Moskva suurimas saalis spordikompleksis Olimpiiski. Saali mahtus 17 000 pealtvaatajat. Etendusega oldi laval kuus korda 28. juulist 2. augustini. Esinejaid oli 700, Eestist Marju Länik, Ivo Linna, Palestra, Mahavok jt, lisaks lavastajagrupi liikmed. Mati nimetas seda oma loos üheks tema elus sageli ettetulevaks pea ees vettehüppeks tundmatus kohas. Aga selle ettevõtmise suurejoonelisus sobis ta laiahaardelise loomusega hästi.
Kohtusime veel mitmesugustel üritustel, näiteks ajakirjanike kongressidel, ajakirjanduspäeva pidudel 5. mail, vahetevahel trehvasime ka muidu, kui ühte ja samasse kohta sattusime. Aga päris viimastel aastatel polnud me kohtunud mujal kui teleekraani vahendusel.
Mati oli alati heatujuline, see mõjus ta kaaslastelegi nakatavalt. Nüüd läks ta uusi uudiseid, inimesi, sündmusi, seiklusi otsima sinna, kust tagasi ei tulda (aga võib-olla tullakse ka).
Meie lapsepõlves (Mati oli minust mõni aasta vanem) oli populaarne lauamäng „Mati matkamas“. See oli ühe uudishimuliku poisi käänuline tee – mulle toob see mäng millegipärast juba aastaid meelde Mati ja tema elu- ning teletee. Head teed Sulle, Mati!
31/07/2018
29/07/2018
32 (ja rohkem)
Ajalooannaalide jaoks: maja lõunapoolsetes tubades on nüüdse kuumalaine ajal pidevalt 32 (ja rohkem) kraadi sooja, põhjapoolsetes 29-30.
Et ühetoalised korterid on kõik akendega lõuna poole, on nende elanikud - enamasti eakamad inimesed - selle leitsakuga eriti hädas. Teised saavad vahepeal "külmemasse" tuppa minna.
Kui parasjagu päikest ei paista ja õhk väljas on veidi jahedam kui toas ning tsipake tuuleõhku puhub, võiks eeldada, et akende avamisest on kasu, aga tegelikkuses pole. Õhk ei liigu.Pilt: RIA Novosti ilmateate karikatuur internetist, juuli 2011. "Kui kaua see kuumus ometi kestab?" - "Vähemalt nädala!"
EDIT: 30. juuli 2018. Õuetemperatuur jõudis toapalavusele järele. Delfi teatel on eilsest Tallinnas selle suve kuumarekord 32,6 kraadi ja kogu Eestis (ilmateenistuse Pärnu-Sauga vaatlusjaamas) 32,9 kraadi. Eesti absoluutne soojarekord on 35,6 kraadi (11. augustil 1992. aastal Võru ilmajaamas).
25/07/2018
Paar ääremärkust suvehittidest
Kestev kuumus on mu suveplaanidesse teinud oma korrektuurid. Näiteks pole kavatsetud kepikõnnist (eesmärgiga rohkem kui mullu samal ajal!) välja tulnud mitte midagi – ei istu mulle see palavuses päikese all higistamine. Suured päevitamisajad on ka kaugesse noorusesse jäänud.
Blogi on suhteliselt vähese põnevates kohtades liikumise pärast muutumas lugemispäevikuks. Aga kõikidest raamatutest ma pikalt kirjutada ei taha. Lugesin ingliskeelse e-raamatuna Rosie Walshi romaani „The Man Who Didn’t Call“, mis meil olevat selle suve roosakaaneline hitt pealkirja all „Ilma ainsagi sõnata“. Lugesin blogidest ka vaimustunud arvamusi eestikeelse väljaande kohta.
Mina nii vaimustunud ei ole. Tegu on keskpärasest tugevama armastusromaaniga, mis kohati põnevikuelemente sisaldab. Aga lõpp osutus minu jaoks etteaimatavaks ja kohati oli sündmustik ebaveenev. Usun siiski, et minust märksa noorematele lugejatele võib see raamat vägagi meeldida, sest selle tunnetevahus on kuumal suvepäeval kerge kümmelda. Nii et las ta olla pealegi suvehitt.
Kummalisel kombel juhtus, et nii mu eelmisena loetud Mitch Albomi romaanis kui ka Rosie Walshi omas on keskseks tegelaseks Sarah, kes on hädas mobiili- ja Facebooki-sõnumite puudumisega oma kallimalt. Näikse, et Sarah on ingliskeelse maailma viimaste aastate üks lemmiknimesid. Mobiilide ja näoraamatu kohta kehtib aga endiselt lööklause, et kes neid ei kasuta, seda polegi olemas. Walshi romaan sai USAs ilmudes pealkirjaks „Ghosted“, millega sealmaal märgitakse sotsiaalvõrgustikus kaduma läinud inimesi. Eks neid kummitusi liigub ka eestlaste suhtlemisringides küllaga.
Praegu on selle blogi kõige vaadatavamaks postituseks kujunenud umbes aasta tagasi kirjutatud mulje telesarjast „Katariina“. Ilmselt seoses mullu ETV+ mängukavas olnud seriaali jõudmisega ETV-sse otsitakse kinnitust, kas tasub vaadata. Mina küll soovitan. Liiati on sarja alguspooles keisrinna Jelizavetat mängiv eestlannast näitlejanna Julia Aug nüüdseks paljudele tuttav ka „Seltsimees lapse“ menukast linastusest.
Blogi on suhteliselt vähese põnevates kohtades liikumise pärast muutumas lugemispäevikuks. Aga kõikidest raamatutest ma pikalt kirjutada ei taha. Lugesin ingliskeelse e-raamatuna Rosie Walshi romaani „The Man Who Didn’t Call“, mis meil olevat selle suve roosakaaneline hitt pealkirja all „Ilma ainsagi sõnata“. Lugesin blogidest ka vaimustunud arvamusi eestikeelse väljaande kohta.
Mina nii vaimustunud ei ole. Tegu on keskpärasest tugevama armastusromaaniga, mis kohati põnevikuelemente sisaldab. Aga lõpp osutus minu jaoks etteaimatavaks ja kohati oli sündmustik ebaveenev. Usun siiski, et minust märksa noorematele lugejatele võib see raamat vägagi meeldida, sest selle tunnetevahus on kuumal suvepäeval kerge kümmelda. Nii et las ta olla pealegi suvehitt.
Kummalisel kombel juhtus, et nii mu eelmisena loetud Mitch Albomi romaanis kui ka Rosie Walshi omas on keskseks tegelaseks Sarah, kes on hädas mobiili- ja Facebooki-sõnumite puudumisega oma kallimalt. Näikse, et Sarah on ingliskeelse maailma viimaste aastate üks lemmiknimesid. Mobiilide ja näoraamatu kohta kehtib aga endiselt lööklause, et kes neid ei kasuta, seda polegi olemas. Walshi romaan sai USAs ilmudes pealkirjaks „Ghosted“, millega sealmaal märgitakse sotsiaalvõrgustikus kaduma läinud inimesi. Eks neid kummitusi liigub ka eestlaste suhtlemisringides küllaga.
Praegu on selle blogi kõige vaadatavamaks postituseks kujunenud umbes aasta tagasi kirjutatud mulje telesarjast „Katariina“. Ilmselt seoses mullu ETV+ mängukavas olnud seriaali jõudmisega ETV-sse otsitakse kinnitust, kas tasub vaadata. Mina küll soovitan. Liiati on sarja alguspooles keisrinna Jelizavetat mängiv eestlannast näitlejanna Julia Aug nüüdseks paljudele tuttav ka „Seltsimees lapse“ menukast linastusest.
Subscribe to:
Posts (Atom)

