Saan nüüd saladuskatet kergitada...

EELTEADE: Võin nüüd siis saladuskatet kergitada ja oma lugejatele seda välja öelda, millele seni siin blogis vaid paar korda vihjanud olen. Eelmisel aastal tegin kirjastuse palvel päris kaua kirjatööd. Nüüd, augustis on sarjas „Aja lugu“ selle viljakesena ilmumas mu raamat „Nooruse lugu“.

Sellest andis täna teada kirjastuse Petrone Print veebileht:
https://petroneprint.ee/raamatud/nooruse-lugu/

Tänan Eesti Kultuurkapitali loometöötoetuse eest.

Aitäh toimetaja Ruth Mägile, keeletoimetaja Riina Tobiasele ja kujundaja Margit Randmäele.

Tegin siin blogis „Nooruse loole“ ka eraldi lehekülje, kuhu saab tulevikus kirja teave ja muu, mis raamatuga seostub.

Täiendan seda postitust ka tekstiga raamatu tagakaanelt:

Ajakiri Noorus oli ilmumise ajal (1946–1997) ülipopulaarne. Laialdasest levikust ja tohutust lugejahuvist hoolimata kadus see aga olematusse, et nüüd elada mälestustes ja legendides. Miks nii juhtus? Ajakirja tegemisest, tsensuurist, loomingulistest õnnestumistest ja ebaõnnest on oma vaatenurga kirja pannud Linda Järve, kes oli Nooruse peatoimetaja aastatel 1984–1994.

See raamat on lugu lugudest. Eesti noorte elust nõukaajal ja pärast meie taasiseseisvumist. Sellest, mille keskel ja millest elasid praeguste noorte vanemad ja vanavanemad. Mis neid rõõmustas, mis neile muret tegi. Mitmesugustest aastatest, sealhulgas riigile ja rahvale murrangulisest ajast.

Raamat on ka lugu ajakirjanike ja autorite esimesest, teisest ja kolmandast noorusest. Üsna kindlasti leiab lugeja siit tuttavaid nimesid, võib-olla isegi enda oma. Tegid ju ajakirjas esimese trükiproovi näiteks Triin Soomets ja Kaie Ilves, usinad kirjutajad olid Kärt Hellerma, Märt Luige, Hille Karm, Hans H. Luik, aga ka Tõnu Trubetsky ja Andrus Kivirähk, pilte joonistasid Lembit Remmelgas ja Hillar Mets.

See on Nooruse lugu.

Lisan siia ka, et see ei ole kirjaniku, vaid on ajakirjaniku raamat.

EDIT: 16. august 2017. E-raamat (1. variant, EDRK) eilsest müügil.
EDIT: 21. august 2017. E-raamat (2. variant, Flagella) tänasest müügil.
22. august 2017. Raamat ilmus.

Vaatamisi: „Katariina“ („Екатерина“, Vene, 2014)

Eile märkasin, et ETV+-s näidatakse praegu argiõhtuti Vene seriaali „Katariina“ („Екатерина“, 2014), mis võib olla maiuspalaks ajaloo- ja kostüümidraamade huvilistele.

See on film Katariina II-st ehk, nagu teda rohkemgi tuntakse, Katariina Suurest (1729—1796), alates tema saabumisest Venemaale 1745. a, mil ta oli alles Anhalt-Zerbsti printsess Sophie Friederike Auguste, kes pidi abielluma Vene troonipärija, kohtlase Peeter III-ga. Katariina nime sai ta õigeusku astudes Venemaa keisrinnalt Jelizavetalt. Katariina II valitses Venemaad 34 aastat.

Katariinat mängib Marina Aleksandrova (pildil ülal), kellele on ette heidetud, et ta välimuselt ei ole keisrinna sarnane. Esimesed kaks osa ära vaadanuna võin öelda, et noorukese printsessina on ta päris meeldiv, suutes välja mängida nii neiu ootusi kui ka pettumusi.

Lisaks kaunitele naistele on filmis palju meeste salasepitsusi, õukonnaintriige ja armuseiklusi, mille vastavuses ajalootõele maksab mõnikord kahelda, aga mis põnevust lisavad.

Keisrinna Jelizavetat (1709—1762), kes unistab troonipärija ilmaletoomisest, aga seda ei saa ning selle asemel igasuguseid asendusplaane mõlgutab, mängib praegusaja Venemaa üks tuntumaid näitlejannasid, kes ennast ise eestlannaks peab. Julia Aug (pildil kõrval)  on sündinud Peterburis, elanud lapsena Narvas ja õppinud sealses keskkoolis, saanud vanaemalt selgeks eesti keele, mis küll on veidi rooste läinud, aga mille taastamist ta peab kegesti võimalikuks. Keisrinna Jelizavetat mängib ta hästi ja on selle rollitäitmise eest saanud palju tunnustust nii preemiate kui ka kiidusõnade näol.

Praegu on veel mõni päev võimalik kaht esimest osa järelvaadata, esmaspäeva õhtul on ETV+-s kolmas osa. Seriaali esimesel hooajal oli 10 osa, ETV+-s on film vene keeles, võimalik, et internetis leidub mujal ka ingliskeelsete subtiitritega. Seriaali teiseks hooajaks võib pidada 12osalist „Екатерина. Взлет“, mille peaosaline on samuti Marina Aleksandrova ja mida saab tervikuna vaadata YouTube'ist.

Mina igatahes jätkan vaatamist põnevusega.

Pildid: filmiposter ja -kaader.

Kõige ilusam taevas?

Kus on kõige ilusam taevas?

Tavavastus kõlab: kodumaa taevas. Aga kui see välja jätta?

Loen sageli ühe hispaanlanna blogi. Viimati kirjutas ta inglise kunstniku John Constable'i (1776—1837) maalidest. Kiitis nende taevast kui kõige kaunimat ja omapärasemat, mida ta teab ja mis talle hinge läheb. Nii pilvi ja tormiaimust kui ka taevasina.

Constable'i maalide taevast on teisedki kiitnud. Väidetavalt sõidetakse tema maalide taeva otsingul spetsiaalselt Inglismaale. Et näha neid pilvi. Ja see jääb igaveseks meelde.

Panen siia ühe Constable'i 1821. aasta taevahetke. Ning tema Salisbury katedraali vaate 1831. aastast. Ta oli usin taevamaalija, katsetas ikka ja jälle, kuidas tõepärasem ja mõjuvam välja tuleb.

Vihmapilvede all kasvanuna ei otsinud ma mõned aastad tagasi Inglismaal reisides mitte pilvi, vaid rohelist värvi.

Aga hispaanlanna mõtiskluse teeb minu jaoks huvitavaks see, et minu meelest on kauneim taevas hoopistükkis Hispaanias, servapidi ka Portugalis. Mida lähemal sellele, kui maa äär kohtub ookeaniga, seda ilusam. Nii eriliselt kõrge, läbipaistev, kergete pilvede lennuga. Neil puhkudel, kui olen Pürenee poolsaarele sattunud – kahjuks ei ole seda olnud kuigi palju – kasutan iga võimalust selle taeva nautimiseks.

Eks sõltub ju palju sellest, kas taevavaataja otsib laotusest rahu või äikeseaimust. Iga hetk on isemoodi, mõni hetk jääb meelde. Aga kus on sinu kõige kaunim taevas?