Täna saab see blogi üheksa-aastaseks. Postituse number on 1087.
Alguses oli mõte, et "ei hakka siin maailma parandama või jalgratast leiutama, vaid kirjutan lihtsatest asjadest, mis on mulle tähtsad. Armsatest asjadest, nagu on punase lillega suur kruus, ema ruuduline rätik, särav lumi, lapse joonistus... Loetud raamatutest ja nähtud saadetest... Mõtetest, mis pähe tulevad...Võib-olla ka inimestest, kellega kohtun... Võib-olla..."
Umbes nii on läinudki.
9 ja 1087 on sedavõrd tavalised arvud, et ma ei hakanud blogi sünnipäevaks uut kommikarpi muretsema. Panin siia vana, 1954. aasta oma, mis on mind ausalt teeninud tähtsate asjade panipaigana. Tüdruk karbikaanel on päris maia näoga. Ma ei mäleta nende ammuste kommide maitset, aga küllap need olid imehead. Tootjaks oli kompvekitehas Karamell.
Huvilistele lühidalt selle vabriku ajaloost. 1901. a asutati August Brandmanni magusavabrik. 1940. a ühendati see, nüüd juba suuruselt Eestis kolmas ning rahvusvaheliseltki tuntud magusatootja (karamellid, šokolaaditooted, kakao, biskviidid), väiksema vabrikuga Riola ning ettevõte sai uueks nimeks Karamell. 1941. a liideti sellega ka väga hinnatud Georg Stude äri, mis pakkus martsipanist maiustusi ja käsitsi valmistatud šokolaadikompvekke. 1958. a liideti Karamell Kaleviga.
Lilled ja kingitused võib jätta kommentaaridesse :)
Will Self „Vihmavari“
Sarjast „Moodne aeg“.
Tõlkinud Triin Tael. Kirjastus Varrak, 2016.
Ma ei ole päris kindel, kumb variant oleks parem: kas lugeda Will Selfi eriskummalisel viisil kirjutatud romaani „Vihmavari“ (Umbrella, 2012) teadmata midagi selle ajendiks olnud sündmustest psühhiaatria ajaloos või teades, millega oli tegemist ja kuidas eksperiment kulges?
Mina olin viimast tüüpi lugeja, sest mu lemmikfilmiks on juba väga kaua olnud 1990. a tehtud mängufilm „Ärkamised“ Robert De Niro ja Robin Williamsiga peaosas ja sellega seoses lugesin mõned aastad tagasi läbi ka filmi aluseks olnud maailmakuulsa neuroloogi Oliver Sacksi 1973. a kirjutatud väga mahuka ja raske raamatu „Awakenings“.
Olen neist ka selles blogis kirjutanud, aga ärge toksake neid selle teksti allosas olevaid linke siis, kui tahate Will Selfi romaanile läheneda „puhta lehena“, teadmata täpsemalt, mis ees ootab.
Oleks päris huvitav teada, kui palju kasutas Self oma peategelase arst Zack Busneri noore ja vana tegelaskuju loomisel seda, mida ta teadis Oliver Sacksist. Päris rohkesti fakte tundub klappivat, aga siis tuleb lugemisel tõrge, kui lugeda näiteks:
„Nii et hüsteerilise ahastusega silmitsi seistes surus ta sellele peale omaenda lihtlabase norutunde. Neil hommikutel, kui Busner oli morn, diagnoosis ta depressiooni, neil, mil ta oli morn, kuid oli ühtlasi joonud liiga palju kohvi, maniakaal-depressiivse psühhoosi. Ja hommikuil, mil ta klammerdus kraanikausi serva külge ja nägi peeglist endale vastu jõllitamas sassis juustega Vana Meremeest, kes ei suutnud talle silma vaadata ja kelle oimukohad kõmisesid musttuhande sürrealistliku retke riimidest, ajas ta habet, pani riidesse, sõitis Austiniga Friern Barbetisse ning pani esimesele vastuvõetud patsiendile olenevalt kulli ja kirja viskamisest diagnoosiks kas skisofreenik või hüpomaaniline, olles täiesti kindel, et kumb see ka poleks ... tuleb kõik pesus välja.“
Kohe kuidagi ei tahaks uskuda, et Sacks niimoodi diagnoose oleks pannud.
Aga ega ei peagi uskuma. Romaan võib ju olla tegelikule elule põhinev väljamõeldis, kuid mitte see tegelikkus ise.
Busner noorena ja Busner vanana ei saa jätta mõtlemata postentsefaliidsete patsientide taasärkamisele, need mõtted jooksevad kõrvuti ja koos pikaajalise patsiendi Audrey Deathi mõtete ja mälestustega, segunedes nendega ja veel tuhandete allhoovustega sel määral, et romaani peab lugema väga tähelepanelikult saamaks aru, kes, kus, mis ja millal ning võib juhtuda, et sellest ei olegi võimalik aru saada, sest sõnad jooksevad Selfil pideva joana, moodustavad kujundeid, kogunevad lompidesse, võtavad siis jälle uue voolusuuna, puudutavad aeg-ajalt vihmavarju kui eset ja kui sümbolit, keerlevad läbi kümnete aastate, vahelduvad enamasti isegi taandridu jätmata tava- ja kaldkirjas, imbuvad siis jälle haiglakorpustesse mattunud patsientide ja neist rohkem või vähem hoolivate arstide argipäeva. Sekka ülevoolavalt palju ka eri ajastute kultuuri- ja olmetausta.
Ei ole kerge lugemine, ei ole. Aga huvitav on küll.
Tõlkija jaoks on see olnud keerukas töö. Kui tõlkija nime teada saan, panen siia kirja, praegu ei tea, sest raamatu tiitelleht pakub üht nime, impressum teist. Aga Triin Tael on minu arvates selle sõnade voolavuse ja aegade ning mõttekäikude ülekandumise vahendamisega väga hästi hakkama saanud.
Teoses on ülirohkesti vihjeid kõikvõimalikele kultuuriväljunditele. Näiteks kohe päris raamatu alguses kõnnib peategelane inglise rokibändi The Kinks 1970. a loodud ahvmehe-laulu saatel. Panen selle siia:
11.–15. jaanuar. Ajakirjandusest loetu mõjul valmistusin dokumentide taotluse sisseandmisele Tammsaare teel minekuks nii, nagu seisaks mul ees mitmetunnine ootamine pikas järjekorras. Valisin kaasa kõige paksema poolelioleva raamatu, peaaegu et oleksin ka joogipoolist võtnud, et kui janu peale tuleb...
Aga võta näpust. Pildistama oli järjekorras kümmekond inimest, kes kolme kabiini abil kiiresti oma näolapi jäädvustatud said. Järjekorras jõudsin olla kümme minutit, kui juba minu number tabloole ilmus. Ei saanudki mahti raamatut välja võttagi. Teenindaja oli sõbralik, kõik sujus. Kolme päeva pärast tuli e-teade, et pass on valmis...
* * *
Elu tuletab ikka aeg-ajalt meelde, kui kiiresti muutub sõnavara tähendus. Mis vanema põlvkonna jaoks üks asi on, sellest saavad nooremad aru hoopis teisiti. Panin siinse eelmise postituse – Mõtiskledes kulgemise väest 1. – lingi ka FBsse. Kirjutasin selles ühest maailmakirjanduse tüvitekstist Laozi „Daodejingist“, mille Linnart Mäll 1979. aastal „kulgemise väe raamatuna“ tõlkis. Seepeale sain meili noormehelt, kes küsis, kas ka mina olen „kulgeja“.
Vastasin filosoofilises plaanis, et eks me kõik ole kulgejad, ja sain teise meili, milles noormees pahandas, et naised petavad ja „kulgevad“ ühe juurest teise juurde. Ta näis minus väga pettunud olevat.
Sain aru, et nii juhtus mitmel põhjusel. Et ma lingi panin oma raamatublogi „Tütarlaps linnast“ FB-lehele, siis arvas ta pealiskaudselt, et olengi tegelikus elus tütarlaps. Ka ei vaadanud ta ilmselt lingist kaugemale, vaid piirdus sõnadega „kulgemise väest“, mis temas trotsi tekitas. Jne. Kirjutasin siis talle vastuse, milles asja seletasin ja küsisin, kas „kulgejatel“ on praeguste noorte slängis mingi tähendus, millest ma ei tea. Vastuseks sain, et „kulgemist“ tõlgitakse endale tänapäeval „vabameelsuseks“ ehk „kui ei kõlba, tõmba uttu“. Ja tema tütarlaps olevat ta mõne aja eest maha jätnud…
Säh sulle siis sügavat filosoofiat!
* * *
Ärkasin hommikul mõttega, kui tore on see, et peaminister Jüri Ratas on lubanud taastada ammuse traditsiooni ja avada koos linnapeaga (kes too või tolle kt ka parasjagu poleks) sümboolselt Lühikese jala värava paksu ukse (pildil) all- ja ülalinna ehk Tallinna ja riigi vahel. Ansipi ja tema järglase ajal see traditsioon soikus, erimeelsused olid nii suured. Tuleb välja, et mitmenda põlve tallinlasena olen ennast seepärast kogu selle soikumisaja jooksul ahistatuna tundnud.
