"Experimenter" (2015, USA)

Käsule kuuletumine on psühholoogide jaoks alati olnud huvitav uurimisteema. Iseäranisti tahavad sellest rohkem teada sotsiaalpsühholoogid, sest autoriteet, käsk, võim, sõnakuulmine ja väga paljud nendega seostuvad asjaolud määravad ju suuresti ühiskonna toimimise.

Vaatasin paar päeva tagasi väga mõtlemapanevat filmi. USA eluloodraama "Experimenter" (2015, Magnolia Pictures; eesti keeles siis vist "Eksperimenteerija " või "Katsetaja") stsenarist ja režissöör Michael Almereyda on püüdnud avada 1961. aasta kurikuulsa Milgrami katse olemust, selle mõju muu hulgas ka eksperimenteerijale endale ja tema lähikondlastele.

Osades on Peter Sarsgaard Yale'i ülikooli sotsiaalpsühholoog Stanley Milgramina, Winona Ryder Milgrami abikaasa Sashana ja veel paljud näitlejad nii katsetajate kui katsealustena.

Filmi teevad lisaks eksperimendi julmusele – väljaselgitamisele, kui suuri kannatusi võivad inimesed teistele põhjustada, kui neid selleks kohustatakse –, milleks ühiskond valmis ei olnud, põnevaks ka peategelase otsepöördumised ekraanilt vaataja poole ning vägagi iselaadsed dekoratsioonid, milles avaldub teatud tinglikkus, nagu peategelasele kuklasse hingavas elevandiski.

Stanley Milgram (15. august 1933 – 20. detsember 1984) otsustas natsi-Saksamaa koonduslaagrite ja rohkeid ohvreid nõudnud holokausti sündmuste mõjul läbi viia eksperimendi, mis demonstreeriks autoriteedi mõju kuulekusele.

Vabatahtlikud katseisikud olid katses "õpetajad", kes pidid andma elektrišokke teistele katsealustele – kõrvalruumis viibivatele "õpilastele", kui need vastavad valesti. "Õpilasteks" olid tegelikult näitlejad, kes teesklesid elektrišokkide saamist ning anusid "õpetajaid", et need loobuksid ja rohkem valu ei põhjustaks.

65% "õpetajatest" ei pööranud "õpilase" kannatustele tähelepanu ja jõudis 450voldise šokini. Algselt eeldas Milgram, et võigast tegu on suutelised toime panema umbes 4 protsenti katsealustest. Katsete tulemused jahmatasid nii teda ja tema meeskonda kui ka ühiskonda.

Milgrami eksperiment tekitas palju kahtlusi teaduslike eksperimentide uurimiseetika osas. Tema katsed põhjustasid katsealustel tugevat stressi, ka ei olnud katseisikud täpselt teadlikud eksperimendist ja ei olnud seetõttu andnud ka teadlikku nõusolekut.

Filmis on palju konfliktseid olukordi, kohati lausa valusat traagikat, aga ei puudu ka mõnus koomika. Kerge vaatamine see ei ole, paeluv küll.

Ühe ammuse mainimise õienduseks

Leidsin täna ajakirja Noorus vanu aastakäike sirvides, et olen siin blogis kunagi tsipa valetanud, kui kirjutasin oma Loomingus avaldatud luuletusi siia pannes, et Nooruses töötades ma oma luuletusi ei avaldanud. Nimelt oli üks erand - küll üsna väike - 1988. aasta mais.

Kunstiteadlane Evi Pihlak kirjutas siis ajakirjale sellest, et Eestis on kunstiajaloolastel oma klassikaline professorikuju. "See on kunstiteaduste doktor professor Voldemar Vaga, kes on meie ainsa, spetsiaalselt eesti lugejale koostatud üldise kunstiajaloo autor ja keda tunneme ühtlasi varasemate sajandite eesti kunsti uurijana ning mitme põlvkonna kunstiajaloolaste koolitajana Tartus." Professor külastas esimest eesti kunsti näitust Tallinnas juba 1909. a.

Evi Pihlak kirjutas niisiis Nooruses prof Vaga elukäigust (sünd 29. mail 1899) ja sellestki, et "...jõudnud oma akadeemilise kuulsuse tippu, valmistas Voldemar Vaga kunstihuvilistele veel ühe üllatuse. 1984. aasta suvel leidis Tallinnas Kunstimuuseumis aset tema akvarellide ja joonistuste näitus, 85-aastane debütant tekitas tõelise hämmelduse. Kunagi varem ei olnud ta näitustel esinenud. Kuid selgus, et juba varasest noorusest pärinenud joonistusharrastus ja akvarellimine ei olnud õieti kunagi katkenud."

Ja mis oli sel näitusekirjeldusel ühist minu värsiridadega?  Käisin seda näitust 1984. a vaatamas. Saadud muljest kirjutasin luuletuse. Seda pakkusin avaldamiseks koos teiste luuletustega, millest osa siis Loomingus ilmusid, see aga mitte. Siis küsitigi, miks esimeses reas just 1939. aastanumber seisab. Et kas on tegemist Eesti Vabariigi ihalemisega... Aga asi oli palju lihtsam, nimelt rippusid pildid näitusel tookord just nii: üleval variant ammusest 1939. aastast, all samade piltide (ja kohtade) uuem töötlus 1982. aastast. Kui nüüd Evi Pihlak mõni aeg hiljem sellest näitusest kirjutas, panin omagi "ilmumata arvustuse" tema ülevaatele lisaks:

PROF. VAGA NÄITUSELT

1939. 1939. 1939. 1939.

1982. 1982. 1982. 1982.

Nii nad ripuvad.

Oli noor mees 1939.

On vana mees 1982.

Lossis on pildid,

vanad pildid, mis uuesti loodud.

Mis oli enne, on nüüd.

Mis on nüüd, oli enne.

Kõik täis noorpõlve elusinist.

Voldemar Vaga suri 22. veebruaril 1999, sajast aastast jäi puudu mõni kuu. Tema akvarellide imeline sinakas toon on mul senini meeles.

Kolm kõhna muna

Värvisin täna mune. Ärge tulge nüüd noomima, et suurel reedel ei tohi mune värvida. Oli aega, oli tahtmist - munadevärvimine on omamoodi keskendumist nõudev meditatsioon. Iseäranisti siis, kui munakoored on nii õhukesed nagu seekordse poesatsi omadel ja kipuvad katki minema, vaatamata kõiksugustele ettevaatusabinõudele.

Aga noh, kolm tervet kõhna kenakest sain ikka üles pildistada. Nagu olen siin varemgi kirjutanud, olen munadevärvimisel endiselt sibulakoorteusku.

Seekordsed munadepühad tulid kuidagi ootamatult kiiresti. Eile märkasin ehmatusega, et mul on kaugematesse kohtadesse lihavõttekaardid saatmata - millegipärast oli tunne, et seda tuleb alles aprillis teha. Kaardiootajad internetti ei kasuta, ju siis tuleb nüüd pühadeajal neile kenad pikad kirjad kirjutada.

Eile oli ka isa 106. sünniaastapäev. Üks saatus, millega ma lahutamatult seotud olen, sai siis alguse. Olen mõnikord mõtelnud, kui palju huvitavaid kaasaegseid tal oma noorpõlves oli. Selliseid, keda mina olen koolis õppinud. Tema aja inimesed...

Laulu koht: https://youtu.be/Hjr9OyJMqkY