Mida peaks tegema enne ... eluaastat?

Blogipuus oli vahepeal märgata hulka postitusi sellest, mida peaks tegema enne 30. eluaastat, mõnes variandis ka enne uut aastat. Kadestusväärne teema, sest tulevasel 30aastasel on enamasti veel nii pikk elu ees, et kui miski sellest loetelust tegemata jääb, jõuab seda teha, noh, ütleme enne 40. või 50. eluaastat. Kõik on valikute küsimus.

Minu eluiga on sealmaal, et seda 30aastase postitust ma enam kuidagi teha ei saa. Juba praegu on mu vanuse eesotsas kolmest väga palju suurem number, mis poole aasta pärast veelgi kopsakamaks muutub. Aga kui ma hakkan mõtlema, mida peaks tegema enne 70. eluaastat, jään hätta. Nii palju on juba tehtud, aga millegi päris uue ettevõtmiseks näikse aega nappima hakkavat. Tervis ka enam kõike ei võimalda, benji- ja langevarjuhüpetele ei mõtle.

Üks mu tuttav hakkas umbkaudu selleealisena hoolega oma asju sorteerima, peamiselt selle mõttega, et mida neist jätta lastele, mida muuseumeile. Seda peaksin ehk juba ammugi tegema?

Teine tuttav laskis kodus kõik kõrgemad riiulid maha võtta ja asendas kapid madalamatega, kus see võimalik oli. Sest ega vanuigi enam ikka kepsutades kõrgele ei roni ja kõrgelt on ka valus kukkuda. Selle mööbeldamise peaksin ehk ette võtma?

Kolmandast tean, et ta asendas vannitoas vanni dušikabiiniga, sest äkki põlved enam ei luba vanana vanni ronida. Paraja jalutuskepi otsis ka, kuigi tal seda veel vaja ei lähe.

Neljas võttis ette suhtlusvaldkonna, vähendas otsustavalt oma seniste kirjasõprade hulka, otsustas pühendada allesjäänud aja loomingule ja perele, mitte lävida inimesteringidega, kellega ta seda varem teinud oli. Looming toob kuulsust ja nime on vaja jäädvustada, arvas ta. Võib-olla oli õigus temal.

Viies otsustas kogu oma rahaga lõpparve teha, et järglastel ei tekiks pärimistülisid, ja suundus kauakestvale ümbermaailmareisile. Seda probleemi mul ei ole, pensioniga ümbermaailmareisile ei lähe, isegi mõni Eesti ots tundub kulukana.

Kuues, seitsmes ja kaheksas tegid oma otsustused: mõni kirjutab raamatut, mõni käib tantsutrennis või joogas, mõni kantseldab lapselapsi, igasuguseid asju üritatakse veel teha, aga kuskil hinges kripeldab neilgi tundmus, et mida siis õigupoolest ikkagi oleks vaja vältimatult teha.

Üks mälestus tuli meelde. Kui 2000. a käisin leheloo jaoks usutlemas tollal 84aastast teadmameest Gunnar Aarmat, ütles ta, et tahaks veel 200-300 raamatut läbi lugeda, aga selles elus vist enam ei jõua. Ei jõudnudki. Minul just kahtsada raamatut praegu lugemiskavas pole, kuigi ma pole veel Aarma-vanune, aga lugemine on küll üks niisuguseid asju, mis järjest enam meeli köidab ja mida tahaksin teha, kuni silm seletab. Kirjutamine muidugi ka. Aga veel...

Veel üks foto lapsepõlvetrammist

Leidsin täna FBst juhuslikult veel ühe foto minu lapsepõlvetrammist. Pildistatud on see minu arvates umbkaudu 1955. - 1960. a Pärnu maanteel (aga on võimalik, et ka varem). Foto peaks olema pärit mingist Eesti arhiivist, aga millisest täpselt, seda ma ei tea.

Varem olen trammist nr 20 kirjutanud siin.

Vaata ka: Reisisaatja ja konduktor.

Segadused nimekaimudega

Paar päeva tagasi helistas mu lapsepõlvesõbranna, et ühes ajalehes olevat minu nimega surmakuulutus. See olevat teda väga ehmatanud.

Rahustasin teda, et kuna mul on üsna tavaline nimi ja palju nimekaime, siis on mul elus ka varem ette tulnud oma nimega surmakuulutusi näha ja üldse on olnud igasuguseid juhtumisi. Kirjutasin neist 2002. a ka ajakirjas Elukiri ja panen selle tookord veidi lühendatuna ilmunud teksti nüüd ka siia. Kirjutamise ajendiks oli see, et ajakirjas alustati siis uut, nimekaimudega seotud rubriiki ja paluti mult sellesse kaastööd.

NIMEKAIMUD
N x Linda Järve

Lapsena elasin Nõmmel Metsa tänaval. Vastasmajas elas kaks Järve nimelist perekonda: Liina, Luule, Eduard, Leida, Ivi, Harald… Kõik nad olid toredad inimesed, lastest said mulle head mängukaaslased, aga mitte mingil juhul poleks ma tahtnud tulevikus Järve nime kanda, sest sellenimelisi oli lähikonnas liiga palju.

Armudes ja abielludes aga unustasin oma kindla otsuse, sest vahetasin oma ilusa neiupõlvenime nagu saatuse pilkeks just Järve vastu. Hiljem olen küll mõelnud, et pärast lahutust võinuksin neiupõlvenime tagasi võtta – seda kannab praegu vaid paar vanemat inimest ja paarikümne aasta jooksul hääbub see tõenäoliselt. Aga poolel teel hobuseid ei vahetata… 

Ootamatu kiri
1973. aasta veebruaris “Noorte Hääle” toimetuses töötades sain ootamatu kirja Tallinnast Vase tänavalt. Kirjutas nimekaim. Olen seda kirja nüüd juba ligi 30 aastat alles hoidnud. Kiri oli selline:

“Lp Linda Järve!
Tunnen lausa kohustust Teile kirjutada – olete minu nimekaim, õigemini kannate minu nime. Soov Teile endast märku anda tekkis juba paar aastat tagasi, kui märkasin Tartu “Edasis” sõnumit oma allkirjaga. Aga nagu selliste asjadega ikka on, mis ei ole just argivajadus, lükkuvad nad edasi paremate päevade peale. Aastavahetusel silmasin “Noorte Hääles” Teie ridu Lahemaa looduskaitsealast ja mõni nädal tagasi ilmus samas lehes jutuke koos pildiga. Selles sisaldunud andmed lubavadki mul väita, et kannate minu nime: mina, Linda Järve, olen sündinud kümmekond aastat enne Teid. Kogu kooliaja ei ole mind teisiti kui Järve Lindaks kutsutud, ehkki igakord teist Lindat kõrval polnudki, kellest eristamiseks oleks tulnud lisada perekonnanimi. Abielludes loobusin oma perekonnanimest ja nagu võis järeldada Teie kirjutisest, omandasite Teie minu nime abielludes. Muidugi, nimi on vaid sõnade kombinatsioon, mis aitab inimesi süstematiseerida ja käesoleval juhul üks leidis selle, mille teine kaotas. Aga teisest küljest nimi muutub sageli mingi kindla inimtüübi sünonüümiks või sümboliseerib mingit kindlat eluperioodi. Minule mu neiupõlvenimi tähistab kõigepealt kooliaega, tõekspidamiste kujunemist, sõpruse ja tutvuste sõlmimist,muretust elukorralduse suhtes, kavatsuste ja täitumiste ühtsust, tembutamist kuskil hea ja kurja piiril. Koos nimega muutus ümbruskond (õigemini vastupidi) ja tuli selga võtta rakend, mis üsna mitmeti hõõruma hakkas.
Miks ma Teile õieti kirjutan? Lootuses, et nimi, mis möödunud aastates tähistab minu jaoks vaba tahet, ka oma praeguses elus omab sama tähendust. See on rumalus, muidugi, ka praegusel Linda Järvel on oma rakmed, mis hõõruvad, nagu minulgi, ükskõik kas ma oleksin säilitanud oma neiupõlve nime või mitte. Inimesed ja ajad muutuvad, mina aga soovin, et midagi püsiks.
Lugesin läbi eelneva ja pole põrmugi rahul: olen püüdnud siin vett vahule peksta. Iva vast on selles, et endine Linda Järve oli iseseisev piiga, kellele elu siiski rauad suhu surus ja nüüd püüan end meelitada mõttega, et kuskil Linda Järve veel ilma raudadeta ringi käib. Lootusetu, eks?
Aga võib-olla Te siiski tahate mulle kinnitada, et Linda Järvel on tuul tiibades ja neli ilmakaart valla?
02.II 1973.a.
Teie L.Järve.”

Noorele ajakirjanikule tundus see üsnagi filosoofiline mõttekäik toetusena. Mäletan, et saatsin vastuseks postkaardi tänusõnadega. Rohkem ei tea ma selle kirja saatjast midagi, aga olen vahel tema peale mõtelnud. Loodan, et ta pole minus pettunud.

Rohked nimekaimud
Vahel tundub, et Eesti lausa kubiseb mu nimekaimudest. Kunagi 1980ndate aastate alguses panin näiteks ajalehest tähele, et Ülemnõukogu Presiidiumi aukirja sai ühe Lõuna-Eesti postkontori ülem Linda Järve.

1987. aasta alguses avaldas “Looming” mõne mu luuletuse. Tollal registreerisid usinad bibliograafid kõike, mis kirjandusajakirjades ja lehtede kirjandusnurkades ilmus. Mulle “Nooruse” toimetusse helistanud bibliograaf  küsis ootamatult, kas ma lisaks “Loomingule” ka “Eesti Kirikus” luuletusi avaldanud olen.  Mõne aja pärast, kui selle küsimuse juba unustanud olin, päris mu kolleeg Rudolf Rimmel, miks ma oma luuletusi “Nooruses” ei avalda, vaid “Eesti Kirikus”. Aga minu luuletusi pole “Eesti Kirikus” kunagi ilmunud – seegi oli üks teine Linda Järve. Mulle tundus, et ega Rimmel seda nimekaimuvarianti hästi uskunud.

Vist oli see 1989. aasta, kui juhtus kummaline lugu, mis ühegi elava nimekaimuga seotud polnud, aga kujuteldavaga küll. Nimelt oli vabariiklik valimiskomisjon valimisprotseduuri tutvustamiseks valinud välja mitte  üldised nimed, nagu näiteks kod. Mets, Puu, Jõgi, vaid konkreetsed, sealhulgas ka Linda Järve. Nii ilmuski kõikvõimalikes lehtedes näidisvalimissedeleid, kuidas hääletada ja õpetusi, kui palju kellelegi nimetatutest, ka Linda Järvele nende hulgas, hääli anda või nende nime taha kriips tõmmata. Üks tuntud kirjandusteadlane kirjutas mulle seepeale, kas ma ei tunne end solvatuna, et minu nime niimoodi ära kasutatakse, seda enam, et see tundub õelalt leiutatud võttena minu poliitiliseks hävitamiseks ja võib tulevikus kahjustada minu võimalusi mõnda valitavasse organisse kandideerida. Tänasin ja vastasin talle, et ei kavatse kuhugi kandideerida. Pigem tegi see juhtum mulle nalja, usutavasti ka teistele lindajärvedele, keda näiteks Tallinna telefoniraamatutestki üsna mitu leida võis.

Tervitus paradiisist
1987. aastal käisin Austraalias. Sain sealt palju toredaid tuttavaid, teiste hulgas ka kohaliku eesti kirikuõpetaja ja raadioajakirjaniku Lembit Peipmani ja tema perekonna, eesti kultuuriloos tuntud Palm-Peipmanid. Tänu neile nägin Sydney ümbruses palju keni eestlastega seotud kohti ja nautisin külalislahkust ka nende kodus.  Hiljem olime hr Lembituga aastaid kirjavahetuses, kuni tema aadress muutus.  2000. aasta saabumise puhul aga otsustasin oma kaugeid tuttavaid üllatada. Küsisin nende siinselt sugulaselt Mati Palmilt hr Peipmani aadressi ja saatsin teele inglitega postkaardi.
 
Sellele tuli Austraaliast rabav vastus. Kirjas seisis, et kogu Palm-Peipmani pere oli suures hämmingus, kui minult kaardi sai, sest nemad olid juba peaaegu aasta mind leinanud. Nimelt oli keegi hr Lembitu sõpradest Eestis näinud ühes siinses ajalehes Linda Järve surmakuulutust ja sellest ka Austraaliasse teatanud. Hr Lembit oli palunud lahkunu kogudusest järele küsida, kas tegemist on selle Linda Järvega, kes on olnud ajakirja “Noorus” peatoimetaja (tähendab mina), ja küsija oli saanud vastuseks, et jah, see ta oli. Kuigi tegelikult oli oma maise tee lõpetanud üks teine Linda Järve. Minult saadud postkaart oli leinajatele jahmatavaks tervituseks.

Nii olen tänu nimekaimudele elanud läbi mitu huvitavat segadust. Kui nüüd tuletada meelde 30 aastat tagasi saadud kirja, siis võib-olla on nii, et ühel Linda Järvel võivad küll hõõruvad rakmed olla, aga kõikidel rohketel lindajärvedel kokku on tuul tiibades ja neli ilmakaart valla.

© Linda Järve. Ilmunud (lühendatuna) Elukirjas (nr 3/2002).

Lihtsalt märkusena lisan, et (mulle teadaolevaid) nimekaime on aastate jooksul järjest vähemaks jäänud, praegu tean neid olevat vaid Tartus ja ühes USA linnas.