30/10/2015

„Mul ei ole nõudlik maitse: rahuldun alati parimaga.“


Mida muud on aforismidele toetumine kui põgenemine argipäevast. Soov olla parem ja ilusam, saavutada rohkem ja elada õnnelikumalt. Tiivustatuna teiste sõnadest ja väljaütlemistest. Neile toetudes.

Olen siin blogis kahel korral kirjutanud oma hommikujooma teepakikeste sabalipikutele kirjutatud mõtteteradest. Neid postitusi on palju vaatamas käidud. Järelikult pakuvad huvi. Nüüd siis kolmas kord sellest, mida Inglise aristokraatlikud teepakikesed püüavad mulle õpetada.

„Kujutlus on loomise algus. Te kujutlete seda, mida soovite; tahate seda, mida kujutlete, ja lõpuks loote seda, mida tahate.“ (George Bernard Shaw, kirjanik.)

„Edu saladuseks on eesmärgi püsivus.“ (Benjamin Disraeli, 1804–1881, Suurbritannia riigitegelane ja kirjamees, kahel korral peaminister.)

„Mul ei ole nõudlik maitse: rahuldun alati parimaga.“ (Oscar Wilde, kirjanik.)

„Inimene võib läbi sõita kogu maailma, otsides seda, mida vajab, ja leida selle koju tagasi pöördudes.“ (Thomas More, 1477–1535, Inglise riigitegelane ja kirjanik.)

Vaata ka:
Elu on täielik õnn.
Tee joodud, päev alanud
980. 

28/10/2015

Blogirännud - 2: kuulsuseminutid, põllulilled, üks teekond ja orkester


Blogijad on teleekraanil kahel päeval oma kuulsuseminutid saanud.

„Kirjandusministeerium“ näitas eile kahte raamatublogi(jat) ja ühe neiu raamatupilte Instagramist. Hea, et niipaljukestki, sest huvitavaid (eestikeelseid) raamatublogisid on kümneid ja neid tuleb minu märkamist mööda muudkui juurde. Olen mitu korda siingi blogis öelnud, et tasapisi olen hakanud raamatublogijate arvamusi raamatutest oma lugemisvara valikul rohkem usaldama kui n-ö ametliku kirjanduskriitika seisukohti.

Tänane „Pealtnägija“ käsitles Perekooli foorumi labasust ja pahatahtlikkust mõnede blogijate arvustamisel. Ühtpidi oli see teema justkui paja ja katla kohta käiva vanasõnaga seotud, teisipidi aga on  kurb, kui Perekool, mis peaks noori emmesid aitama, nõuandmise asemel neid halvustab ja mõnitab. Aga ma olen Perekooli foorumi east ammu üle kasvanud, ei loe seda ega kommenteeri seda teemat pikemalt.

Panen siia hoopiski jälle kirja mõned lingid blogipostitustele, mis mulle viimasel paaril nädalal on eriti meeldivalt silma hakanud ja mõtteainet pakkunud.

Jaan Kaplinski kirjutas oma blogis „Ummamuudu“ postituse „Põllulilli pole enam“. Jagasin seda südamevalusat postitust juba ka FB-s, kus looduse  ja põllulillede hävinemise teemal üsna mitu vastukaja tuli. Nende hulgas oli ka tõdejaid, et on püütud just nii talitada, nagu Kaplinski soovitab. Mina omakorda soovitan seda teksti lugeda. Paar lauset sellest ka: „Oli ju meil kord rahvuslill –  rukkilill, olid aasad ja põlluääred, kus kasvasid karikakrad, kellukad, jumikad... See kõik kaob kiiresti. Ning nende lilledega koos osa putukatest, liblikad, kimalased. Kelle kadumine omakorda kahandab õitsvate taimede võimalusi seemet kanda ja levida.“

Väga meeldis mulle Kadi postitus blogis „Rohelisem rohi“, võluvalt lummavate fotodega reisikiri „Sihtpunkt: Nordkapp (ehk siis kuidas me nädalaga 3000 km maha sõitsime)“. Neis paikades ei ole ma ise käinud, aga tänu Kadile sain väga hea elamuse. Võib-olla ka tulevase reisisihi.

Kui juba jutt väga headele fotodele läks, siis soovitan kindlasti vaadata Mait Jüriado blogis olevat fotoseeriat „100 portreed orkestrist“. ERSOt teavad vist enam-vähem kõik, selle kõlajõudu ja loomingulisust, aga  nende fotode kaudu saab muusikuid ja nende pille näha lähemalt, tunnetuslikumalt, kohati tõsiselt, teisalt jälle sõbralik-naljameelselt.

Kellel on huvi teada saada, missuguseid blogisid ma eelmisel korral soovitasin lugeda, võib vaadata siia.

Minu foto nii ilus ei ole kui siin soovitatud blogides. Sellel on lihtsalt üks möödunud suve päikesesoe kivi.

24/10/2015

Pildikesi päeval enne talveajale üleminekut

Glehni Palmimaja ümbrus on müürid saanud. Veel pole aja hingus neid puudutanud ja need ei haaku Glehni korrapäratu loominguga, vaid püüavad seda raamidesse suruda.


Palmimajas endas on selle looja uisapäisus ehedalt alles ja võremustrite kaudu sisse hiiliv sügispäike täiendab seda oma sooja paitusega.


Mets on täis discgolfareid, nagu "sissepääsu" juures autoderohkuski näitab.


Poeedi mälestuseks pandud pingil ei istu kedagi, ainult tuvid või kajakad on sellele oma autogrammid jätnud.


Siinsamas on lisaks Juhan Sütistele mälestuspingid ka Anton-Hansen Tammsaarele, Eduard Vildele, Mati Undile ning kaks natuke uuemat Marie Underile ja Silvia Rannamaale. Vilde pingil on paar vanemat daami pikniku korraldanud, teised on tühjad, sest sel kellaajal siia päikest kuigi palju ei paista ja mõtlusekoht kipub jahedaks jääma.


Kahinal kõnnib keegi kuskil kuldsetel lehtedel.


Öösel läheme üle talveajale...
Moblafotod, 24. okt 2015.