Blogijad on teleekraanil kahel päeval oma kuulsuseminutid saanud.
„Kirjandusministeerium“ näitas eile kahte raamatublogi(jat) ja ühe neiu raamatupilte Instagramist. Hea, et niipaljukestki, sest huvitavaid (eestikeelseid) raamatublogisid on kümneid ja neid tuleb minu märkamist mööda muudkui juurde. Olen mitu korda siingi blogis öelnud, et tasapisi olen hakanud raamatublogijate arvamusi raamatutest oma lugemisvara valikul rohkem usaldama kui n-ö ametliku kirjanduskriitika seisukohti.
Tänane „Pealtnägija“ käsitles Perekooli foorumi labasust ja pahatahtlikkust mõnede blogijate arvustamisel. Ühtpidi oli see teema justkui paja ja katla kohta käiva vanasõnaga seotud, teisipidi aga on kurb, kui Perekool, mis peaks noori emmesid aitama, nõuandmise asemel neid halvustab ja mõnitab. Aga ma olen Perekooli foorumi east ammu üle kasvanud, ei loe seda ega kommenteeri seda teemat pikemalt.
Panen siia hoopiski jälle kirja mõned lingid blogipostitustele, mis mulle viimasel paaril nädalal on eriti meeldivalt silma hakanud ja mõtteainet pakkunud.
Jaan Kaplinski kirjutas oma blogis
„Ummamuudu“ postituse
„Põllulilli pole enam“. Jagasin seda südamevalusat postitust juba ka FB-s, kus looduse ja põllulillede hävinemise teemal üsna mitu vastukaja tuli. Nende hulgas oli ka tõdejaid, et on püütud just nii talitada, nagu Kaplinski soovitab. Mina omakorda soovitan seda teksti lugeda. Paar lauset sellest ka:
„Oli ju meil kord rahvuslill – rukkilill, olid aasad ja põlluääred, kus kasvasid karikakrad, kellukad, jumikad... See kõik kaob kiiresti. Ning nende lilledega koos osa putukatest, liblikad, kimalased. Kelle kadumine omakorda kahandab õitsvate taimede võimalusi seemet kanda ja levida.“
Väga meeldis mulle
Kadi postitus blogis
„Rohelisem rohi“, võluvalt lummavate fotodega reisikiri
„Sihtpunkt: Nordkapp (ehk siis kuidas me nädalaga 3000 km maha sõitsime)“. Neis paikades ei ole ma ise käinud, aga tänu Kadile sain väga hea elamuse. Võib-olla ka tulevase reisisihi.
Kui juba jutt väga headele fotodele läks, siis soovitan kindlasti vaadata
Mait Jüriado blogis olevat fotoseeriat
„100 portreed orkestrist“. ERSOt teavad vist enam-vähem kõik, selle kõlajõudu ja loomingulisust, aga nende fotode kaudu saab muusikuid ja nende pille näha lähemalt, tunnetuslikumalt, kohati tõsiselt, teisalt jälle sõbralik-naljameelselt.
Kellel on huvi teada saada, missuguseid blogisid ma eelmisel korral soovitasin lugeda, võib vaadata
siia.
Minu foto nii ilus ei ole kui siin soovitatud blogides. Sellel on lihtsalt üks möödunud suve päikesesoe kivi.
