Ma seisan plaadimasina ees ja lasen juba mitmendat korda üht ja sama laulu. On meie lõunasöök ühes maanteeäärses söögikohas Nigeerias. Aasta on 1978.
Seda laulu pole ma varem kuulnud, aga sel teekonnal, Eesti noortegrupi esimesel reisil Nigeeriasse, tundub, et see on väga populaarne, kõlab igal pool, kus käime: tantsuklubides, restoranides, lihtsalt tänaval. Jääbki minus kõlama, aga kui reis lõpeb, siis ei kuule ma seda enam kunagi kusagil.
Refrään on mind kummitanud aastakümneid. Pealkirja ei teadnud, esitajat ei teadnud. NLiidu raadiojaamades, ka Eestis seda ei mängitud. Aga refrääni algussõnad olid mul valesti meeles, seepärast ei leidnud ma seda laulu varem kui eile. Ja ta kõlab mu jaoks ikka niisama lummavalt.
Mary MacGregor "Torn Between Two Lovers" (1976).
30/03/2012
20/03/2012
Kevadine vahemärkus
Uue kevade sünnipäeva peaks täna ehk mõne rõõmsalt lillelise pildiga tähistama, aga mul on veel blogisse panemata meenutus, millisena Veenus ja Jupiter tänavu talve lõpus taevalaotusest paistsid ja kui lähedal nad teineteisele olid. See üsna pime pilt on tehtud 14. märtsil veidi enne kella 10 õhtul.
Mu blogid on mõnevõrra unarusse jäänud, sest vabakutselisena pean siis tööd tegema, kui tööd on, ja pikkade tekstide toimetamisega seoses kasutan arvutit niigi palju, järelikult tuleb teha valikuid, et silmadel liiga suurt koormust poleks. Raamat, millega tegelen ja mille pealkirja ei saa siia praegu panna, on päris huvitav. Sellest, miks inimkond kogu aeg lollimaks läheb ja miks tunded mõistust varjutavad. Küllap püüab autor ka leida rohtu, mis avitaks, aga nii kaugele pole ma toimetamisega veel jõudnud.
Minu foto, märts 2012.
13/03/2012
Unistusi on raske luua, aga kerge hävitada
Kui ma natuke enne õpetajate streiki Seth Godini blogist leidsin lingi tema uuele (tasuta) e-raamatule - manifestile "Stop Stealing Dreams", mõtlesin, et kirjutan sellest pärast lugemist pikemalt. Mõeldud küll eelkõige USAs haridusega tegelejatele, sisaldab see olulist ka meie kooliteemalise kirja- ja mõttevara täiendamiseks. Aga mu kirjutamissoovi jõudis ennetada ühe nutika noormehe ülevaade samast raamatust siin.
Nüüd siis soovitan mõlemat - nii Seth Godini lühikest raamatut kui ka viidatud blogisse pandud ülevaadet. Ja soovin head kaasamõtlemist nendega sellest, milleks on kooli vaja, kuidas on kool läbi aastasadade muutunud, mis on peamine, mille poole õpetamisel tuleks pöörduda, mida kooliharidusega taotletakse, missugune peaks olema õpetaja. Sellest, et unistusi on raske luua, aga kerge hävitada.
Konservatiivsus koolisüsteemis võis hea olla, aga riskijulgus ning soov uuega kaasa minna on praegusajal olulisemad. Kuulekate käsutäitjate asemel tuleb kasvatada loojaid. Lapsi tuleb õpetada liidriteks ja huvitavaid probleeme lahendama. Siis ehk ei juhtu nii, nagu praegu, mil (USA näitel) keskkooli lõpetavatest tütarlastest enamik ei soovigi kellekski muuks, kui mõne kuulsa laulja või näitleja sekretäriks või abiks, nagu oleks see nende unistuste tipp. Siis ehk ei juhtu nii, et kooliajal kohustuslikku kirjandust vastutahtmist lugenud õpilastest 58 protsenti pärast kooli lõpetamist ei taha raamatuid kätte võttagi.
Seth Godin on oma manifestis põhjalikult arvestanud asjaoluga, et üha enam õpetamist ja õppimist vajab kaasajastamist ning kolib või vähemasti peaks kolima internetti; et enam pole vaja õpetajat kui elavat ettekandjat, vaid õpetajat kui tiivustajat, juhendajat, abistajat, unistama ja riskijulgust omandama panijat.
Illustratsiooniks on seekord Seth Godini manifesti viimane, 132. punkt:
Nüüd siis soovitan mõlemat - nii Seth Godini lühikest raamatut kui ka viidatud blogisse pandud ülevaadet. Ja soovin head kaasamõtlemist nendega sellest, milleks on kooli vaja, kuidas on kool läbi aastasadade muutunud, mis on peamine, mille poole õpetamisel tuleks pöörduda, mida kooliharidusega taotletakse, missugune peaks olema õpetaja. Sellest, et unistusi on raske luua, aga kerge hävitada.
Konservatiivsus koolisüsteemis võis hea olla, aga riskijulgus ning soov uuega kaasa minna on praegusajal olulisemad. Kuulekate käsutäitjate asemel tuleb kasvatada loojaid. Lapsi tuleb õpetada liidriteks ja huvitavaid probleeme lahendama. Siis ehk ei juhtu nii, nagu praegu, mil (USA näitel) keskkooli lõpetavatest tütarlastest enamik ei soovigi kellekski muuks, kui mõne kuulsa laulja või näitleja sekretäriks või abiks, nagu oleks see nende unistuste tipp. Siis ehk ei juhtu nii, et kooliajal kohustuslikku kirjandust vastutahtmist lugenud õpilastest 58 protsenti pärast kooli lõpetamist ei taha raamatuid kätte võttagi.
Seth Godin on oma manifestis põhjalikult arvestanud asjaoluga, et üha enam õpetamist ja õppimist vajab kaasajastamist ning kolib või vähemasti peaks kolima internetti; et enam pole vaja õpetajat kui elavat ettekandjat, vaid õpetajat kui tiivustajat, juhendajat, abistajat, unistama ja riskijulgust omandama panijat.
Illustratsiooniks on seekord Seth Godini manifesti viimane, 132. punkt:
Subscribe to:
Posts (Atom)