Alberto Mussa „Qāfi mõistatus“

Alberto Mussa
„Qāfi mõistatus“
Sari „Moodne aeg“.
Portugali keelest tõlkinud Leenu Nigu.
Kujundanud Maris Kaskmann.
Kirjastus Varrak, 2019.

Küllap on õigus erudiit Kalle Kasemaal, kes raamatuümbrisel sõnab: „Hämmastava elegantsiga on teoses põimitud elemente araabia folkloorist ning vana-aja luuletajate elulugudest. Teos meenutab kuulsa argentiinlase Borgese fantaasiaküllaseid mõtteuidanguid, samuti keskaegse müstiku ibn 'Arabi arutlusi ning on kohane esmaseks sissevaateks araablaste käitumis-, mõtte- ja luulemaailma.“

Neile, kes tavaliselt raamatute eessõnu ei loe, soovitaksin küll kindlasti lugeda autori eelhoiatust, milles ta selgitab raamatu ülesehitust ja annab üsna täpsed juhised, kuidas lugeda põhiloo peatükke ja vahepeatükkides antud parameetreid ning ekskursse. Selleta võib olla raskevõitu seda väga tihedat ja täpset teost mõista.

See on ilus raamat. Minu arvates väga õnnestunud kaanekujundus annab edasi ühtaegu olemist ja olematust, araablaste jaoks kõige tähtsamate – kaamelite – sarnasust luiteharjadega, mis omakorda võivad mõnes petlikus miraažis ükskõik millisteks soovkujutelmadeks muutuda ja nendena inimsaatusi mõjutada. Ilus on ka Alberto Mussa mõtte- ja väljenduslaadi täpsus, vanadest allikatest ja rahvapärimustest võrsunud teabe edasiandmine kõikvõimalike tähendussõnade, muinas- ja mõistujuttude kaudu.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Hästi huvitavad on kõikvõimalikud arvamused jäävusest ja olemisest kaduviku ja mitteolemiseni välja. Näiteks võib teosest leida inimese, „kes suutis järjepanu kasutada sõnu, et leida üks, mis oleks semantiliselt eelmisega sama ja millel oleks ainult üks tähendus.“ Võib leida ka arusaama, et kõige suuremaks tõendiks millegi olemasolust on see, et „tänapäeval ei leidu sellest ainsatki jälge, samuti pole ühtegi märki, ühtegi asitõendit et /see/ üldse kunagi olemas oli.“

„Sest Aladin teadis, et igast loost saab alguse uus ja sellest järgmine ja järgmine ja nii järgemööda kuni jõutakse uuesti esimese loo jutustamiseni ja kogu tegevus kordub lõpmatult. Tegelikult on olemasolevate lugude arv lõplik, kuid mitte ükski neist ei ole esimene ega viimane.“

Autor väidab, et on õppinud „klassikalist araabia keelt, heebrea keelt, kõiki süüria dialekte, kuni Jeemeni väljasurnud raidkirjani välja. Samuti tudeerisin Lähis-Ida arheoloogiat, uurisin üksipulgi Süüria ja Araabia kõrbete geograafiat, tutvusin beduiini etnograafiaga ja õppisin pähe pea kogu islamieelse luule.“ Kuid teose kirjutamiseni jõudnud ta alles siis, kui pühendus täheteadusele selles primitiivses vormis, nagu seda olid harrastanud kaldealased.

Ühe Brasiilia kirjaniku jaoks on need ehk mõnevõrra üllatuslikud teadmised, kuid Alberto Mussa perekonna juured asuvad osaliselt Lähis-Idas ja seetõttu on „Qāfi mõistatus“ ka lugu autori jõudmisest oma juurte juurde. Ühtlasi on märgata autori sügavaid teadmisi matemaatikast ja lingvistikast. Võib-olla on tema filigraanne täpsus sündmuste ja nähtuste kirjeldamisel just sulam nii araabia kalligraafilisest kujundlikkusest kui ka matemaatiku reaalsusele tuginemisest.

Olgu kuidas on, mina pean tunnistama, et see üsna õbluke raamat, veidi üle 170 lehekülje, on salakaval, sest selle läbilugenuna tunnen, et peaksin loetu juurde veel tagasi pöörduma, et märgata märkamatuks jäänud seoseid ja varjundeid ning saada veel suurema elamuse.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

https://kultuur.err.ee/1019552/linda-jarve-araabia-maailm-jaavusest-kaduvikuni

Pilte koolimaja uuendamisest - 2.

Paar päeva tagasi võeti koolimaja renoveerimisala ümbert tara maha. Eilse päikeselise pühapäevaga oli hea maja ümbrust uudistada. Ehitajad, kes siin 18. jaanuarist alates ametis on olnud (vt mu blogipostitust „Pilte koolimaja uuendamisest - 1.“), on väga tublilt tööd teinud ja praegu näib kõrvaltvaatajale küll, et lubadus anda kool lastele üle jõuluajal saab täidetud. Koolihoone ümbrus on enam-vähem korrastatud, sees käivad veel viimistlus- ja paigaldustööd. Tulemus on üsna huvitav. Kool oleks justkui täiesti uus.

Koolimaja keskosa sai kaks korrust juurde. Tundmatuseni on uuenenud ka aula ja söökla osa. Alajaamamajakesel aga säilitati koolilaste ammune graffiti mereelust. Ümbrus on koristatud ja konteinerisse pandud ehituspraht ootab järgmisel päeval minemaviimist.

Sellel küljel oli varem koolimaja peasissekäik. Kui seda ei mäletaks, siis ei oskaks arvatagi.

Uus Tallinna Saksa Gümnaasiumi peasissekäik on niisugune:

Tundmatuseni on uuenenud vanade korvpalliplatside ala, õigupoolest neid enam polegi...

Pinnastikureljeef on muutunud, palju suuri kive ja liivakoormaid tuli enne minema vedada, kui keldriruumide aknad maapealseteks muutusid.

Minu moblafotod, 8. dets 2019.

EDIT: Uuendatud koolihoone avati pidulikult ja koolitöö selles algas 6. jaanuaril 2020.

„Elizabeth and her German Garden“

Eks ole ju praegusel rõskelt pimedal ajal tore mõtelda ennast õiterohkesse värvikirevasse ja lopsakasse aeda, kus päikeselaigud vahelduvad varjurikkamate kohtadega ja mis oleks kui pelgupaik maailma kõigi murede eest.

Just niisugusesse aeda viib Elizabeth von Arnimi esimene teos, romaan „Elizabeth and her German Garden“ (1898), mis praegu tundub ehk üsna pretensioonitu raamatuna, lihtsalt ühe daami, kolme lapse ema ja võimuka mehe abikaasa, suure aiakiindumuse kirjeldusena. Kuid omas ajas tekitas see kaunilt kirja pandud romaan rohket vastukaja, andes ühtlasi autorile alatiseks nime Elizabeth.

„All that was here, – peace, and happiness, and a reasonable life, – and yet it never struck me to come and live in it. Looking back I am astonished, and can in no way account for the tardiness of my discovery that here, in this far-away corner, was my kingdom of heaven.“

Naine, kes on oma aeda armunud. Kõikide muude lillede kõrval isegi võililledesse, mida paljud tänapäeval tüütuks umbrohuks peavad. Naine, kes tahaks oma aia eest ise hoolitseda, ise käsi mullaga määrida, kuid seda peetakse krahvinnale kohatuks. Naine, kes käib salaja külastamas oma kunagist koduaeda, lapsepõlveaeda, mille iga nurka ta tundis, kuid millest ta ilma jäi, sest vastavalt tollasele pärimisseadusele päris tolle lapsepõlvekodu meessoost sugulane.

„...even in a sad condition it is the dearest.“

Elizabeth von Arnim kirjeldab ka krahvinna kohustusi külaliste vastuvõtmisel. Mõned neist jäävad kauemaks ja siis pole peategelasest päevikupidajal aega aia jaoks. Nii jõuabki ta järeldusele, et külalised – eriti kaks kauemaks jäänud daami – on eriti armsad siis, kui nad end minekule sätivad, sest siis saab Elizabeth jälle aega aia jaoks.

Ehkki tegu on kirjaniku esimese raamatuga, lugesin mina seda alles kolmandana. Teistest olen kirjutanud nii:
„The Enchanted April“ – http://iltaka.blogspot.com/2019/08/the-enchanted-april.html
„In the Mountains“ – http://iltaka.blogspot.com/2019/11/in-mountains.html

Kõiki kolme romaani lugesin e-raamatuna Project Gutenbergist.
Kaanepilt internetist.