„Paradžanov“ ((Ukraina/Prantsuse/Gruusia/Armeenia 2013)

„Paradžanov“ on ETV järelvaatamises nähtaval hetkeseisuga veel kolm päeva.

Meie televisioon on filmile teinud karuteene, näidates seda millegipärast dokumentaalfilmide rubriigis. Tegelikult on see mängufilm ehk kunstiline eluloofilm, millega Ukraina 2014. a soovis kandideerida Oscarile, kuid ei pääsenud nominentide hulka. Siiski on film põnev ja hea.

Kavatsesin seda vaadata ja lisada mõned read oma eelmisele blogipostitusele Paradžanovi enda filmi „Sajat-Nova“ kohta. Aga mõtteid tekkis nii palju, et sündis eraldi postitus.

Eestlastele teeb Paradžanovi eluloofilmi huvitavaks ka tõik, et tema naist Svetlanat mängib selles vene näitlejanna Julia Peresild, kelle juured ulatuvad vanaisa kaudu Eestisse.

Paradžanovi osas on selle filmi lavastaja Serge Avedikian ise. Ta alustab filmi sellega, kuidas Paradžanov loob Ukraina üht tuntumat linateost „Unustatud esivanemate varjud“ ja saab selle eest süüdistuse kui kodanlik natsionalist, kuigi alati rõhutab, et ta ei ole mingi dissident, vaid tema ainus soov on teha ilust tulvil filme. Ta pageb filmi tegema Armeeniasse, kus sünnib „Sajat-Nova“.

Kuid süüdistused natsionalismis ja ebasoovitavas seksuaalses orientatsioonis viivad Paradžanovi Ukrainas range režiimiga kolooniasse, mis Avedikiani filmis on kalk ja rõhuv katsumuste paik. Ometigi ei ole filmilinal kõiki mõnitusi, mis Paradžanovile vangina osaks said. Vabanedes oli ta üsna murdunud mees, kes ütles enda kohta, et on kümme aastat olnud laip, mis pealegi põeb diabeeti.

Ta lubati Thbilisisse, elama oma vanematest jäänud lagunenud majja. Aga maailma filmimehed ei olnud teda unustanud. Talle tuli külla Marcello Mastroianni. Need stseenid, kus Paradžanov kohtub Mastroianniga, on Avedikiani filmis minu arvates parimad – neis on kõike alates kurbusest ja lõpetades sarkasmiga, lisaks ka Paradžanovile endale omane filmikeel.

Kui Paradžanov esines oma filmide esimesel retrospektiivil Pariisis Pompidou keskuses, ütles ta: „Ma pole keegi. Elan lagunenud katusega majas vihmavarju all, aga ma olen õnnelik, sest see meenutab mulle Fellini ja Tarkovski filme“. Saalitäis kuulsaid filmitegijaid oli vapustatud ja võttis omaks Paradžanovi tõe: „Mida vähem sõnu, seda rohkem ilu ja plastikat.“

Vaata ka: „Granaatõuna värv“ („Sajath-Nova“, Vene/Armeenia 1968)

Siinsed pildid on kaadrid filmist „Paradžanov".

„Granaatõuna värv“ („Sajath-Nova“, Vene/Armeenia 1968)

Vaatasin ETV2 järelvaatamisest Vene/Armeenia 1968. aasta filmi „Granaatõuna värv“ ehk „Sajath-Nova“ ja sain väga omapärase elamuse.

Muidugi ma olin varem kuulnud Sergei Paradžanovist (1924-1990), kuid mu teadmised temast ja ta filmidest olid pealiskaudsed. „Sajath-Nova“ puhul aga üllatusin, sest minu mäletamist mööda ei tohtinud tolleaegses NLiidus midagi isegi ligilähedaselt selle filmi taolist luua.

Nii sügavalt on see täidetud vaimsusega, mida võib ka usufanaatiliseks pidada. Selles on tugevat rahvuslust. Kogu teemakäsitus ja pildikeel mõjuvad ülimal määral transtsendentaalselt.

Pildikeel ja tegelased meenutavad muuseas väga Gruusia kuulsaima naivisti Niko Pirosmani pilte, samas olevat need lähisuguluses Armeenia ikoonidel kujutatuga. Sergei Paradžanov sündiski Gruusias armeenlaste peres, aga tegi filme põhiliselt Ukrainas. Teda peetakse 20. sajandi filmikunsti suurkujuks, kelle teosed mõjusid poeesiana ja oma ajast ees olevatena. Väidetavalt oli ta looming suureks mõjutajaks niihästi Andrei Tarkovskile kui ka Pier Paolo Pasolinile, Michelangelo Antonionile ja Jean Luc-Godardile.

Sajath-Nova oli 18. sajandi Armeenia rändlaulik. Eestis teatakse tema kohta vähe.

ETV2 filmiklassika rubriigi tutvustuses öeldakse: „Nõukogude Liidu tsensuuri nõudmisel pidi Paradžanov pärast filmi valmimist selle ümber monteerima ja asendama pealkirja „Sajath-Nova“. Üleliidulise kinolevi jaoks monteeris teose taas ümber Sergei Jutkevitš ja see tuli 143 koopial ekraanidele 1973. aastal, mil seda vaatas üle miljoni inimesi. Seejärel Paradžanov arreteeriti ja tal tuli pikki aastaid veeta vanglates, enne kui ta prantsuse kirjanik Louis Aragoni eestkostel sealt vabanes.“ 

Nüüd on mul veel vaja ETV järelvaatamisest vaadata Ukraina/Prantsuse/Gruusia/Armeenia filmi "Paradžanov" (2013). Võimalik, et pärast seda lisan siia veel mõned read.

Vene keelt valdajatele soovitan lugemiseks põhjalikku Paradžanovi elukäiku ja loometeed tutvustavat artiklit Wikipediast.
Vaata ka: https://parajanov.com/sayatnova/

Vaata ka selle blogi postitust:  "Paradžanov" (film, 2013)
Siinsed pildid on kaadrid filmist „Sajath-Nova“.

Uus kuu, uus eluaasta

Ärkasin hommikul enne kukke ja koitu. Akna taga laulis keegi mulle sünnipäevatervituseks nii armsalt oma veni-vici-vidiiti, külma ka ei kartnud. Laulumeistrit ei näinud, aga ehk ta küll kohati suisa ööbikuhäält tegi, oli vist ikka tegu laulurästaga.

Ajalooannaalidesse tuleks kirja panna, et nii jahedat sünnipäeva ma ei mäletagi. Kõige soojemalgi hetkel vaid +8 kraadi, kõva tuule ja vihmaga. Aga et mul mingeid plaane polnud, siis see mind ei seganud. Lastekaitsepäeva tähistajatel oli vist sellise vilu ilmaga oma ürituste korraldamine päris raske.

Mõned vahvad kaardid ja kirjad sain. Kõige kaugema maa tagant olid need kõpsti esimesena kohal. Tunnistan ausalt, et FBst olen ma oma sünnipäeva juba ammu maha võtnud - mulle ei meeldi sealsete õnnesoovide justkui kohustuslik konveierlikkus. Aga siiski olin nii mõnelgi meeles, kes ilma FB meeldetuletuseta õnnitlesid kas siis e-kirjatsi või telefoni teel. Aitäh, head kunagised mõtte-, kooli- või reisikaaslased!

Kirjastusest küsisin, kuidas edeneb mu mullu kirjutatud raamatu tegemine. Märtsis küsiti mult, kas olen nõus, kui see enne suve ei ilmu, vaid augusti keskpaigaks valmis tehakse. Nüüd pärisin, kaugel tööjärg on. Vastuseks sain, et raamat on kujundamisel. Seega on lootust, et varsti saan sellelt saladuselt siin blogiski katte ära lükata. 

Nii et uus kuu, uus eluaasta. Vanu võlgu eriti ei ole jäänud, saabki tasapisi edasi minna...