Ja tarkadest inimestest heameel

Telekat ei ole mul juba hulk aastaid ja arvutist vaatan ainult neid telesaateid, mille kohta eeldan, et ma neis pettuma ei pea. Viimased kaks "Plekktrummi" saadet just niisugused olidki - tarkadest inimestest heameelt tekitavad. Hea esinejate valik, tuleb saatejuhi kiituseks öelda.

Tõnu Õnnepalu jutt paelus esimesest hetkest, kuigi võinuks ju eeldada, et mida on maailma asjadest uut rääkida mehel, kes juba maikuust alates uudistevaatamist ja -lugemist vältida püüab ning meediapaastu ka pikemalt järgida tahab.

Aga maailm voogab temas eneses, märkamised on ja jäävad, väljaütlemised panevad kaasa mõtlema. Eriti kõik see, mida Õnnepalu arvab ajast kui inimese olemasolu vormist, selle lühi- ja pikaajalisusest ning hingelisusest. Saade oli suurepärane.

Mõned tsitaadid ERR-i portaali vahendusel:

"Me oleme hästi kahemõttelises olukorras. Siin me istume ja me räägime Euroopas, aga samas me räägime Euroopast, mis on kaugel. Me ikkagi lähme Euroopasse ja see võtab kaks-kolm tundi lendamist. Kus me siis oleme?"

"Prantslane ja sakslane ei saa öelda, et ma lähen Euroopasse. Aga meil on see võimalus tulla ja minna ning näha Euroopat ka natuke väljast ja samas ikkagi seest. See on selline spiooniroll, me saame sinna sulanduda. Euroopas peetakse meid kohalikuks, eriti kui sa natuke keelt ka oskad. Omandada need koodid ja käitumine on lihtne."

"Sest kindlasti ei ole inimene kuskil rahulolematum kui paradiisis. Põrgus pole inimene rahulolev, aga tal pole aega, et olla rahulolematu, ta peab tegelema ellujäämise ja hakkama saamisega. Aga paradiisis on küllaga aega, et nuriseda ja kõigega mitte rahul olla."

Saadet saab vaadata siit.

Jaak Jõerüüti mäletan üsna hästi keskkoolipäevilt, sest tema ja ta sõbrad olid must klassi võrra taga, ja mul on alati olnud huvitav võrrelda tollast noorukit  praeguse tuntud kirjaniku ja suursaadikuga, kelle maailmapilt on nüüd muidugi tunduvalt laiem, kui oli kunagise Nõmme koolipoisi oma.

Tema arvamuste tasakaalukus läheb mulle korda, neis tundub olevat see miski, mis paneb teda uskuma. Jaagu sõnadevalik on alati väga kaalutletud, et neis väljenduv mõte lugejale, kuulajale või vaatajale selgena kohale jõuaks. Olen seda tajunud nii temaga oma tööaastate jooksul intervjuusid tehes kui ka nüüd, mil olen võimaluse korral vaadanud tema esinemisi.

Tsitaadi, mis justkui neid kaht "Plekktrummi" saadet ajateljel ühendab, panen seekord siiski mitte saatest, vaid Jaak Jõerüüdi esseest "Paus ja punkt": "Kui mõne aasta eest peatas Islandi tuhavulkaan Euroopa lennuliikluse mitmeks päevaks, siis vaatasin ma keskpäeval Riia linnas kaua taevasse ja tajusin hetkeks lausa ilmutuslikku ajanihke tunnet, mis mind haaras üleni. Oli olukord teispool atmosfääri kihte milline tahes, aga Maale lähemates kihtides ei lennanud mitte ainsatki lennukit – ja ma mõistsin äkki, et esimest korda selles ajalikus elus nägin ma oma silmadega Goethe ja Dante taevast."

Saadet saab vaadata siit.

Varem olen kirjutanud "Plekktrummist" seoses Lembit Petersoniga.

Vaatamisi ja lugemisi: armunud vanapaar, diplomaatia, litsid...

Kaks mu viimati vaadatud filmi on Hispaania/Argentina "Elsa ja Fred" ning Prantsuse/Saksa "Diplomaatia". Noppisin need järelvaatajana arvutist, esimese ETV+ ja teise ETV2 kaudu, kust neid saab vist ka praegu veel vaadata.

"Elsa ja Fred" (2005) oli lahe film luiskamishimulisest 82aastasest vanadaamist, kes püüab endast veidi noorema hiljuti leseks jäänud Alfredo armastust võita, sest elus on tähtsad unistused, naer ja armastus - ükskõik, kui vana ollakse. Ja nii tahabki Elsa elus läbi elada kuulsa Trevi purskkaevu stseeni Fellini filmist sel lihtsal põhjusel, et ta olevat noorena sarnanenud selles filmis mänginud Anita Ekbergiga. Muidugi ei tohi selle unistuse teostamiselt puududa ka kassipoeg... "Elsa ja Fred" olevat 2006. a PÖFFil mingi preemia saanud, aga mul oli see veel nägemata.

"Diplomaatia" (2014) on tõsieluaineline ajalooline draama, mille tegevus toimub Pariisis 1944. a augusti lõpul, mil linna on ähvardamas kõigi ajalooliselt ja kultuuriliselt olulisemate ehitiste õhkimine ja sellega kaasnev katastroof, milles hukkuks miljoneid inimesi.

See film on kahe eaka mehe dialoog. Üks neist on kutseline diplomaat - Rootsi konsul, teine kutseline sõjaväelane, Saksa garnisoniülem. Kumma veenmisjõud ja valikud jäävad peale on selge vist juba sellest, et Pariisi süda on alles. Mõlema mehe kehastajad mängivad hästi.

"Diplomaatia" on üks neist Prantsuse filmikunsti uuematest teostest, mida ETV2 novembris kolmapäevaõhtuti näitab. Kavatsen neid kõiki vaadata. ERRi pressiteate kohaselt on 11. novembril teleris komöödia "Kõrvalehüpe" ("La Ritournelle", Prantsuse 2014), mille peaosas Isabelle Huppert; 18. novembril järgneb eluloodraama "Saint Laurent" ("Saint Laurent", Prantsusmaa/Belgia 2014) kuulsa prantsuse moelooja elust ja 25. novembril pakutakse erootilist draamat “Noor ja ilus” ("Jeune & jolie", Prantsuse 2013).

Niisama kirevad ja seinast seina, nagu on praegu mu filmivaatamised, on olnud ka raamatulugemised. Mainin ainult kaht raamatut. Üks neist on vist kõigil ammu loetud, sest see on olnud maailmas esibestsellerite nimistus juba 25 aastat, aga mul oli veel lugemata. Coelho "Alkeemik". Teine aga hoopis teistsugune - nimelt veetsin hingedeajast mõne päeva "Litsidega".

Kaks Marti on mardikuu lähenedes raamatukirjutamises usinad olnud. Mart Kadastikul on ilmunud neli romaani, millest olen lugenud ainult esimest, mis mulle üldse ei meeldinud ja seetõttu ei kavatse ma tema asju rohkem lugeda. Mart Sanderi "Litsid" on seevastu põnev lugemine ja paneb lubatud triloogia järgmisi osasid ootama. 

Ajaloosündmused pikitud Härrasteklubi naiste eluseikadega, 1939. ja 1940. aasta Tallinn kõigile keerdkäikudele taustaks. "Naiste sõda" on kirja pandud ootamatult taktitundeliselt, bordellidaamid on ehk isegi liiga nutikad oma arusaamiste poolest, aga nendega juhtub nii mõndagi. Nad on nagu omamoodi Mata Harid ajalootõmbluste keskel.

Tänavakunst: silmarõõmu kooli juurest

Oktoobri lõpus sai seni üsna koledate kritseldustega kaetud majake mu kodulähedase kooli juures uue kunstipärase kuue. Teemaks on mereelu ja majake on nüüd lausa kiiduväärselt ilus. Fotod blogi jaoks said tehtud täna hommikul.

Tallinna Saksa Gümnaasiumi kodulehelt selgus, et vana alajaamahoone sai mereteemalise väljanägemise 11.a klassi õpilaste Katarina Klaamase ja Eneli Tordiku töö tulemusena. Idee põhinevat Valdur Mikita teoorial, et meie energia tuleb põlevkivist, mis on vanade süvamere elukate kivistunud setted, ja need loomad "pesitsevad" nüüd igal pool: trolliliinides, elektripirnides, kodumasinates ja mujal. Tööd juhendas kooli arendusjuht Erik Joasaare ja koostööd tehti Elektrilevi OÜga.