50 aastat tagasi: koolilõpujuuni

50 aastat tagasi tegin alates 27. maist keskkooli lõpueksameid. Eesti keeles kirjutasin kirjandi teemal "Rahvas, tema töö ja võitlus "Mahtra sõjas"". Sain viie.

30. mail 1965 olen kirjutanud oma päevikusse, et viied sain ka ajaloo eksamil nii ajaloos kui ka ühiskonnaõpetuses. Mäletan, et see eksamipäev oli tohutu pikk. Vist kell kaheksa või oli see siiski üheksa hommikul sisenesid esimesed vastajad, mina sain eksamiruumi millalgi lõuna paiku ja viimased vastajad alles kella üheksa ajal õhtul. Aga meil oli ülihea ajalooõpetaja ja omapärane väga range ühiskonnaõpetuse õpetaja. Kunagi peaksin ehk neist rohkemat kirjutama.

"Nüüd tulevad minu jaoks raskemad eksamid - algebra, stereomeetria, füüsika, keemia. Ilmad on imeilusad - päike, rohetavad puud, sini-sinisena on kõige kohal taevas. Ja elu on ilus. Tunda, et oled õnnelik keset seda heledat, suvist maailma - see on ilus. Lihtsalt ma ei tea, millest, aga mul on süda kerge ja rõõmus."

Olin märtsi algusest saati üsna armunud ühte tipikasse, kes mulle mu sünnipäeval, 1. juunil toomingaoksa kinkis, sest et tal muu kinkimiseks raha ei olnud. Aga ta oli tore poiss, kelle tõttu ma oma klassivendi õigupoolest tähelegi ei pannud. Kuid sel eksamiteajal läksime lahku...

Algebra eksam läks mul tunduvalt halvemini ja eksamite ees tekkis hirm.

"Olen vist liig tundlik. Eksameidki olen hakanud kartma. Kui inglise keele eksamile läksin, ei saanud sõnagi suust. Tüdrukud ütlesid, et olin näost valge nagu kasetoht. Küllap hinnegi seepärast tavalisest halvem."

12. juunil olen kirjutanud, et "veel kaks eksamit ja ongi kõik. Siis olen suur ja rumal."

Siis on päevikus pikem paus kuni 2. juulini, mil olen kirjutanud, et "nüüd siis on jäänud vaid kolm nädalat sisseastumiseksamiteni. "Palun mind vastu võtta Teile alluva ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna eesti keele ja kirjanduse osakonda" - selle avalduse viin ära tuleva nädala lõpul."

Ma ei ole selles päevikus kirjutanud oma koolilõpupeost ja toredast jaaniõhtust/ööst, mille koos klassikaaslastega veetsime. Aga need mälestused on üles kirjutamatagi siiani väga elavad. Siinse blogipostituse ajendiks aga said mu klassivenna tehtud fotod meie kunagise lõpuklassi üleeilsest kokkutulekust - 50 aastat keskkooli lõpetamisest, kuhu ma paraku ise minna ei saanud. Neid pilte vaadates näis, nagu polekski mu klassikaaslased kuigi palju muutunud. Kuigi... Aga mis sellest ikka... 

"Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused"

John Thavisi "Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused" on minu jaoks viimase aja üks põnevamaid lugemisi. Esiteks on mulle huvitav Vatikanis töötavate ajakirjanike tegevuse köögipool ja teiseks muidugi Vatikan ise, mis raamatus avaneb hoopiski uuel viisil.

Thavis rõhutab alguses, et üle kolmekümne aasta Vatikanis toimuvat kajastanud ajakirjanikuna teab ta väga hästi, et "Vatikani saladusemüür" on suurel määral müüt. Ta väidab, et tema raamat on "Vatikani pentsiku maailma ja sündmuste täpne kroonika".

"Teoorias peaks Vatikanis valitsema täielik konfidentsiaalsus, tegelikkuses aga lekib kogu masinavärk nagu kaks tuhat aastat vana paadilogu."

"Vatikani masinavärgis töötab üle kolme tuhande inimese ja väga paljud neist on valmis jagama igasugust infot, kui neile selleks vaid võimalus anda, aga enamasti toimub see lihtsalt vestluse käigus..."

"Õppisin ajakirjanikuna hindama võimalusi, mida säärane mitmetähenduslikkus ning juhuslikkus pakkus."

"Meedias ja meelelahutusäris on Vatikanist loodud pilt kui mingist müstilisest organisatsioonist – monumentaalsest, kõikvõimsast, saladuslikust ja hästi õlitatud masinavärgist, mis täidab vaikselt ja sihikindlalt kogu maailma puudutavat õilsat eesmärki. Tegelikkuses on Vatikan hoopis midagi muud. See on paik, kus kardinalid viskavad nalja ja aeg-ajalt enesevalitsuse kaotavad, kus iga Rooma kuuria valitsuskabinet kiivalt oma võimupirukat valvab, kus väikeste ja suurte meeste teed kõige veidramal kombel ristuvad ja kus eksimine ning vääritimõistmine on tavalised asjad."

"Otsustasin selle raamatu kirjutada, kuna olen veendunud, et see, mis toimub kulisside taga, on palju huvitavam kui meedia poolt loodud karikatuurne pilt Vatikani võimust ja autoritaarsusest."

Põhiliselt on raamatus juttu paavst  Johannes Paulus II ja Benedictus XVI ajajärgust, kusjuures autor toob  kohati lausa sarkastiliselt välja nende erinevused. Seal, kus üks eelistas teatraalsust, jäi teine tagasitõmbunuks. Seal, kus üks lahendas probleeme kergesti, oli teine vaevalisem, aga sageli ka vastupidi. Üks oli modernsem, teine traditsioonilisem, üks eelistas mõnest asjast vaikida, teine  ei tulnud selle pealegi, et neist asjadest tuleks rääkida. Jne.

Huvitavalt kirjeldab Thavis kardinale ja Vatikani töötajaid. Probleemidering aga ulatub korstnast tõusva suitsu värvist ja parkimiskohtade vähesusest Kristuse Leegioni väärtegudeni ja paljude Vatikanile nii iseloomulike vääritimõistmiseni.

Tsiteerin kirjastuse FUTU Print raamatututvustust: "Thavise vaatevinklis on Vatikan paik, kus Rooma kuuria kardinalid rivaalitsevad, skandaalid õõnestavad paavsti autoriteeti ja minevikupärandite au sees hoidmine põrkub alatasa tänapäeva praktiliste kaalutluste ning tõekspidamistega. Autor viib lugeja püha Peetri kiriku kellatornist basiilika sügavustesse ja pühakute matmispaika, kirjeldab uue paavsti valimisi, maailma tähelepanu võitnud ahistamisskandaale, Vatikani vastuolulisi rasestumisvastaseid vahendeid puudutavaid seisukohti ja palju muud põnevat."

2013. a veebruaris ilmunud The Vatican Diaries sai sedamaid New York Timesi bestselleriks, eesti keeles ilmus see samal aastal Helen Muru tõlgituna. Olen lugenud, et pärast Benedictus XVI tagasiastumist täiendas Thavis originaali tema paavstiaja lõpusündmustega ja paavst Franciscuse ametissevalimisega.

Siinne tekstinäide on pärit peatükist "Volo Papale", kus Thavis kirjutab sellest, et "paavsti visiitide ajalugu on täis valestarte, kadunud busse ja tundide viisi raisatud aega."

Nii läks ajakirjanikel Jordani jõe ääres: "Kui jõudsime ristimiskoha äärde, ei mõjunud seisev vesi ja sellega kaasnev lehk sugugi kutsuvalt. Fotol oleks kogu sündmus paistnud hoopis teises valguses – valges rüüs paavst seismas muistsel trepil, mis viib jõesängini, kus Kristus ise oma religioosset teekonda alustas. Üksteise vastu liibunud fotograafid seisid jalgupidi mudas ja peletasid kärbseid eemale. Märkasin nende keskel tuntud katoliku ja muu meediaväljaannete fotograafi Greg Tarczynskit. Paistis, et ta on toimuvast haaratud ja elevil. Minu meelest oli ta hea pildi saamiseks ideaalse pildistamiskoha leidnud ja taevast langev valgus muutus iga hetkega üha dramaatilisemaks. Paavsti saabumiseni oli veel pool tundi aega."

Ja sellest hoolimata: "Paavst oli tulnud nii kaugele, aga ei väljunud golfikärustki. Ta ei tulnud jõe äärde ega poseerinud fotograafidele. Vee ääres ootavad fotograafid ei saanud temast ühtegi pilti. Greg Tarczynski, kelle kingad olid nagu mudakoogid, raputas pead ja sõnas naerdes: „Kunagi ei maksa ette kujutada fotot, mida sa veel pildistanud pole.” Ta korjas fotovarustuse kokku ja kiirustas järgmisesse sündmuspaika."

John Thavisi koduleht.

Juuni

Tekst tuleb siis, kui tekst tuleb...
Aga see on sünnipäevalill.

EDIT: 3. juuni 2015. Sünnipäevaga seotud head kavatsused kuhugi minna läksid luhta, sest mõned päevad tagasi teab kust tulnud närvipõletik takistas tegutsemist. Aga meeleolu on hea. On olnud lugemisaega (Nobeli laureaadi Alice Munro "Kerjustüdruk" - romaan novellides; üle 25 aasta Vatikani uudiseid kajastanud ajakirjaniku John Thavise "Vatikani päevikud: võim, poliitika ja saladused").  Ja tänu sellele, et hiljutiste kirjandusfestivalide kohtumised nüüd järjepanu on jõudnud või jõudmas teleportaalidesse, on olnud ka nauditavat vaatamist (vestlused Mats Traadiga, Paul-Eerik Rummoga, Makarevitš &Troitski jpt).