Vana maal: vaade Tallinnale Nõmmelt 19. sajandi lõpul

FB-s jagati ühe vana maali reprot, mis mus rõõmsa äratundmistuksatuse tekitas. Sada aastat tagasi nägi mulle väga tuttav paik välja niimoodi.

Pikk jutt inglise ja vene keeles oli repro juures ka. Maali autor olevat kunstnik Konstantin Karlsonn (Venemaa, 1854-1939) ja nimetus "Vaade Tallinnale Nõmmelt". (Maal on nii vana, et selle reprodutseerimine peaks nüüd olema vabalt lubatud, seetõttu julgen seda ka blogis jagada.). Selle nimega meest ma aga rohkem internetist ei leidnud, küll oli seal samade aastaarvudega baltisaksa kunstnik Konstantin Karlsson veel mõne tööga esindatud, sealhulgas näiteks üks meremaastik umbkaudu Piritalt.

Veel räägiti selles pikas saatetekstis, et võib-olla on maali kompositsioonis, linnavaate, maastiku ja pilvede kujutamisel lähtutud teise kunstniku, Caspar David Friedrichi (1774-1840) eeskujust romantiliste kirikute ja puudesalude maalimisel. Mulle tundub aga, et loodus andis sellele Karlsonnile või Karlssonile kompositsiooni n-ö otse kandikul kätte. Olen umbes samast kohast nüüdisajal nii mõnegi foto teinud ja ka sada aastat hiljem on kompositsioon ikka üsna samasugune, kuigi tee kulgeb nüüd olematusse või lõpeb liivaluidetes, puud on muutunud, kas vanaks jäänud või uutega asendunud,aga vaade on ikka jääv, kuigi uuemate ehitistega täienenud.

Edasi ütleb saatetekst, et niisugusena väljendab maal inimese kohta looduses, tema usutunnistust ja vaimsust. Loetletakse pildil olevaid kirikuid ja torne (mis suurendatud fragmendina on allpool hästi näha), koos olulisemate andmetega nende kohta. Tuletatakse meelde Tallinna nime muutusi ja tähendusi ning ajalookeerde.

Karlsonni vaadet Tallinnale nimetatakse impressionistlikuks, seda dateeritakse 19. sajandi lõppu. Ning teksti lõpus võrdleb selle autor, kelle nime ma ei tea, kuid kes on arvatavasti mõni vene kunstiteadlane, pildil avanevat linnavaadet 19. sajandi lõpu kujutistega Pariisist, mis nagu Tallinngi on üle elanud suuri tööstuslikke ja ajaloolisi muudatusi.

Nii tekst kui repro jagamine FB-s on osa äriprojektist, mis kutsub reprot tellima. Minust küll tellijat ei saa - kui pilt mul seinal ripuks, tüdineksin sellest vist kiiresti ära. Pealegi võin ma, kuni veel jaksu on, iga kell ronida samale mäenukile, millel kunstnik umbkaudu sada aastat tagasi seisis, ja nautida vaadet Tallinnale selle tänapäevasemal kujul, mis ju endas ometi aegadetagust hõngu peidab.

EDIT: 19. aug 2014. - Leidsin oma pildiarhiivist umbkaudu samast kohast Mustamäe nõlval 2013. a 12. mail tehtud pildi, mis praegusest seisust mingisuguse mulje annab, kuigi mitte nii kauni, kui kunstniku pildil, aga näha on, et puud on oluliselt suuremad, tühermaad täis ehitatud jne. Võrreldes praeguse siluetiga puudub maalilt Aleksander Nevski kirik, mis valmis 1900. a - seega võib arvata, et Karlsonni "Vaade Tallinnale Nõmmelt" on maalitud enne 1900. aastat.

Mis kell on jaanipäev?

Pealtkuuldud kõnelus, tegelasteks 6-7aastane poiss akna all ja teise poisi isa rõdul.

P: Kas N tuleb õue?
I: Ta sõitis vanaema juurde puhkama.
P: Aga millal ta tuleb?
I: Jaanipäeva paiku.
P: Mis kell on jaanipäev?

Eks ole maailmas veel palju arusaamatuid asju. Seoses selle aasta jaheda kevadsuvega "avastasin", et olen kümmekond viimast aastat elanud külmemas kliimas kui minust pikemad inimesed. Nimelt näeb akna taha pandud termomeetrilt suuremat kasvu inimene alati kraadi või kahe võrra soojemat ilma kui mina altpoolt vaadates. Mõõdiku ülespanija oli muide pikk inimene.

Aga ega sealt praegu palju vaadata polegi - see ülal moblafotolt paistev +30 on kauge minevik ehk kuu aega tagasi  (19. mail 2014 kl 14.50) vilus varitsenud palavus.

Väike täiendus mõni tund hiljem:  Täna kella kahe ja kolme vahel päeval tuiskas mõned minutid lund, mis küll kohe sulas. Kraadinäit oli +2 (seda siis 17. juunil 2014 kl 14), millest samuti fotoklõps jäi.

Lagunev hiilgus: "Rahva värv" - "Цвет нации" (2014)

Paar päeva tagasi, 12. juunil näidati Venemaal esmakordselt režissöör Leonid Parfjonovi teledokki "Rahva värv" ("Цвет нации"), mis valmis küll juba seitse kuud tagasi, kuid jõudis vaatajateni mitmete takistuste tõttu alles nüüd. See tõsielufilm on juba põhjustanud vaidlusi, kas autor ehk nüüdis-Venemaale liiga ei tee ja seda ajaloolises võrdluses lubamatult nukrast ja halvast küljest ei näita. Samas on tegemist fotograafide, foto- ja ajaloohuviliste tõelise maiuspalaga.

Pildi sisse minek on olnud paljude unistus ja nii mõnegi teose leitmotiiv. Parfjonov läheb oma filmis pildi, täpsemini värvifotode, sisse sõna otseses mõttes. Ta võrdleb fotosid, mida tegi tuntud värvifotopiltnik Sergei Prokudin-Gorski aastatel 1904-1916, praeguste paikade, ehitiste ja inimestega. Sellest piltide võrdlemisest kasvab välja ka maailmanägemise ja suhtumise võrdlus.

Sergei Prokudin-Gorski (1863-1944) on maailma värvifotograafia ajaloos väga tuntud nimi, õigupoolest koos Adolf Miethega üks sellele alusepanijatest.

Tänu pärijatele on läbi ajaloo keerdkäikude säilinud 1900 negatiivi, mida talletab maailma suurim, USA Kongressi Raamatukogu. Tegemist on Prokudin-Gorski fotodega suursarjast, tänaste mõistete kohaselt hiigelprojektist "Vene impeeriumi vaatamisväärsuste kollektsioon", mida autor pildistas 12 aasta jooksul. Kord aastas andis ta projekti käigust aru Vene tsaarile - dokfilmis näeb ka, kuidas tsaaripere ühiselt Prokudin-Gorski fotosid vaatas.

Prokudin-Gorski pildistas lisaks inimestele oma rohketel ekspeditsioonidel ja rongireisidel  paljusid sadu aastaid seisnud kultuurimälestisi Venemaal. Paljud neist lõhuti juba paarkümmend aastat hiljem, praegu pole mõnest jälgegi, mõni on jäänud veehoidla sisse, mõni hävinud tulekahjus.

Kunagisest hiilgusest ja heakorrast, kodumaatundest ja hoolivusest, koguni elumõttest on Venemaal vähe järel, leiab Parfjonov, kõrvutades sada aastat tagasi tehtud fotosid ja praegust elu-olu ning näidates filmikunsti võtete kaudu olnu lagunemist.

Prokudin-Gorski Venemaa, Usbekistani, Gruusia ja muude kantide fotod on ilmekad dokumendid tollest hiilgeajastust, millest päris palju on säilinud ka pildistaja välja antud esimestel Vene värvilistel postkaartidel, millega toona oli moodne eemalviibijate tervitusi saata.

Üks tema kuulsamaid fotosid on aga Lev Tolstoi 80. sünnipäeval Jasnaja Poljanas pildistatud värviline portreefoto (1908). Samuti tuntakse laialdaselt Buhaara emiirist tehtud fotot ning rohkeid talurahva portreid, millest ehk kõige rõõmsavärvilisem ja ilmekam kolme talutüdruku ülesvõte (1909). Ka neist on filmis palju juttu.

Fotograaf ise oli sunnitud pärast 1917. a oktoobrirevolutsiooni Venemaalt lahkuma ning jätkas tegevust Pariisis.

Parfjonovi film on ülevaade sellest, kuidas Venemaale on tekkinud depressiivsed väikelinnad, kuidas kultuur ja ajalugu kasvavad võssa, kuidas kiriku jaoks on olnud õnnelikuks saatuseks saada tornita majaks - hea veel, kui kultuurimajaks, mitte ahervareks...

Kirjanik Boris Akunin soovitas oma blogis kõigile neile televatajatele, kes Venemaal on televisioonis pettunud, pühkida Parfjonovi dokfilmi näitamise ajaks telekas tolmust puhtaks, vaadata ja mõtelda.

Minagi panen vaatamiseks siia YouTube'i video 12. juunil näidatud telefilmist ühes sooja soovitusega seda vaadata, kui te fotograafia ja ajaloo vastu huvi tunnete. Kauaks film YouTube'is näha jääb, pole teada. Igaks juhuks soovitan võimalikult kohe vaadata. Samuti pole teada, kas see kunagi vene keelele lisaks muukeelseid subtiitreid saab.



Sergei Prokudin-Gorski suurprojekti fotosid on internetis palju, enamikku neist saab näha siin.

Postituse fotod: Leonid Parfjonov oma filmis Sergei Prokudin-Gorski foto sees; Sergei Prokudin-Gorski autoportree 1912; Lev Tolstoi portree 1908; talutüdrukud 1909.