Uku Masing on oma "Mälestusi taimedest" (Ilmamaa, Tartu 1996) kirjutanud suuresti "tänuks nähtud ja unustatud taimedele. Neile täiuslikemaile elusolestele - kuigi mõned rumalad nende seas on mõelnud teisiti - kes söönukssaamaks ei tarvitse õgida teist omasugust, kes kuju lõplikkuselt ületavad kõik nõtked ja kauneimate joontega loomad, kes suudavad sööki valmistada valgusest, õhust ja veest, vajades ainult kübekene anorgaanilist ainest oma hoone taladeks."
Taimede loetelu on selles raamatus aukartust äratav, kuid nende hulgast kollendavad minu jaoks kõige erksamalt kullerkupud. Ma ei tea, et ükski teine kirjamees oleks neist kaunimini kirjutanud kui Masing:
"Ma pole unustanud, et nende lõhn on teisest maailmast ega seda, et hoolimata inglitiibade sulesusest, ma neid kujutlesin nii kergeina ja läbipaistvaina nagu kullerkupu õislehti. Pole kevadet, kui ma pole käinud kullerkupul ega nuusutanud neid. Lõhn paraku on aga nii kerge, et teist korda hingates teda ei taju, minu sõõrmeile teda polegi toas, vaid ainult õie sees. Nende pudenemine on kurvemaid asju maailmas ja ma mitu aastat olen pühkinud kokku õislehed, hoidnud seni, kui neil pole enam õiget värvi ja mul veel ainult teadmine, et nad olid. Siin non fui, fui, non sum, non curo ei lohuta mind kübetki. Sest ma ei tea, kas järgmisel aastal mind ongi otsimas hästi suuri ja väga lõhnavaid."
Õnnelikuna on Masing kõndinud välja igapäevakalkusest:
"Pilved avaras taevas mõjuvad südantkergendavalt, on äkki ruumi ennast liigutada, tundub hetketi, et midagi ei takista kõndimist taevasse, koguni jalad on valmis ja suutelised. See on väga mõnus tunne, vähemalt mulle, sest kuigi olen loomult ehk introvertne - kuigi seda katsun eitada - igapäev oma kitsusega, minu enda jatkuv ja lakkamatu ahendamine väsitab väga. Õigemini küll tüütab. On äärmiselt vastik olla kinni normaalses, selles, mida pidevalt teen, ja taibata, et on raske astuda sellest välja ning teha mistahes uut."
Ja taas need kullerkupud, ühtekokku ligi kaks-kolm lehekülge:
"Kas on maailmas inimest, kes suudaks maalida kullerkupu läbipaistvuse hulka astmeid, kas on kollast, mis nõnda kumaks? Raskeim on siiski ta läbipaistvus ühtaegu klaasja peegeldumisega. Paljudel õitel on ju umbes nõnda, ent mulle ei meenu ühtki nii õrna, nii kilejat ja ometi nii kindlat."
On ka ridamisi teisi taimi, nii pilgupüüdjaid kui ka tagasihoidlikke, heinamaadelt, paanepäälsetelt ja soodest, põlluäärsetelt, aianukkadest, kõrvuti mälestustega emast ja isast, arvamustega ladina keelest, värviskaalast, kaasaegsetest ja paljust muust.
"Võibolla õitsev kreek polegi nii ilus kui sügise hommikul lillalaiguline. Marjad tilguvad kastet, mõned hõbehallid, teistel pinguli nahk kiiskab ja, kui päev tuleb soe, siis purjus herilased kukuvad jorisedes ühelt marjalt teisele. Siis võib päriselt unustada, et nädala-pooleteise pärast pole muud enam kui porine ja külm vihm, nii mudane, et pilvedki määrduvad teda kallates. Silmad sellisel herilaste pidupäeval näevad rohkem kui muidu."
Rohenäppudele võikski soovitada Uku Masingu "Mälestusi taimedest" lugemist - võib-olla mitte just praegu, mil neil käed tegemist täis, aga siis, kui aiatöödele taas vabamad hetked järgnevad. Poolt sellest raamatust nautisin täiega, teine pool, kus Masing konkreetsetest toalilledest kirjutab, jättis mu leigeks, aga taas tuleb nentida, et aednikukalduvustega inimestele võib just niisugune taimede kasvu ja muutumise täpne kajastamine ning kirjeldamine hinnaline olla.
Niisamuti nagu mõne teise lugeja jaoks on hindamatu Uku Masingu kirglik soov:
"Tahan olla aju, millesse voolavad kokku kõik võimalikud tajud maailmast, tahan liikuda, toimetada, talitada, teha, ehitada, istutada, muuta maailma paremaks ja mitte teda õgida kellegagi võidu. Ma ei vaja kuulsust, tunnustust, auhindamist, - et mul oleks rohkem ja paremat süüa (sita kvaliteedi tõstmiseks või?), tahan vaid toitu, mis ei kahane võtmisel. Selle saamiseks pole ühtki neist vaja, on vaja teistsugust maailma ainult."
Raamatu toimetaja Pille Runnel on juhtinud saatesõnas tähelepanu Masingu lausele: "Kuidas siis kirjutada õieti taimedest, kes mulle on andnud tahtmist elada?" ja ütleb selle kohta: "Lause küsiva poole vastuseks on nii või teisiti seesama raamat. Lause teine pool selgitab ehk Uku Masingut ennast."
Pildiks valisin seekord 1950ndate aastate fotopostkaardi oma kogust.
