Marc Hamer
„Kuidas püüda mutti... ja leida ennast looduses“
Tõlkinud Lii Tõnismann.
Kirjastus Varrak, 2019.
On muti süü, et ma Varraku pakkumiste hulgast just selle raamatu valisin. Üle kahe aasta on usin mutt teinud meie pika kortermaja tagusel muruplatsil hoolsat kaevamistööd. Tänavu on need hunnikud küll muruniidukite poolt laiaks sõidetud, aga võib-olla on mutt kuskil seal all ikka alles. Tema hunnikumuster pani mõtlema, mis mutil meeles võib mõlkuda, kui ta oma käike kaevab, ja see raamat tõotas neile küsimustele vastust anda.
Kummaline raamat on. Mutipüüdja võib „Kuidas püüda mutti... ja leida ennast looduses“ ((„How to Catch a Mole: And Find Yourself in Nature“, 2019) lugeda kui õpetlikku käsiraamatut, mõtiskleja kui kõikehõlmava mõtluse raamatut, kõndimisefänn kui oma hobikaaslase teost, loodusesõber kui loodusest leebelt, ruttamata ja sõna otseses mõttes sügavuti (mulla alla ja pisimatestki mutukatest) ning avaralt (linnulaulu ja taevatähtedeni) pajatavat raamatut. Kirjutatud on see nõnda, nagu autor on tundnud ja tahtnud: üksjagu mutipüüdja igapäevatöö teekonnana, teisipidi aga kunagise kodust välja visatud nooruki teekonnana läbi elu kogemusi korjava targa vanamehe seisundini.
Paljudele praegustele raamatutele omast skemaatilisust ja pingutustunnet, et iga hinna eest lugejamenu saavutada, siit ei leia. Marc Hamer justkui ei hoolikski sellest, kas ta teost loetakse või mitte, kuid lugemisväärset on selles soojas ja südamlikus raamatus küllaga.
 |
| Sisututvustus raamatu tagakaanelt. |
Iga asjalik peatükk kätkeb endas ka mõttemõlgutusi elust ja surmast, tapmisest ja mullast, armastusest ja armastatust, lastest ja muidugi ning eelkõige mitmesugustest loomadest ja lindudest, kellest selle raamatu peategelaseks autori kõrval on mutt kogu oma eraklikkuse ja agressiivsusega.
Iga peatüki lõpus on poeesiat, kohati lausa armastusluulet, mida ma hakkasin hulkuri lauludena tajuma. Lisaks on hoolikalt kujundatud nii kaaned kui ka illustratsioonid. Tegemist on ingliskeelse originaali kujundusega, mis autoril ja ta sõpradel kunstnikel on pisiasjuni läbi mõeldud, nagu Marc Hamer oma tänusõnades märgib.
Muttide elust saab palju huvitavat teada sünnist surmani, kaevandustöödest kuni vihmausside sahvrini, aga veel rohkem saab teada inimesest, sellest, kuidas ta loodust adub ja mõistab, kuidas suudab end igasuguses olukorras loodusega sinasõbraks muuta, kuidas naudib hekipõõsastikes puhkamist, linnulaulu kuulamist ja taevalaotuse vaatamist. kuidas ta mõtted ja eluviis selginevad ja lihtsustuvad täiuslikkuseni välja.
Minu meelest on tegemist toreda ja väga hea raamatuga. Mõtlesin sellest pärast lugemise lõpetamist üsna pingsalt veel kaua, aeg-ajalt rändab mõte praegugi tagasi loetu juurde ja lõppkokkuvõttes olen meie majatagusele mutile tänulik, et selle raamatu leidsin.
Suur on kiusatus siia palju tsitaate panna, sest autoril on hästi toredaid arusaamu ja ütlemisi (tõlkija on neid suutnud ka kenasti edasi anda), kuid piirdun vaid ühega, sest jäägu võimalikule raamatulugejale avastamisrõõm.
„Mul on meeles leppida mitteteadmisega, kuna see on hoomamatu, ja lasta mõistusel puhastuda ja mõtetel mööduda ning endal täituda vaikse loodusega, mis kihab võimalustest ja viljakusest. Mõtlen niipidi, et lähen „ürgseks“, tagasi sellesse supileende, kus ma pärit olen. Midagi püha on selles, kui tõsta jalg jala ette, üha uuesti ja uuesti, ja nii terve eluaeg. Süüa, kõndida ja magada. Kõndida terve see karjamaa läbi ja mutte otsida, arved ära maksta, päevad ja ööd koos elada.“
Julgen seda raamatut soovitada hästi paljudele blogisõpradele, teistele muidugi ka. Muide, Eesti Kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Heremile võiks see teos väga sobida, sest 6. märtsil 2019 avaldatud Eesti Ekspressi intervjuus ütles ta, et tegeleb kirglikult ka mullamuttide kinninabimisega.
Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.
