Hiljutine tormiöö viis ära köögiaknataguse termomeetri, jättes klaasile ainult liimilaigu. Hea veel, et klaasi katki ei teinud. Tühja kohta on imelik vaadata. Et loodus tühja kohta ei salli, tuleb uus asemele panna.
Olen valguseta ilmadest kuidagi uimane olnud ja see üürike lumevalgus, mis nüüdseks on saabunud, mõjub täitsa hästi. Meediamaailma ei ole eriti tahtnud tarbida: oluliselt on vähenenud näoraamatus käimine ja ega ma online-uudiseid ka meelsasti vaadata taha. Neis on aasta algusest alates kuidagi liiga palju torinat ja hala.
Mõni päev tagasi nägin R-kioskis Maalehe-virna Mangi horoskoobiga, aga jätsin selle rahulikult puutumata. Horoskoope vaatan ma aeg-ajalt küll, aga puhta meelelahutusena, sest oma enamikus on need naljakad. Siis vaatan ka, kui eneseirooniaga tegelen. Muidu eriti mitte. Kui horoskoopidest räägitakse, tuleb mulle tihti meelde, kuidas toimetustes vanasti horoskoope kirjutati, pannes kirja just see, mis pähe tuli ja igapäevaeluga haakus. Mis tegelikult tähistaevas toimus, sellega arvestati vähe või üldse mitte.
Mul on meeles üks ütlemine, vist kuulsin või lugesin seda kunagi Gunnar Aarmalt, aga see võib ka kelleltki teiselt pärineda: „Elan horoskoope uskumata ja need ei mõjuta mind“. Tunnen, et ka minuga on enam-vähem samuti ja mulle meeldib elada horoskoopidest sõltumata.
On ju teada tõik, et meid mõjutab see, millesse usume. Samuti saame oma uskumisega esile kutsuda ühe või teise sündmuse, sest me lihtsalt käitume sellele vastavalt. Saad seda, millesse usud, mille toimumist ootad... ja see ei pruugi alati kõige meeldivam olla ega juhtuda ka sulle sobival ajal.
Korra elus olen endale horoskoopi siiski ka teha lasknud. Teadmata, et astroloog vaatab üht kindlat ajavahemikku, mitte kogu mu elu, olin seda kätte saades ehmunud, et see nii järsku ära lõppes. Mina ju ei teadnud, et ta oli valinud konkreetse ajavahemiku, vaid mõtlesin, et seal, kus horoskoop lõppes, juhtub minuga midagi halba, võib-olla koguni suren. Olin alles noor ja rumal. Aga sest saati pole ma küll enam ühtki horoskoopi liiga tõsiselt võtnud ja raha ma neile kulutama ka ei hakka. Linda Goodmani päikesemärkide raamatut pean aga hästi humoorikaks lugemiseks.
Mul on palju tuttavaid astrolooge. Enamasti sisukad inimesed. Ühe väga tuntud mehega oli meil palju aastaid tagasi huvitav kohtumine, kui ta mulle toimetusse oma horoskoobiteemalise artikli tõi ja ütles, et tegelikult oli see kirjutatud ühe teise väljaande jaoks, aga seal loobutud avaldamise mõttest ja soovitatud meie toimetuse poole pöörduda. Siis naersin küll südamest, et astroloogid ei suuda ette ennustada, kas neil on oma lugusid mõtet kirjutada või mitte. Aga kingsepad olevatki tavaliselt kingadeta.
Nii et horoskoobindusega, mis tänu M-tähega algavatele isikutele ja väljaannetele selle aasta alguse kuum ja ühtedele rahaliselt tulus ning teistele ülikulukas teema on, ma ei tegele. Olen hoopistükkis mõnuga nautinud järel- ja otsevaatamisest vanu ja uusi häid krimkasid: Poirot' kordusi, Maigret' seiklusi – Rowan Atkinson on selles osas ikka väga hea, ja Sherlock Holmesi, seda vene kultusfilmiks saanud varianti Vassili Livanoviga peaosas, mis mulle praegusest Benedict Cumberbatchi versioonist märksa rohkem meeldib.
Raamatuid on mul praegu käsil kaks: Washington Irvingu 1832. a kirjutatud „Alhambra lugude“ ingliskeelne adapteeritud väljaanne, mis toob taas silme ette selle kauni ehitise ja selle lähedased aiad, ning Michael D’Antonio „Tõde Trumpist“ (Pilgrim, 2016), aga neist ei hakka ma blogis kirjutama.
Fotod: 1. Üks paljudest kosmosepiltidest internetist. 2. Nurgake Alhambrast, nagu see oli mu sealkäigul 2004. a.
See blogi saab täna kümneaastaseks. Sünnipäeva ümmargune number tähendab ühtlasi, et olen tänaseks kümme aastat blogija olnud.
