Fotol on Vilsandi hülged, snapshot Looduskalender.ee-st täna kaksteist tundi enne aastavahetust (ja kui ilusti nad veel laulavad!).
Kokkuvõtteid ei tee. Lubadusi ei anna.
Uus aasta tuleb niikuinii!
31/12/2016
Hülgelaulust kah
Põdedes jõulust saadik mingit vägagi ebamugavat köha-nohutõbe, jääb mul üle kõigile soovida, et tunneksite end uuel aastal hästi ja oleksite terved.
Fotol on Vilsandi hülged, snapshot Looduskalender.ee-st täna kaksteist tundi enne aastavahetust (ja kui ilusti nad veel laulavad!).
Kokkuvõtteid ei tee. Lubadusi ei anna.
Uus aasta tuleb niikuinii!
Fotol on Vilsandi hülged, snapshot Looduskalender.ee-st täna kaksteist tundi enne aastavahetust (ja kui ilusti nad veel laulavad!).
Kokkuvõtteid ei tee. Lubadusi ei anna.
Uus aasta tuleb niikuinii!
25/12/2016
Vaatamisi: hirvekaamera
Lahkuva aasta kevadel avastasin Looduskalender.ee ja sain sealt kuni sügiseni palju erilisi elamusi. Öökullid, kotkad, kured - nii palju oli vaadata. Aitäh! Küllap uuel kevadel on jälle.
Aga praegu töötab hirvekaamera. Siinsed pildid on paar hetke jõuluööst metsas natuke enne keskööd.
EDIT: Lisan siia alla veel ühe hirvekaamera pildi 25. detsembril kl 23.10:
Ka Looduskalendri talilinnukaamera ja hallhüljeste lesila kaamera pakuvad nauditavat vaatamist.
1080.
Aga praegu töötab hirvekaamera. Siinsed pildid on paar hetke jõuluööst metsas natuke enne keskööd.
EDIT: Lisan siia alla veel ühe hirvekaamera pildi 25. detsembril kl 23.10:
Ka Looduskalendri talilinnukaamera ja hallhüljeste lesila kaamera pakuvad nauditavat vaatamist.
1080.
23/12/2016
Kruusatee kandevõimest jõuluajal
Internetiajalehest jäi silma pealkiri:
"Halb ilm on nõrgendanud kruusateede kandevõimet".
Sobib konteksti selle blogi nimega,
mõneti ka väljas valitseva
pideva poolhämarusega.
Aga muidu justkui pole häda midagi.
Eile käisin pühade-eelses poes.
Oli valge ja külluslik.
Ainult et praegusaja lõbustuspargi saginas
unustasin ära just tolle ühe asja,
mida olin ostma tulnud.
Kodus alles meenus.
Aga sellest polnud ka häda midagi.
Vähemalt tähtsad asjad ei lähe meelest ära
ja päris mittevajalikku ka kokku ei ostnud.
M.o.t.t.
"Halb ilm on nõrgendanud kruusateede kandevõimet".
Sobib konteksti selle blogi nimega,
mõneti ka väljas valitseva
pideva poolhämarusega.
Aga muidu justkui pole häda midagi.
Eile käisin pühade-eelses poes.
Oli valge ja külluslik.
Ainult et praegusaja lõbustuspargi saginas
unustasin ära just tolle ühe asja,
mida olin ostma tulnud.
Kodus alles meenus.
Aga sellest polnud ka häda midagi.
Vähemalt tähtsad asjad ei lähe meelest ära
ja päris mittevajalikku ka kokku ei ostnud.
M.o.t.t.
21/12/2016
Talvine pööripäev - kokkuvõte 2016. aasta kirjatöödest
Täna algab talv. Tasapisi hakkavad päevad valgemaks minema. Kui ma möödunud aastal samal ajal mõtlesin, et võib-olla katkestaksin selle blogi üsna pikalt kestnud traditsiooni teha talvise pööripäeva paiku kokkuvõte lõppeva aasta kirjatöödest ja raamatutoimetamistest, sest polnud ju midagi tehtud, siis tänavu tuli kirjutamisvaim tagasi.
Artikleid ei ilmunud palju – Õpetajate Lehes kolm. Aga ma olen rahul, sest seda on tervelt kolm rohkem kui 2015. aastal. Neist sai üsna hea tagasiside meenutuslugu Tallinna 10. keskkooli näiteringist. See lugu on ka mu blogis. Aga lugejaid jätkus ka loole kultusraamatust „Pedagoogiline poeem“ ja kirjutisele seoses sellega, et ajakirja Noorus ilmumahakkamisest möödus 2016. a novembris 70 aastat.
Võib-olla oleks lehelugusid rohkemgi olnud, aga aasta põhiaur läks ühe kirjastuse palvel raamatu kirjutamisele. Veebruaris-märtsis vaatasin üle olemasoleva materjali, kogu suve tegin tööd ja septembriks oli raamatu tekst, umbes 200 lk, kirjastusele üle antud. Siis tuli aga mitmest asjaolust tingitud paus ja praeguse seisuga ma ei tea, millal ja mis kujul raamat ilmub. Seepärast ei saa ma sellest ka ikka veel täpsemini kirjutada. Võin ainult öelda, et kirjanikuks ma ei püri, see on ajakirjaniku raamat. Suur tänu Eesti Kultuurkapitalile, kes seda teemat nii oluliseks pidas, et raamatu kirjutamist toetas.
Nii et kirjatööd sai tehtud palju rohkem kui eelmistel aastatel, kuid tulemus pole seni päris see, mida lootsin. Ju toob uus aasta selgust. Ka mõni uue aasta (tellitud) kirjatöö on juba ajakavas paigas.
Bloginud olen sel aastal eelkõige raamatukirjutamisele läinud aja tõttu veidi vähem kõikides oma blogides, kuid päris soiku ei ole neist ükski jäänud. Kuigi mingil määral olen enda vist „ära kirjutanud“ – aeg-ajalt tuleb tahtmine pikem paus teha.
Aitäh neile blogisõpradele, kellele on meeldinud „Tütarlaps linnast“ FB-lehekülg! Teistele oma blogidele ei ole ma FB-lehekülgi teinud, aitab sest ainumastki.
Kuigi mõni aeg tagasi oli Sirbist lugeda üsna kurjustavat arvamust, et kirjandusmuljetusi on klassikalise kriitika kõrvale tõusnud blogides juba liiga palju, olen ka mina juba teist aastat siia pannud lisaks muule loetule ja vaadatule oma lugemismuljeid kirjastuselt Varrak saadud raamatutest. Sel aastal oli neid kaheksa (eelmisel neli):
Peter Ackroyd „London: Lühibiograafia“
Laurent Binet „HHhH“
Milan Kundera „Tühisuse pidu“
A. N. Wilson „Kuninganna Victoria“
Elizabeth Gilbert „Suur võluvägi. Hirmudest vaba loominguline elu“
Mart Kadastik „Nüüd ma siis kirjutan“
Agatha Christie „Uurivad Tommy ja Tuppence“ I ja II osa.
Varrakult saadud raamatute kohta kirjutatu leiab siit: http://iltaka.blogspot.com.ee/search/label/Varraku-mulje
Neist kaheksast oli minu jaoks põnevaim väga mahukas ja detailitäpne Londoni lühibiograafia.
Nüüd tsiteerin iseenda eelmisel aastal kirjutatut: „Sellist uutest raamatutest kirjutamist jätkan meelsasti, valides niisuguseid raamatuid, mis mulle huvi pakuvad ja mille tutvustamist oma blogi lugejatele samuti huvitavaks pean. Olen taolist n-ö lepingulist suhet (samadel tingimustel) valmis ka mõne teise kirjastusega pidama – kellel soovi on, võib pakkumise teha, aga ikka nii, et kiidan seda, mis mu arust kiitust väärt on, ja laidan siis, kui laituseks põhjust näen.“
Ka muude kirjatööde ja raamatutoimetamiste pakkumised ja küsimised on oodatud. Vanus on selline, et veel olen loominguks suuteline ja kahju oleks, kui see suutlikkus raisku läheks.
Ja lõpetuseks kõigile blogisõpradele kaunist talvist pööripäeva, häid pühi ja tujuküllast aastavahetust!
Vana postkaardi (1974) autor on Silvi Väljal.
Artikleid ei ilmunud palju – Õpetajate Lehes kolm. Aga ma olen rahul, sest seda on tervelt kolm rohkem kui 2015. aastal. Neist sai üsna hea tagasiside meenutuslugu Tallinna 10. keskkooli näiteringist. See lugu on ka mu blogis. Aga lugejaid jätkus ka loole kultusraamatust „Pedagoogiline poeem“ ja kirjutisele seoses sellega, et ajakirja Noorus ilmumahakkamisest möödus 2016. a novembris 70 aastat.
Võib-olla oleks lehelugusid rohkemgi olnud, aga aasta põhiaur läks ühe kirjastuse palvel raamatu kirjutamisele. Veebruaris-märtsis vaatasin üle olemasoleva materjali, kogu suve tegin tööd ja septembriks oli raamatu tekst, umbes 200 lk, kirjastusele üle antud. Siis tuli aga mitmest asjaolust tingitud paus ja praeguse seisuga ma ei tea, millal ja mis kujul raamat ilmub. Seepärast ei saa ma sellest ka ikka veel täpsemini kirjutada. Võin ainult öelda, et kirjanikuks ma ei püri, see on ajakirjaniku raamat. Suur tänu Eesti Kultuurkapitalile, kes seda teemat nii oluliseks pidas, et raamatu kirjutamist toetas.
Nii et kirjatööd sai tehtud palju rohkem kui eelmistel aastatel, kuid tulemus pole seni päris see, mida lootsin. Ju toob uus aasta selgust. Ka mõni uue aasta (tellitud) kirjatöö on juba ajakavas paigas.
Bloginud olen sel aastal eelkõige raamatukirjutamisele läinud aja tõttu veidi vähem kõikides oma blogides, kuid päris soiku ei ole neist ükski jäänud. Kuigi mingil määral olen enda vist „ära kirjutanud“ – aeg-ajalt tuleb tahtmine pikem paus teha.
Aitäh neile blogisõpradele, kellele on meeldinud „Tütarlaps linnast“ FB-lehekülg! Teistele oma blogidele ei ole ma FB-lehekülgi teinud, aitab sest ainumastki.
Kuigi mõni aeg tagasi oli Sirbist lugeda üsna kurjustavat arvamust, et kirjandusmuljetusi on klassikalise kriitika kõrvale tõusnud blogides juba liiga palju, olen ka mina juba teist aastat siia pannud lisaks muule loetule ja vaadatule oma lugemismuljeid kirjastuselt Varrak saadud raamatutest. Sel aastal oli neid kaheksa (eelmisel neli):
Peter Ackroyd „London: Lühibiograafia“
Laurent Binet „HHhH“
Milan Kundera „Tühisuse pidu“
A. N. Wilson „Kuninganna Victoria“
Elizabeth Gilbert „Suur võluvägi. Hirmudest vaba loominguline elu“
Mart Kadastik „Nüüd ma siis kirjutan“
Agatha Christie „Uurivad Tommy ja Tuppence“ I ja II osa.
Varrakult saadud raamatute kohta kirjutatu leiab siit: http://iltaka.blogspot.com.ee/search/label/Varraku-mulje
Neist kaheksast oli minu jaoks põnevaim väga mahukas ja detailitäpne Londoni lühibiograafia.
Nüüd tsiteerin iseenda eelmisel aastal kirjutatut: „Sellist uutest raamatutest kirjutamist jätkan meelsasti, valides niisuguseid raamatuid, mis mulle huvi pakuvad ja mille tutvustamist oma blogi lugejatele samuti huvitavaks pean. Olen taolist n-ö lepingulist suhet (samadel tingimustel) valmis ka mõne teise kirjastusega pidama – kellel soovi on, võib pakkumise teha, aga ikka nii, et kiidan seda, mis mu arust kiitust väärt on, ja laidan siis, kui laituseks põhjust näen.“
Ka muude kirjatööde ja raamatutoimetamiste pakkumised ja küsimised on oodatud. Vanus on selline, et veel olen loominguks suuteline ja kahju oleks, kui see suutlikkus raisku läheks.
Ja lõpetuseks kõigile blogisõpradele kaunist talvist pööripäeva, häid pühi ja tujuküllast aastavahetust!
Vana postkaardi (1974) autor on Silvi Väljal.
18/12/2016
Tänasele sünnipäevalapsele
Tänasele sünnipäevalapsele lillede asemel see laul, mis tema sünniajal just selles esituses ülipopulaarne oli.
Palju õnne!
EDIT: vastu tulles kuulajate soovile eesti keeles ka, meenutuseks "Entel-Tentelist":
Palju õnne!
EDIT: vastu tulles kuulajate soovile eesti keeles ka, meenutuseks "Entel-Tentelist":
15/12/2016
5 rulli tualettpaberit aastas
 | ||
| Õnnelik mees 1980. aastatel. Leidsin internetist, foto autorit ei tea. |
Aga mäluvärskendamiseks, et mitte väga ammu olid hoopis teistsugused ajad, millest paljud selle blogi lugejad läbi on tulnud ja mil kaubaküllusest kohati unistadagi ei osatud, panen blogisse arvud, mis kõlasid mõni päev tagasi ühes Venemaa raadiosaates. Nimelt avalikustas Nezavissimaja Gazeta peatoimetaja Konstantin Remtšukov raadiojaama Echo Moskvy saates tarbimisnormid, mis kehtisid Nõukogude Liidus 1988. aastal ühele tööealisele meesterahvale.
Kõigepealt toidust. Aastas oli ühe tööjõulise mehe kohta ette nähtud:
1,1 kg kanaliha,
1,1 kg haneliha,
1 kg pardiliha,
1,1 kg teevorsti - see oli keeduvorst,
1,1 kg ukraina vorsti - see oli suitsuvorst,
1,1 kg viinereid,
1,6 kg kotlette,
3 kg seapekki või -rasva,
3,5 kg heeringat,
4,2 kg hapukoort.
Mune oli töötavale mehele aastas ette nähtud 183. Nii sai ta endale munarooga 3 munast võimaldada kord nädalas.
Sidruneid sai aastas pool kilo,
apelsine 1 kg,
õunu 11 kg,
pirne 2 kg,
viinamarju 1 kg.
Saunaseepi oli mehe kohta ette nähtud aastas 2,6 kg ehk 50grammine tükike nädalas. Tualettseepi aga 25grammine tükike nädalas.
Tualettpaberit oli ette nähtud 5 rulli aastas, mõni ime siis, et tagumikupühkimiseks enamasti ajalehti tarvitati.
Kingakreemi 6 tuubi või karbikest aastas,
habemeajamiskreemi 3 tükki aastas,
odekolonni 2 pudelikest aastas,
hambapastat 12 tuubi aastas
ja ühe hambaharjaga tuli terve aasta hakkama saada.
Rõivastest oli ette nähtud üks talvemantel seitsmeks aastaks,
sama kaua pidi vastu pidama kevad-sügismantel.
Särke oli ette nähtud neli tükki kaheks aastaks,
pidžaamasid üks kaheks aastaks.
Alussärke (noid paljudele filmidest tuttavaid siniseid maikasid) oli ette nähtud neli tükki kaheks aastaks,
aluspesu kaks tükki kaheks aastaks,
aluspükse neli paari kaheks aastaks,
ujumispükse üks paar kaheks aastaks.
Villase salliga pidanuks käima kolm aastat,
ka ketsipaarist pidi jätkuma kolmeks aastaks.
Vatitekk pidi vastu pidama 9 aastat, külmkapp aga 15 aastat.
Need tarbimisnormid olid niisiis 1988. aasta omad ning aluseks Nõukogude Liidu tööstuse ja põllumajanduse planeerimisele 1990. aastal. Kaupade mitmekesisusest polnud juttugi. Ka oli see aeg, mida iseloomustati sõnaga "defitsiit".
Arvude allikas: Echo Moskvy saade "Osoboje mnenije", 12. dets 2016. Nezavissimaja Gazeta peatoimetaja Konstantin Remtšukov.
http://echo.msk.ru/programs/personalno/1890162-echo/
11/12/2016
Agatha Christie „Uurivad Tommy ja Tuppence“ II osa: igaühel meist on võimalus saada detektiiviks
Agatha Christie
„Uurivad Tommy ja Tuppence“ II osa
Tõlkinud Gea Mägi ja Kai Vaarandi.
Kirjastus Varrak, 2016.
Nagu põneva krimikirjanduse puhul tavaline, lugesin „Uurivad Tommy ja Tuppence“ II osa läbi paari-kolme õhtuga, aga sellest kirjutamine on nõudnud märksa rohkem aega. Kohe selgitan.
Lugemist alustasin raamatus teisena olevast romaanist „Saatuse tagauks“ (Postern of Fate, 1973). See tundus loogiline, sest I osas olin järjest lugenud kolme romaani, milles Tommy ja Tuppence pikkamööda vananevad. Muutuvad nende mõttemaailm ja uurimiste teostusviisid, kuid põhiomadus – uudishimu – jääb alles.
„Saatuse tagaukse“, milles detektiivipaar on üsna eakas, kirjutas Christie väidetavalt oma viimase teosena. Veel ütlevad paljud, et see on allapoole tema taset. Ma nii kriitiline ei oleks. Võib-olla sellepärast, et vanuselt on Tommy ja Tuppence selles romaanis umbes praeguse minu vanused. Lihtsalt tuleb aru saada, et lisaks tegelastele oli vananenud ka Christie ja sellest on tingitud teose mõningane ebaühtlus, kordused, mis on iseloomulikud eakama inimese mõtlemisele, ja kohatine aeglus.
Olulisem on siiski, et kuigi vananenud, muutudes pisut reumaatilisteks, elavad Tommy ja Tuppence ikka veel lootuses leida midagi huvitavat, mis muudaks nende elu. Ja kui nad leiavad oma elu lõpuaastate kodupaigaks kavatsetud maamajast salapärase vihje Mary Jordanile ja võimalikule mõrvale, asuvad nad tegutsema…
Märksa noorema Christie kirjutatud juttudes, millega Tommy ja Tuppence'i lugude teine osa algab ja mida liidab pealkiri „Neid ühendab kuritegu“ (Partners in Crime, 1929), on hoogu see-eest väga palju. Üks põnevusjutt järgneb teisele, peategelased ja lugeja tõttavad ühest seiklusest teise.
Lisaks neist seiklustest lugemisele, mis läheb üliruttu, pakub „Neid ühendab kuritegu“ aga igaühele võimaluse süüvida detektiivina ingliskeelse krimikirjanduse varasemasse ajalukku – see nõuab aega, aga on hästi põnev.
Nimelt otsustab Tommy 3. peatüki alguses raamatuid korrastades: „Vaata, Tuppence, mul on aeg-ajalt tunne, et me oleme selles ettevõtmises enam-vähem amatöörid – loomulikult amatöörid, kuna me ei saa sinna midagi parata, aga ei teeks paha tehnikat õppida, nagu öeldakse. Need raamatud on kirjutanud detektiivilugude parimad meistrid. Ma kavatsen erinevate stiilidega katsetada ja siis tulemusi võrrelda."
Nii hakkavadki noored uurijad oma uurimistes ahvima ja parodeerima krimikirjandusest tuntud detektiive. Küllap on need kõik briti lugejatele head tuttavad, meile siin Eestis aga kaugeltki mitte. Aga noh, krimkadele lisatakse harva põhjalikke toimetajamärkusi või nimeseletusi, kõnelemata järelsõna laadsetest käsitlustest, seetõttu ongi nüüd igal Tommy ja Tuppence'i partnerlusest lugejal võimalus ise detektiiviks saada. See peaks eriti huvitav olema krimkafännidele, ülejäänud libisevad neist nimedest lugemisel tõenäoliselt lihtsalt üle. Christie ei teadnud Google'i otsimootorist veel midagi, aga tema lugejatel on võimalik guugeldades tema kirjanduslikke mõistatusi lahendada.
16 loos nimetatud kirjanduslikest detektiividest on tuntuimad mõistagi Sherlock Holmes koos Watsoniga. Aga kas teate näiteks, et kohe 3. loos nimetatud Thorndyke, kes „ei räägi iial midagi enne kui viimasel hetkel“, on dr John Evelyn Thorndyke – briti autori R. Austin Freemani (1862-1943) paljudest romaani- ja jutusarjadest tuntud detektiiv, kes kasutab uurimistes kõiki võimalikke vahendeid vähimastki tolmuterast alustades ja põhjapanevate järeldusteni jõudes.
Arvatavasti ei ole lugeja midagi kuulnud ka Vanast Mehest Nurgas, keda Christie ühes teises noorte detektiivide seikluses nimetab. Selle tegelaskuju lõi krimikirjanikuna kuulsaks saanud paruness Emma Orczy (1865-1947). The Old Man in the Corner istus lihtsalt Londoni söögikohtades nurgas tugitoolis ja lahendas teed rüübates kõikvõimalikke kuritegusid.
Või võtame vennad Okewoodid, keda Tuppence iseloomustab nii: „Desmond jääb alati hätta ja siis ilmub Francis“, võttes endale muidugi Francise osa ja jättes lihtsameelsema Desmondi rolli Tommyle. Need detektiivid on pärit inglise ajakirjaniku ja kirjaniku George Valentine Williamsi (1883-1946) loodud tegelaste hulgast.
Hugh „Bulldog“ Drummond ja tema igipõline vaenlane Carl Peterson on aga H. C. McNeile'i (Sapper, 1888-1937) sulest. McCarty and Denis Riordan pärinevad müsteeriumikirjaniku Isabel Egenton Ostranderi (1883-1924) loomingust. Nende kohta ütleb Tuppence: „Me peaksime praktiseerima nii Ameerika detektiivi võtteid kui ka inglise omi“.
8. peatükis parodeerib Tommy põnevat kirjandustegelast, detektiiv Thornley Coltonit ehk Problemist'i, kelle „sünnitas“ Ameerika kirjanik Clinton H. Stagg (1888-1916). Colton võttis lahendada ainult väga intellektuaalseid juhtumeid, hoolimata sellest, et ta oli pime.
16 loos kokku on väga palju niisuguseid vahvaid kirjanduslikke detektiive nimetatud. Loomulikult ei hakka ma siinkohal kõiki loetlema. Neist ega nende autoritest ei tea me ilma otsimata miskitki. Nii võimaldab Christie meile hakata kirjandustegelasi taga otsivaks detektiiviks ja süüvida ingliskeelse krimikirjanduse ajalukku. Veendusin, et see on põnev. Viimases, 16. loos teeb Christie aga reveransi iseendale – Tommy ja Tuppence tegutsevad selles nagu nendest mõned aastad varem kirjanduslikeks tegelasteks saanud Hercule Poirot ja Arthur Hastings.
Nagu esimese osa, nii ka teise kaanefotol on näitlejad David Walliams (Tommy) ja Jessica Raine (Tuppence) BBC sarjast „Partners In Crime“ (2015). Olen nüüdseks internetist lugenud, et kuigi Tommy ja Tuppence'i seiklused on brittide hulgas lugemisvarana populaarsed, ei kujunenud telesari menukaks ja selle tegemine on lõpetatud.
Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.
Vaata ka: Agatha Christie „Uurivad Tommy ja Tuppence“ I osa
05/12/2016
Kuidas ma ootamatult noort iseennast nägin ja mis siis meelde tuli
Eile kirjutas mu ammune tuttav, ülikoolikaaslane ja FB-sõber Paul, kellega me kaua aega kohtunud pole, mulle kirjakese. Panen selle tema loal siia:
„Juhtusin kogemata vaatama ETV-s viimast vanade koduste kitsasfilmide pildirida. Kui oli 1967 Tartu, siis mõtlesin, et kui tore oleks äkki ennast tudengipõlves kohata. No ei juhtunud. Aga 1968 filmi „Uksed“ reas, mis oli Heidy Tamme pilti saamisest, oleksin mõneks sekundiks näinud nagu sind kuskil trepil kellegi kõrval. Vaata, järsku kohtadki ennast 1968.“
Sõna „Uksed“ veenis mind silmapilkselt, et see vilksamisi nähtu, jah, võisin olla mina, kuigi mul polnud aimugi, et võisin selles seoses filmilindile jääda.
Leidsin Pauli nähtud saate ETV järelvaatamise võimalustest üles.
http://etv.err.ee/v/dokumentaalfilmid/8_mm_elu/saated/72453657-c5f3-4e80-9a50-8ae405db391c/8-mm-elu-2-1514-valitud-palad-eesti-2015
Selle saate 36.-37. minuti paiku, kohe pärast Heidy Tamme imestust, et need ammused filmikaadrid, kus tema ja teised laulavad, üldse veel alles on, vilksatasingi mina. Oli lausa ime seegi, et Paul mu tolle põgusa viivu jooksul nii kaugete aastate tagant ära tundis.
Juhtumisi tean ma väga täpselt nende filmimise kuupäeva ja ka muid asjaolusid, kuigi ei olnud neid umbes paar sekundit kestnud filmikaadreid varem näinud ega aimanudki, et Tartu ülikooli ajakirjandustudengina Õhtulehes suvepraktikal olles juhuslikult „otse tööpostil“ filmilindile jäin.
Minu mäletamist mööda saatis Õhtulehe tollane päevauudiste osakonna juhataja Tõnu Ots mind sel kaunil suvepäeval linna peale hulkuma. Pidin silmad lahti hoidma ja otsima kirjutamisväärset uudiserubriigi „Mis siin tehakse?“ jaoks.
Oli 27. august 1969. Karja tänava nurgamaja (kus praegu asub vist Poola saatkond) kuulsa nikerdustega ukse juures tehti filmi. Trügisin pealtvaatajate hulgast filmitegijatele lähemale ja esitasin neist kõige tähtsamale, Tallinnfilmi kontsertfilmi „Uksed“ režissöör-lavastajale Madis Ojamaale mõned küsimused.
Pelgasin hirmsasti, et Ojamaa, kes minu silmis oli tuntud ja tähtis mees, mind jutule ei võta, aga ta oli väga sõbralik. Laskis oma abil minu jaoks klapptooli avada ja nii me siis kõrvuti istusime ja juttu ajasime.
Järgmisel päeval ilmus Õhtulehes nupuke, mis mul hoolega vanasse kaustikusse kleebituna tänini alles on. Panen sellegi siia:
„COLLAGE“ LAULIS KARJA TÄNAVAL
"Hommikust alates hoiame siin tänavat kinni. Päike kord tuleb, kord kaob katuseviilude taha," muretses eile Suur-Karja tänava alguses Telefonivõrgu maja nikerdatud ukse juures „Tallinnfilmi“ režissöör-lavastaja Madis Ojamaa. Värvilise kontsertfilmi „Uksed“ võttegrupp lõpetas töö Rocca al Mares ja jätkab seda Tallinna südalinnas.
Kaamera taga oli sedapuhku operaator-lavastaja Rein Maran, ukse ees laulis ansambel „Collage“. Ümberringi, nagu ikka, uudishimulikud tallinlased.
Filmimine jätkub Ajaloomuuseumis, Nooruse tänava linnamüüril, Lühikesel jalal.
(Kuigi ma siis juba abielus olin ja oma praegust perekonnanime kandsin, allkirjastasin sõnumi oma neiupõlvenimega Kruustee.)
See nupuke tõi mulle lisaks toredale kohtumisele Madis Ojamaaga veel ühe suure rõõmu. Kui esitasin suvepraktika aruande oma austatud õppejõule Juhan Peeglile, kiitis ta seda sõnumikest. Olevat heas stiilis kirjutatud ja vastavat igati sõnumitele esitatavatele nõuetele (nn viis w-d – who, what, when, where, why). Peegli kiitus aga oli palju väärt.
Nii et tänu sõbra tähelepanelikkusele sain näha noort ennast ja lisaks veel tuletada meelde kunagisi toredaid hetki ja taas kohtuda tolle päeva ja nende viivude heasüdamliku vestluskaaslasega.
Suur aitäh ka telesaate tegijatele ja filmimeestele tänu kellele ma ootamatult kohtusin noore iseendaga.
Lisan siia (Wikipediast pärit) paar lauset Madis Ojamaa kohta, kellest noorem põlvkond vist midagi ei tea. „Madis Ojamaa (30. märts 1937 Tallinn – 19. august 1987 Tallinn) oli eesti näitleja ja lavastaja. /- - -/ Tema kui filmirežissööri ainus mängufilm oli „Verekivi“ (1972). /- - -/ Ta mõtles välja tegelaskuju Elisabeth Jõhvi ja koostas tolle tekstid.“
„Juhtusin kogemata vaatama ETV-s viimast vanade koduste kitsasfilmide pildirida. Kui oli 1967 Tartu, siis mõtlesin, et kui tore oleks äkki ennast tudengipõlves kohata. No ei juhtunud. Aga 1968 filmi „Uksed“ reas, mis oli Heidy Tamme pilti saamisest, oleksin mõneks sekundiks näinud nagu sind kuskil trepil kellegi kõrval. Vaata, järsku kohtadki ennast 1968.“
Sõna „Uksed“ veenis mind silmapilkselt, et see vilksamisi nähtu, jah, võisin olla mina, kuigi mul polnud aimugi, et võisin selles seoses filmilindile jääda.
Leidsin Pauli nähtud saate ETV järelvaatamise võimalustest üles.
http://etv.err.ee/v/dokumentaalfilmid/8_mm_elu/saated/72453657-c5f3-4e80-9a50-8ae405db391c/8-mm-elu-2-1514-valitud-palad-eesti-2015
Selle saate 36.-37. minuti paiku, kohe pärast Heidy Tamme imestust, et need ammused filmikaadrid, kus tema ja teised laulavad, üldse veel alles on, vilksatasingi mina. Oli lausa ime seegi, et Paul mu tolle põgusa viivu jooksul nii kaugete aastate tagant ära tundis.
Juhtumisi tean ma väga täpselt nende filmimise kuupäeva ja ka muid asjaolusid, kuigi ei olnud neid umbes paar sekundit kestnud filmikaadreid varem näinud ega aimanudki, et Tartu ülikooli ajakirjandustudengina Õhtulehes suvepraktikal olles juhuslikult „otse tööpostil“ filmilindile jäin.
Minu mäletamist mööda saatis Õhtulehe tollane päevauudiste osakonna juhataja Tõnu Ots mind sel kaunil suvepäeval linna peale hulkuma. Pidin silmad lahti hoidma ja otsima kirjutamisväärset uudiserubriigi „Mis siin tehakse?“ jaoks.
Oli 27. august 1969. Karja tänava nurgamaja (kus praegu asub vist Poola saatkond) kuulsa nikerdustega ukse juures tehti filmi. Trügisin pealtvaatajate hulgast filmitegijatele lähemale ja esitasin neist kõige tähtsamale, Tallinnfilmi kontsertfilmi „Uksed“ režissöör-lavastajale Madis Ojamaale mõned küsimused.
Pelgasin hirmsasti, et Ojamaa, kes minu silmis oli tuntud ja tähtis mees, mind jutule ei võta, aga ta oli väga sõbralik. Laskis oma abil minu jaoks klapptooli avada ja nii me siis kõrvuti istusime ja juttu ajasime.
„COLLAGE“ LAULIS KARJA TÄNAVAL
"Hommikust alates hoiame siin tänavat kinni. Päike kord tuleb, kord kaob katuseviilude taha," muretses eile Suur-Karja tänava alguses Telefonivõrgu maja nikerdatud ukse juures „Tallinnfilmi“ režissöör-lavastaja Madis Ojamaa. Värvilise kontsertfilmi „Uksed“ võttegrupp lõpetas töö Rocca al Mares ja jätkab seda Tallinna südalinnas.
Kaamera taga oli sedapuhku operaator-lavastaja Rein Maran, ukse ees laulis ansambel „Collage“. Ümberringi, nagu ikka, uudishimulikud tallinlased.
Filmimine jätkub Ajaloomuuseumis, Nooruse tänava linnamüüril, Lühikesel jalal.
(Kuigi ma siis juba abielus olin ja oma praegust perekonnanime kandsin, allkirjastasin sõnumi oma neiupõlvenimega Kruustee.)
See nupuke tõi mulle lisaks toredale kohtumisele Madis Ojamaaga veel ühe suure rõõmu. Kui esitasin suvepraktika aruande oma austatud õppejõule Juhan Peeglile, kiitis ta seda sõnumikest. Olevat heas stiilis kirjutatud ja vastavat igati sõnumitele esitatavatele nõuetele (nn viis w-d – who, what, when, where, why). Peegli kiitus aga oli palju väärt.
Nii et tänu sõbra tähelepanelikkusele sain näha noort ennast ja lisaks veel tuletada meelde kunagisi toredaid hetki ja taas kohtuda tolle päeva ja nende viivude heasüdamliku vestluskaaslasega.
Suur aitäh ka telesaate tegijatele ja filmimeestele tänu kellele ma ootamatult kohtusin noore iseendaga.
Lisan siia (Wikipediast pärit) paar lauset Madis Ojamaa kohta, kellest noorem põlvkond vist midagi ei tea. „Madis Ojamaa (30. märts 1937 Tallinn – 19. august 1987 Tallinn) oli eesti näitleja ja lavastaja. /- - -/ Tema kui filmirežissööri ainus mängufilm oli „Verekivi“ (1972). /- - -/ Ta mõtles välja tegelaskuju Elisabeth Jõhvi ja koostas tolle tekstid.“
04/12/2016
Kuidas nädalavahetust rikkuda
Kui teil on kellelegi ebameeldiv sõnum, siis oodake sellega reede pärastlõunani ja saatke see ära nii, et meilivaataja, kes igal hetkel talle postkasti potsatanud kirju ei jälgi, selle ikka kindlasti reede õhtul avastaks. Siis saate olla kindel, et olete meilisaaja nädalavahetuse ära rikkunud, talle halva tuju ja unetuse põhjustanud
ja tema taastumist eelolevaks nädalaks häirinud. Eriti heal juhul mõjutab teie lähetatud ebameeldiv sõnum ka meilisaaja lähedasi.
Veel kindlama häiriva tulemuse saate, kui olete eelnevalt selle teate edastamisega mõne kuu viivitanud, sest siis on kindel, et meilisaaja sõnumit (mitte küll halba, vaid head) juba ammu pikisilmi on oodanud. Päris eduka tulemuse saavutamiseks oleksite siiski pidanud natuke veel ootama, et meil saata mõnel pühade-eelsel silmapilgul, et meilisaaja kogu pühadeaeg ära rikkuda ning ta elu ja meeleolu oma ebameeldiva teatega ikka võimalikult rohkem häirida.
Asutuste töökultuuri juurde võiks kuuluda õpetus, kuidas ja millal oma teateid edastada. Aga seda, et ka sõnumisaaja tunnetega ja läbielamistega võiks arvestada, on vist liiga palju tahetud.
ja tema taastumist eelolevaks nädalaks häirinud. Eriti heal juhul mõjutab teie lähetatud ebameeldiv sõnum ka meilisaaja lähedasi.
Veel kindlama häiriva tulemuse saate, kui olete eelnevalt selle teate edastamisega mõne kuu viivitanud, sest siis on kindel, et meilisaaja sõnumit (mitte küll halba, vaid head) juba ammu pikisilmi on oodanud. Päris eduka tulemuse saavutamiseks oleksite siiski pidanud natuke veel ootama, et meil saata mõnel pühade-eelsel silmapilgul, et meilisaaja kogu pühadeaeg ära rikkuda ning ta elu ja meeleolu oma ebameeldiva teatega ikka võimalikult rohkem häirida.
Asutuste töökultuuri juurde võiks kuuluda õpetus, kuidas ja millal oma teateid edastada. Aga seda, et ka sõnumisaaja tunnetega ja läbielamistega võiks arvestada, on vist liiga palju tahetud.
Subscribe to:
Posts (Atom)