Tee veel täna üks kultuuritegu!

Ei, ma ei kirjuta seekord hetkel Sirbi ümber toimuvast ega Rein Langi võimalikust tagasiastumisest, vaid kutsun oma blogi lugejaid tegema veel täna üht konkreetset kultuuritegu.

Hooandja kaudu on praegu veel igaühel võimalik anda omalt poolt rahalist toetust noorte meeste projektile teha "Kalevipojast" koomiks. Asjaga on tegelikult päris KIIRE, sest toetuste tähtaeg kukub 29. novembril ja kogusummast on veel üsna palju puudu.

Ma ei tunne neist koomiksitegijatest kedagi isiklikult, aga nende idee meeldib mulle väga, sest esiteks on meie rahvuseepos "Kalevipoeg" seda väärt ja teiseks on koomiksid maailmas populaarsed ja sedakaudu saab Eestit tutvustada maailmas laiemalt.

Oleks ju uhke tunne, kui jaapanlased uuriksid oma mangade kõrval põnevusega meie Kalevite kange poja vägitegusid või kui "Kalevipoeg" saaks koomiksina maailmas sama populaarseks, nagu meil on olnud Walt Disney Miki Hiir või Piilupart Donald. Ainet niisuguseks populaarsuseks on meie vägilasloos kindlasti. Ka "Kalevipoja" koomiksi kunstnikutöö näib mulle huvitavana.

MTÜ Kultuuripärandi Hoidja kena mõtet saab Hooandja kaudu aidata ellu viia siin. 
Ise olen oma panuse juba andnud.

Meenutuseks ka 8. oktoobril 2013 Terevisioonis olnud saatelõik.

Pildil: fragment kavandatavast "Kalevipoja" koomiksist, kunstnik Toom Tragel.

Koondamine ja kohusetäitmine

Vaatasin järelnoppijana "Kolmeraudset". Selles jutuajamises olin ma Jan Kausi poolt. Võib-olla suudab Kaur Kender tõepoolest mõnda aega "oma inimestega" huvitavat Sirpi teha, kuid kindel ma selles pole, sest liiga vähe teab see seltskond järjepidevust nõudvast nädalalehe tegemisest.

Ka seostub selle  "uue Sirbiga" minu jaoks  inimestest ülesõitmine - koondamisküsimused on mulle valusad. Olen ise eelmise sajandi lõpul, kui Õhtuleht kolletama hakkas, ootamatult koondatud olnud koos mõneteise ajakirjanikuga, kes omanike arvates Õhtulehe uude (enam-vähem praegusesse) visiooni enam ei sobinud. Tookord teisipäeval sain Mihhalkoviga tehtud intervjuu eest suuresõnaliselt kiita, kolmapäeval teatati, et mind enam ei vajata, reedeks pidime olema toimetusest läinud. See oli valus, kuigi püüdsin seda mitte välja näidata - ja tuleb kõik praegust Sirbi ümber toimuvat tramburaid jälgides meelde. Seepärast arvan teadvat, mida võib tunda oma elu kirjandusele pühendanud Doris Kareva ja mida teised uisapäisa koondatud.

Sirbi väärtuseks on olnud kultuuri hoidmine (ma ei pea seda öeldes silmas lehe poliitilist poolt, kuigi sotsiaaliatki aeg-ajalt huviga lugenud olen). Hoidmine eeldab teatud konservatiivsust, süvenemist, asjatundmist. Hoidmise ja muutumise vahekord eeldab tasakaalukust. Lõhkumine pole loomine. Ideaalne oleks noorema ja vanema põlvkonna koostöö, esimeste hoog ja teiste kogemus, kirglik kultuursus, mis mõlemaga kaasneb.

Aga sellest jääb Sirp tõenäoliselt mõneks ajaks ilma. Seda mängu jälgides ei tea me, kas pikaks või lühikeseks ajaks, kas kõik toimuv viib ajalehe paremaks - lugejaid köitvamaks ja sisukamaks - muutmiseni või kaob Sirp üldse, asendudes Za/Umi või kes teab millega. Me ei tea mängu plaani ega eesmärki, milles ilmselgelt on kohusetäitjal kohus täita.

Minu foto: 2012, Keila koduloomuuseum.

Kaks tükikest hommikutaevast

Kaks ühest kohast tehtud pilti. Isegi peaaegu ühel ja samal kellaajal, kuid mõnepäevase vahega. Esimesel on hommikuudu, millest peale päris lähedal oleva midagi ei paista ja mis tekitab tunde, nagu valitseksid ümberringi vaid tühjus, masendus, hallus, tuim oleskelu. Teisel on päikesetõusutaevas, tulelõõm, kirgede möll - tunne, et selles tuleleegis on kõik võimalik, ka kõige võimatum.

Nõnda on selle sügise ajal ka inimestega. Kord masendav hall oleskelu, peaaegu depressioon, kurbus, väsimus, nukrus, kõhkvel olek. Aga see hingeudu kaob ometigi ja siis veiklevad hingetaevas mõtteleegid, unistused, kavatsused, lootused - elupalangu kõik värvivarjundid, energia, jaks, jõud ja rõõm.

Minu fotod: 3. ja 12. nov 2013.

Dina Rubina aknad

Lugesin õhtul Dina Rubina jutukogumikku "Aknad"*. Lõpulugu, milles ta pajatab oma muljetest Kreeta saarelt, tuletas mulle meelde aastatetagust Kreekas käiku kuni peenimate detailideni: leinakabelikesed maanteede ääres, sest kunagi on liiga ohtlikult kihutatud; elamused toitudest, mis vapustasid nii maitse- kui lõhnameelt, ja komme tupsutada saiatükikesi õlis, sest nii maitsvat oliiviõli polevat kuskil mujal...

Ja need värvid! Loetusse ja nähtusse uinusingi...

Dina Rubina raamatutest olen siin blogis varemgi kirjutanud, ikka rõhutades, kui palju on neis värve, lõhnu, maitseid, mida ta nii suurepäraselt kirja panna oskab. "Aknad" on veidi teistmoodi raamat, võib-olla mitte nii ühtlaselt köitev, märksa olukirjelduslikum: vähem väljamõeldut, rohkem nähtut ja kogetut. Koosneb mitmest eri tasemel loost, mida seovadki omavahel aknad, kõikvõimaliku kujuga, kõikvõimalikesse paikadesse avanevad või siis hoopiski kardinate ja trellide taga sulgunud. Või siis aknad, millest vaatab mõni eluteel kohatud inimene või kodune lemmikloom. Või aknad, millest enam keegi ei vaata. Ja kõik, mis heliseb, elab ja tuikab akende ümber, kõrval, taga, ees...

"Akende" ainevalda sisenes Rubina tänu oma kunstnikust abikaasa Boris Karafjolovi maalidele, millel enamasti ka aknaid leidub. Raamatutki täiendavad need maalid - aknad, nähtud Veneetsias ja Jeruusalemmas, veel paljudes paikades, kus paar käinud on või kus lihtsalt mõtte- ja fantaasialend käivitunud on. Ses mõttes on "Aknad" kahe autori - kunstniku ja kirjaniku - raamat, milles nad on üks, kumbki pole teisest tähtsam.

Aga oma vapustavat värvide kirjeldamise oskust on Rubina kommenteerinud nii: "Jah, mu mees on kunstnik, kuid minu saatust on juba ammu enne teda mõjutanud üks inimene, kelle pildid, joonistused ja portreed saadavad mind kogu elu, ripuvad mu koduseintel ja jäävad minuga alatiseks. See on minu isa."

* Дина Рубина "Окна". Сборник рассказов. - Москва, "ЭКСМО", 2012.

Kunstist ja koomiksist

EAL-i listi kaudu jõudis minuni teade ANK'64 retrospektiivnäitusest Tallinna Kunstihoones 6. novembrist kuni 15. detsembrini. Seda lähen ise kindlasti vaatama ja soovitan soojalt ka teistele.

ANK'64 oli minu noorusaastatel, täpsemini aastatel 1964–1969 Tallinnas tegutsenud kunstirühmitus, mille moodustasid Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) taustaga noored kunstnikud Malle Leis, Jüri Arrak, Kristiina Kaasik, Tiiu Pallo-Vaik, Enno Ootsing, Marju Mutsu, Vello Tamm, Tõnis Laanemaa ja Aili Vint, vaimseks juhtfiguuriks oli Tõnis Vint. Nende loomingu üle vaieldi ja sellest räägiti toona palju, selles oli uut nägu ja mässulisust, idealismi ja otsinguid. Väga paljutõotavaks andeks peeti Marju Mutsut, aga ka kõik ülejäänud olid ääretult huvitavad.

Kui nad alustasid, olin veel keskkoolitüdruk, hiljem sain mõnega neist kunstnikest ka isiklikult tuttavaks, mõnega sõbraks. Nüüd on selle rühmituse asutamisest möödumas 50 aastat. Näitusetutvustuses tõdetakse rõõmsalt, et enamik ANK'64 liikmeid on tegusad tänini ja näituse lõpuosa esitab nende töid viimastest aastatest.

Teiseks toredaks elamuseks tõotab saada ANK'64 näitusega samal päeval, vaid tund aega hiljem Rahvusraamatukogu näitusesaalides avatav Tallinna IV rahvusvaheline illustratsioonitriennaal "Pildi jõud". Sellel saab näha Läänemere äärsete riikide lasteraamatuillustratsioonide paremikku, 70 kunstnikku kümnest riigist (Taani, Rootsi, Norra, Venemaa /Peterburi ja Moskva/, Soome, Saksamaa, Poola, Leedu, Läti ja Eesti) on näitusele toonud üle 250 töö. Triennaali näitused Rahvusraamatukogus, aga ka Tallinna Linnateatris ja Lastekirjanduse keskuses kestavad 30. novembrini.

Kolmandaks jätkub Hooandjas kuni 28. novembrini noorte meeste põnev projekt: "Oma eesmärkide nimel tegutsedes soovib MTÜ Kultuuripärandi Hoidja anda välja eesti rahvuseepose "Kalevipoeg" koomiksiraamatuna, mis on nii sisuliselt kui ka kujunduslikult vastuvõetav kõikidele vanusegruppidele."

Mulle meeldib see mõte, millest sain teada Hommikutelevisiooni kaudu, väga ja ma kavatsen oma järgmisel pensionipäeval seda toetada. Koomiksid on maailmas ülipopulaarsed, meie "Kalevipoeg" sobiks nende hulka hästi.