Täna 20 aastat tagasi oli päev, mis mul kunagi ei unune. Minu ema viimane elupäev. Poolteist kuud hiljem kirjutasin Terviselehele loo. Panen selle nüüd siia, kakskümmend aastat tagasi olnu mälestuseks.
Sel suvel suri mu ema
Kevadel viisin ta haiglasse, seal pandi diagnoos, raviti veidi ja saadeti koju… surema. Tegelikult ju elama, aga need viimased 56 päeva läksid, mida edasi, seda raskemaks.
Siiski jätkus tal elu- ja iluhuvi.
“Kas võililled akna taga õitsevad?”
“Kas pihlakad ka juba õitsevad?”
“Kas see valgete õitega põõsas su akna all ka veel õitseb?”
“Täna ma jaksan natuke käia, vii mind akna juurde, ma vaatan.” Ta ei jaksanud kaua, mõned minutid ainult, aga ta oli maailmast jälle osa saanud.
“Imelik, mina lähen ära, aga lilled jäävad, puud ja kivid jäävad, linnulaul jääb…”
Sel õhtul, kui ta suri, oli kaunis äikeseilm. Viimane äike tema elus. Minu jaoks seda tähenduslikum, et ma olevat ilmale tulnud äikese ajal. Siis nägin ma esimest korda oma ema. Nüüd müristas jälle, aga tema oli minekul.
Kui haigus väga ägedalt raskenes, tuli kutsuda kiirabi, sest selliseid valusid tal varem polnud olnud ja nii tugevaid valuvaigisteid, nagu nüüd tarvis läks, kodus polnud. Mis seal salata, aeg-ajalt ei osanud ma enam lihtsalt midagi peale hakata.
Arstid olid erinevadSee brigaad, kes tuli 13. juuli keskööl, oli lihtsalt haruldane. Tumedapäine väsinud olekuga tohter püüdis kõik teha, et ema abistada. Ja kuigi noorel õel ja kogenud arstilgi ühe vajaliku rohu süstimine käe veresoontesse ei õnnestunud, sest sooned olid liiga haprad, oli selles arstis midagi nii inimlikku, et ta noil hetkil nii ema kui ka mind toetas.
Varsti ühel õhtul algas surmaheitlus. Siis ma seda veel ei teadnud, vaid tagantjärele. Terve eelmise päeva olid valud, oli endiselt oksendamine – mu ülikõhnaks muutunud emme ei saanud juba hulk aega enam midagi süüa, hakkas tõusma palavik, algas allategemine, mida enne polnud. Terve öö vaevlesime mõlemad. Hommikul tuli jälle kiirabi kutsuda, oli pühapäev, 18. juuli, ja muud abi polnud kusagilt võtta. See kell 7.30 saabunud arst oli tige, pahutses minuga ja mu memmega, käskis järgmisel päeval rajooniarsti juurde minna. Polnud tal silma ega südant…
Järgmist päeva ema jaoks enam polnud. Kella kaheksa paiku tol õhtul tuvastas kolmas kiirabiarst agoonia ja väga madala vererõhu, püüdis veel kuidagi aidata. Seepeale ütles mu emme, ise juba suremas: “Igasuguseid arste on, häid ja halbu… Noor arst oli nutma hakkamas.
Siis ütles ema veel oma viimased sõnad:
“Keegi ei tea, mis surm on. Ma olen juba surnud…”
Viimane päevikKuidas ma kõike noist päevist nii täpselt, lausa kellaajaliselt mäletan? Kirjutasin päev päeva kõrval üles kõik emaga juhtunu sellest ajast, kui ta haiglast tuli. Nii oskasin ma kodus käivale rajooniarstile ja teistele täpselt rääkida, mis ja kuidas, nii võin seda ka sugulastele. Kõik söögikorrad, kõik protseduurid, enesetunde, muu olulise, ka selle, mida ta rääkis.
“Ära mind enam haiglasse vii,” palus ta, kuigi haiglaga, kus ta oli viibinud, väga rahule jäi. Eks ta tundis, et on mineja, kuigi lootis edasi elada, kaugel õppivat lapselastki veel näha.
“Seda suve ma polegi näinud,” ütles ta. Ja rändas mõttes mööda lapsepõlvepaiku, mööda armsaid kohti, kodutubasid ja kodukööki. Koduseinte vahele jätsin ta ka viimaseks ööks pärast surma.
Koduseinad on lahkujale toeks, aga ärasaatjale jääb teadmine, et ta on kõik teinud, mida teha sai, ja lahkujalt kõik kuulnud, mida see ütelda tahtis.
Jäävad lilled, puud, suured kivid ja linnulaul…
© Linda Järve. “Terviseleht” 8. sept 1993.
Pilt siin juures on ühelt eilselt teekonnalt.
