Olemasoleku piirjooni

Valged roosid akna all hakkasid mõni päev tagasi õitsema. See on sündmus, mis tuleb igal aastal ära märkida. Tänavu on õisi vähem - talv vist tegi liiga ja põõsas võttis maja põhjapoolsel küljel kaua hoogu.

Kirjutasin jälle leheloo, nagu nüüd taas vähemalt kord kuus olen kirjutanud. Kui ilmub, siis saab mõne aja pärast ka siia blogisse pandud.

Mu uuel blogil lapsepõlves ja noorusajal loetud raamatutest läheb üsna hästi. Esimestel päevadel on päris palju uudistajaid käinud. Võib-olla jäävad mõned ka püsilugejateks.

Praegusajal loetud raamatutest kirjutan aeg-ajalt ikka siinses blogis. Eile just lõpetasin suurepärase raamatu, Peter Englundi "Sõja ilu ja valu" (Varrak, 2011) lugemise.

See Rootsi kirjaniku ja ajaloolase raamat tugineb sõjas osalenute kirjadele, päevikutele, mälestuskatketele - need inimesed ja nende elamused alates 1914. aasta augustist kuni 1918. aasta novembrini jäävad väga hästi meelde. Aga see meeldejäämine, kogu kohati vägagi masendav, kohati reibas sõjakirjeldus tuleb endas läbi seedida ning seda seedimist jätkub tükiks ajaks. Varem loetust meenub siinkohal Arnold Zweigi "Õppetund Verduni all" (1935, e. k 1965).

Aga eks üldiselt ole praegu rohkem lillede ja liblikate aeg. Kui mitte praegu, millal siis veel...