"Vana pildiraam kaugeid aegu teab..."

Oleksin eile õhtul tahtnud olla Lauluväljakul oma lemmiklaulja José Carrerase kontserdil. Hulk aastaid tagasi käisin tema esinemisel Helsingis, aga nüüd nappis raha. Kavatsesin siiski õhtu tema laulude saatel veeta ja kuulata Tallinnas kavas olnud palasid YouTube'i vahendusel - niisugune kodune käepärane meeldiv asendusvariant. Aga läks teisiti.

Õhtuse kurva uudise ajel kuulasin hoopiski Silvi Vraiti. Kõik tema laulud sisaldavad mälestusi. Ja palju armastust. Kuigi mõned mälestused on nüüdseks kadumas nagu merelaine või jäänud vanasse pildiraami. Aitäh, armas lauljanna, et olid olemas ja meile oma hääle jätsid! Ja mälestused... Ja armastuse...

Millest te räägite?

Keegi oli FB-sse kirjutanud vaimustushüüatuse: "Ilus!"
"Ilus jah", olid teisedki nõus. "Ja seisis kaua."
"Millest te räägite?" küsis esimene kirjutaja.
"Kas siis jutt polegi vikerkaarest," ähmusid teised.
"Ma vaatan jalgpalli. Ilus värav oli!" selgitas esimene.

Samal ajal olin ka mina vikerkaart vaadanud. Veidi enne päikeseloojangut, kl 22.31. Ilus!

Minu fotod, 16. juuni 2013.

EDIT 19. juunil 2013: Ei hakka uut postitust tegema, vaid täiendan seda siin ka eileõhtuse vikerkaarejupiga - jälle päikeseloojangul, kl 22.37, aga seekord vaid alumine jupike nagu torn taevasse tõusmas, särav ja lummav.  Pildil on seda sära vähem, aga meeltes see-eest kestab lummus edasi ka siis, kui  juba hulk aega mööda saab.

Minu foto, 18. juuni 2013.

Olemasoleku piirjooni

Valged roosid akna all hakkasid mõni päev tagasi õitsema. See on sündmus, mis tuleb igal aastal ära märkida. Tänavu on õisi vähem - talv vist tegi liiga ja põõsas võttis maja põhjapoolsel küljel kaua hoogu.

Kirjutasin jälle leheloo, nagu nüüd taas vähemalt kord kuus olen kirjutanud. Kui ilmub, siis saab mõne aja pärast ka siia blogisse pandud.

Mu uuel blogil lapsepõlves ja noorusajal loetud raamatutest läheb üsna hästi. Esimestel päevadel on päris palju uudistajaid käinud. Võib-olla jäävad mõned ka püsilugejateks.

Praegusajal loetud raamatutest kirjutan aeg-ajalt ikka siinses blogis. Eile just lõpetasin suurepärase raamatu, Peter Englundi "Sõja ilu ja valu" (Varrak, 2011) lugemise.

See Rootsi kirjaniku ja ajaloolase raamat tugineb sõjas osalenute kirjadele, päevikutele, mälestuskatketele - need inimesed ja nende elamused alates 1914. aasta augustist kuni 1918. aasta novembrini jäävad väga hästi meelde. Aga see meeldejäämine, kogu kohati vägagi masendav, kohati reibas sõjakirjeldus tuleb endas läbi seedida ning seda seedimist jätkub tükiks ajaks. Varem loetust meenub siinkohal Arnold Zweigi "Õppetund Verduni all" (1935, e. k 1965).

Aga eks üldiselt ole praegu rohkem lillede ja liblikate aeg. Kui mitte praegu, millal siis veel...

Esimene juuni

Aitäh kõikidele, kes lähedal ja kaugel püüdsid minu päeva oma heade soovidega kaunistada. Kõikidele, kellele lastekaitsepäeva, maailmapäeva ja kleidikandmispäeva askeldustes meelde tulin.

Ilmale, mis imeilus ja ehk isegi liiga palav püsis. Õiterohkusele looduses ja sünnipäevakaartidel.

Lihtsalt olemasolule, mille läbi on võimalik maailma avastada - ikka veel, mis sest, et nii kaua juba ilmas oldud.

Teele, teelolekule.

Aitäh kõigele ja kõige eest, mis oluline, eluline, imeline!

* * *

EDIT:  Aga see siin on juba 2. juuni päikeseloojang. Homme on uus päev...