Ei, see ei ole see, mida te arvate :)
See on nüüdseks aasta aega kestnud katusetegemise ja torude paigaldamise vististi eelviimane vaatus ühel vihmalekippuval novembripäeval 2011. Tegevuskoht: ikka Kilpla.
25/11/2011
Elu pentsikused
Mõista, mõista, mis see on?
Ei, see ei ole see, mida te arvate :)
See on nüüdseks aasta aega kestnud katusetegemise ja torude paigaldamise vististi eelviimane vaatus ühel vihmalekippuval novembripäeval 2011. Tegevuskoht: ikka Kilpla.
Minu fotod, 23. nov 2011.
Ei, see ei ole see, mida te arvate :)
See on nüüdseks aasta aega kestnud katusetegemise ja torude paigaldamise vististi eelviimane vaatus ühel vihmalekippuval novembripäeval 2011. Tegevuskoht: ikka Kilpla.
08/11/2011
Matsirahval polnud isegi restorane
Tõtt öelda ei tea ma, kuskohast on pärit minu arusaam, et ühe end demokraatlikuks pidava maa president, peaminister ja teised nn rahva teenrid peavad oma rahvast armastama ja temast lugu pidama. Vääramatult sisaldab see ka uhkusetunnet kõige selle hea pärast, mis selle rahva elus aegade jooksul on olnud. Elu on paraku näitamas, et minu arusaam on naiivne.
Olen ammu mõistnud, et praeguste riigiisade meelest pole Eestil kunagi olnud heal ja väga heal tasemel põllumajandust, toiduainete tööstust, kergetööstust, raamatulugemisoskust, tasuta ringe laste jaoks ja paljut muud. Nüüd on sellesse loetellu lisandunud ka meie väga heal tasemel olnud restorani-, varietee- ja kohvikukultuur, laiemalt võetuna teeninduskultuur üldse. Igatahes teatas meie president ajalehes The Guardian selle laiale lugejaskonnale kogu maailmas, et nõukogude ajal polnud Eestis restorane. Kui Õhtuleht selle teate avalikkuse ette tõi, siis tuli küll õiendus, et kõrgeauline usutletav naljatas, aga see ei tundu usutav.
Jah, ta on mujalt tulnud, aga oma maad ja rahvast austav ja nende üle uhkust tundev riigipea võiks ometi teada, kui hinnatud olid Eesti restoranid, kui palju neid oli, kuidas lähedalt ja kaugelt käidi neilt õppimas ja kogemusi üle võtmas, kuidas mujal hinnati Eesti käitumis- ja lauakombekultuuri, kuidas restoranidesse pääsemiseks järjekorras seisti, kuidas rahval jätkus raha restoranis hea ja parema maitsmiseks jne. Isegi seda võiks ta teada, kus tehti ülihead karbonaadi, kus asusid meie kuulsamad baarid ja kohvikud, kui hinnatud olid meie varieteede artistid. Eestis on leiba söödud ja küpsetatud ka varasematel aegadel, koguni nätsu on näritud, kuigi mitte nii palju ja pidevalt kui mõnes suurriigis.
Miks see vale restoranide olematusest mind nii väga häirib? Kindlasti sellepärast, et paljudes Eesti (NSV) restoranides, eelkõige muidugi Tallinnas, aga ka mujal, olen saanud pidada toredaid pidusid, olen maitsnud sealseid roogasid, olen tantsinud, kuulanud heal tasemel muusikat, olen läbustamata elanud mitte küll väga tormilist, aga toredat noorusaega. Seda pean ka tunnistama, et nüüd pole mul juba aastaid restoranidesse asja olnud - rahakott ei luba. Aga isegi see pole kõige olulisem häiritud oleku põhjus.
Kõige olulisem on see, et meie riigijuhid peavad meid matsirahvaks selle sõna kõige halvemas mõttes. Mida pööbel ka mõistab, arvavad nad. Ja see juba on naljatamisest väga kaugel.
Asjakohaseid viiteid:
Kõnealune intervjuu The Guardianis. http://www.guardian.co.uk/world/2011/nov/03/president-ilves-made-estonia?
Õhtulehe artiklid:
http://www.ohtuleht.ee/450967
http://www.ohtuleht.ee/451051
Olen ammu mõistnud, et praeguste riigiisade meelest pole Eestil kunagi olnud heal ja väga heal tasemel põllumajandust, toiduainete tööstust, kergetööstust, raamatulugemisoskust, tasuta ringe laste jaoks ja paljut muud. Nüüd on sellesse loetellu lisandunud ka meie väga heal tasemel olnud restorani-, varietee- ja kohvikukultuur, laiemalt võetuna teeninduskultuur üldse. Igatahes teatas meie president ajalehes The Guardian selle laiale lugejaskonnale kogu maailmas, et nõukogude ajal polnud Eestis restorane. Kui Õhtuleht selle teate avalikkuse ette tõi, siis tuli küll õiendus, et kõrgeauline usutletav naljatas, aga see ei tundu usutav.
Jah, ta on mujalt tulnud, aga oma maad ja rahvast austav ja nende üle uhkust tundev riigipea võiks ometi teada, kui hinnatud olid Eesti restoranid, kui palju neid oli, kuidas lähedalt ja kaugelt käidi neilt õppimas ja kogemusi üle võtmas, kuidas mujal hinnati Eesti käitumis- ja lauakombekultuuri, kuidas restoranidesse pääsemiseks järjekorras seisti, kuidas rahval jätkus raha restoranis hea ja parema maitsmiseks jne. Isegi seda võiks ta teada, kus tehti ülihead karbonaadi, kus asusid meie kuulsamad baarid ja kohvikud, kui hinnatud olid meie varieteede artistid. Eestis on leiba söödud ja küpsetatud ka varasematel aegadel, koguni nätsu on näritud, kuigi mitte nii palju ja pidevalt kui mõnes suurriigis.
Miks see vale restoranide olematusest mind nii väga häirib? Kindlasti sellepärast, et paljudes Eesti (NSV) restoranides, eelkõige muidugi Tallinnas, aga ka mujal, olen saanud pidada toredaid pidusid, olen maitsnud sealseid roogasid, olen tantsinud, kuulanud heal tasemel muusikat, olen läbustamata elanud mitte küll väga tormilist, aga toredat noorusaega. Seda pean ka tunnistama, et nüüd pole mul juba aastaid restoranidesse asja olnud - rahakott ei luba. Aga isegi see pole kõige olulisem häiritud oleku põhjus.
Kõige olulisem on see, et meie riigijuhid peavad meid matsirahvaks selle sõna kõige halvemas mõttes. Mida pööbel ka mõistab, arvavad nad. Ja see juba on naljatamisest väga kaugel.
Asjakohaseid viiteid:
Kõnealune intervjuu The Guardianis. http://www.guardian.co.uk/world/2011/nov/03/president-ilves-made-estonia?
Õhtulehe artiklid:
http://www.ohtuleht.ee/450967
http://www.ohtuleht.ee/451051
01/11/2011
November
Aeg, mil juhtub igasuguseid asju ja mis toob igasuguseid kohtumisi...
Minu foto. 2011.
Subscribe to:
Posts (Atom)