Maiselt 2.

Minu maikuu teise poole kaks silmapaistvamat seika.

1. Koer, kes kõnnib meie kandis umbes 19.-21. maist saati omapead ja on kõigi majaelanike südame võitnud, kuid ikka veel kodutu.

Ta on praegu Mustamäel üsna paikne, aga selge on see, et õues elades koer kaua vastu ei pea, sest ükski soe päev pole igavene. Mingid inimesed arvasid, et ehk on see koer pärit mõnelt majaõuelt Kivimäelt, aga kindlat teadmist neil polnud. Varjupaiga auto käis kord teda kaasa tahtmas, aga koer läks nende meeste eest ära. Muidu on ta hambaid näidanud ainult suurtele kajakatele, kes teda kiusama kipuvad. Möödakäijate, jalgratturite, kirjakandjate, laste, väikeste koerte, kasside jms olemasolusse suhtub ükskõikselt, pigem sõbralikult. Tore loom.
(EDIT://6. juuni - koer on kas ära viidud või oma teed läinud. Head saatust talle!)

2. Teine silmapaistev asi oli see, et korteriühistu koosolek toimus üle pikkade aastate uskumatul kombel - esimese korraga, sest kohal oli 60 korteriomanikku või nende poolt volitatud inimest ehk 51 protsenti. Arutlusel oli mitu rahakotti puudutavat küsimust - eks see tõigi inimesed kokku. Koosolek oli ka üle ootuste asjalik. Uus juhatus valiti - kohe täitsa uus, eelmistega võrreldes praegusmajanduslikuma suhtumisega. Eks näis, kuidas asjad kulgema hakkavad.

Eurovalima lähen siis, kui valimisjaoskonnas on esimene eelhääletuspäev. Valimisreklaame on minuni jõudnud vähe - telekat ju ei vaata - ja ma pole end nendest häirida lasknud.

Pilt: postkaart Austraaliast. Aitäh heade soovide eest!

Fotojaht - (t)ärkamine

Mis võib tärgata prahist ja millal peab inimene ärkama, et märgata, kuidas ta oma koduplaneeti reostab?


Prahikolli nimi on Eden WEEE Man. Tehtud on see elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmetest nagu pesumasinad, telerid, mikroahjud, tolmuimejad, mobiiltelefonid jms. Kaalub 3,3 tonni - just nii palju sedasorti prahti "toodab" üks britt oma eluea jooksul. Vaata ka siit.

Missugune prügikoll võib (t)ärgata sinu "toodetud" jäätmetest?

See prahikolli - jäätmetest skulptuuri - pilt on tehtud Eedeni aedades eelmisel suvel - Eden Project on üks Suurbritannia Millenniumi-projektidest, millega protesteeritakse looduse kurja kasutamise vastu. Külastajatele avati see 2001. a märtsis. Olen Eden Project´ist kirjutanud ka siin.

Teised (t)ärkamise (m)ärkajate pildid on siin.

"Cuentos para pensar"

"Cuentos para pensar" on hea argimurede käest äramineku raamat. Minust kolm aastat noorem Argentiina kirjanik Jorge Bucay on haritud ja tegutsev psühhiaater, sestap sisaldavad tema tekstid pealetükkimatul moel endas nõuandeid, sest nagu ütleb ka kiri raamatukaanel: "Los cuentos sirven para dormir a los ninos y para despertar a los adultos". Lood on selleks, et lapsed magama jääksid ja täiskasvanud ärkaksid.

Tegelikult meeldib mulle ka see, et muidu kiirlugejana on niisugusest keelest, mida ma vabalt ei valda, läbinärimine väga tore tegevus. Hispaania keelt loen aeglaselt, tõepoolest "para pensar".

Alguses paneb Bucay paika oma tõdemused:

See, mis on, on. (Kontseptsioon, mis sisaldab endas kolme osa: aksepteerimist, et teod, asjad ja olukorrad on, nagu on; et muutus saab toimuda ainult siis, kui oleme teadlikud olemasolevast olukorrast; oma teekonda saan alustada ainult enda lahkumispunktist ja see tähendab taas aksepteerida asju nii, nagu nad on.)
Ma olen see, kes olen.
Sina oled see, kes oled.
Mitte midagi head pole tasuta.
Mitte kunagi ära tee seda, mida ei taha.

Kui nendest mõtlema hakata, võib avastada, et nii mõnigi pika elutee jooksul kinnistunud tõde võib värskenduda ja uue värvingu omandada. Ja mis üldse on pikk elutee, kas elatud päevade arv või läbielatud, tunnetatud hetked, tunnid, mis lõpuks päevadeks ja aastateks liituvad ja millele tagasi vaadates tundub, et elu on olnud väga lühike...?

"Una sabiduria interior las acompaña.
Porque cada semilla sabe
cómo llegar a ser árbol."

"Sabemos esta historia.
Sabemos este cuento...
Y dicen...

que Dios adora tanto este cuento,
que le gusta tanto esta historia,
que basta que alguien la cuente
y que alguien la escuche
para que Èl, complacido,
satisfaga cualquier necesidad
y conceda cualquier deseo
a todos los que están compartiendo este momento...

Asi sea..."

Fotojaht - arhitektuur

Teised arhitektuurihuvilised fotojahil.

Alguse aegade majalised

Meie suur rohkem kui saja korteriga maja saab sel aastal 40-aastaseks. Vähe on neid inimesi, kes siin on elanud algusest saadik. Enamasti need inimesed tunnevad üksteist, räägivad juttu, teretavad, eriti siis, kui elavad samas trepikojas. Uuemad tulijad teretavad mõnikord, aga teinekord ka mitte.

Täna seisis üks algusest peale siin elanud vanem mees trepikoja ukse ees ja küsis majja sisenevalt siin paar aastat elanud nooremalt mehelt, miks too teda ei tereta. "Sa oled võõras. Ma ei tunne sind," vastas noorem.

"Kuidas ma võõras olen, me ju elame ühes majas, " ei saanud vanem aru. Noorem läks närvi, hakkas vanema peale lausa karjuma... Ma ei mäletagi, et oleksin siin varem niisugust situatsiooni nägema- kuulma juhtunud.

Vanematel olijatel on oma maja tunne tugevam. See ilmneb paljudes asjades. Aga neil on üks häda: nad vananevad. Nad vananevad silmanähtavalt ja vahel vaatan, kui vaevaliselt on üks või teine naabrinaine või -mees käima hakanud, mõnelgi juba kepp toeks võetud, mõnel silm töntsiks jäänud või kõrv ei kuule, mõnel käib pidevalt kiirabi turgutajaks. Ega ma isegi nooremaks lähe...

Niisugune mõttekild siis täna...

Rändajad

Kõrbekuumuses liiva
Lendab kui jääkülma lund
Öö peagi laotamas tiivad
Rändajaid saatma jääb tuul

See on tee nad rändavad nii päevast päeva
See on tee nad rändavad siis ajast aega
See on tee ta nähtamatu rajana kulgeb
Nende ees ta ootab kui riskida julged

Külmunud hingi vaid saadab
Kuuvalgus varje neist loob
Päikesekiirena sooja
Hommik taas endaga toob

See on tee nad rändavad nii päevast päeva
See on tee nad rändavad siis ajast aega
See on tee ta nähtamatu rajana kulgeb
Nende ees ta ootab kui riskida julged

Nad rändavad nii päevast päeva
Nad rändavad siis ajast aega
Ta nähtamatu rajana kulgeb
Ta ootab kui riskida julged

Üle mägede taevasse kaigub hääl

See on tee nad rändavad nii päevast päeva
See on tee nad rändavad siis ajast aega
See on tee ta nähtamatu rajana kulgeb
Nende ees ta ootab kui riskida julged
See on tee

Maiselt

Mai esimesel poolel olen:
- püüdnud harjuda muutunud elukorraldusega;
- teinud palju toimetamistööd,
- olnud napp kirjutaja;
- suhelnud vähe;
- lugenud päris palju (eriti suur aitäh ühele toredale blogiliblikale Jorge Bucay raamatule "Cuentos para pensar" tähelepanu juhtimise eest);
- vaadanud kevade ilu ja võilillede äraõitsemist;
- imetlenud vihmajärgselt rohetama löönud loodust;
- leidnud, et Eurovisioni lauluvõistluse parim laul on seekord Norrast;
- koristanud;
- nautinud Darren Aronofsky suurepärast filmi "The Fountain" (Läte, 2006), millest lausa tuleks pikemalt kirjutada;
- teinud veel mitut asja, mis kõik äramärkimiseks kohe meeldegi ei tule ja järelikult pole eriti tähtsad....

Ei ole:
- pead valutanud poliitika ega majandusmurede pärast;
- kellegagi tõrelnud ega pahandanud;
- telekat vaadanud - juba pool aastat ilma teleka ees istumata saab varsti täis ja puudust ei tunne;
- tundnud kohustust ega sundi blogisse tihemini kirjutada;
- olnud liiga virk ega liiga laisk;
- teinud veel mitut asja, mis kõik meeldegi ei tule ja järelikult pole eriti tähtsad...

Panen siia natuke "The Fountain"-i filmimuusikat (Clint Mansellilt):

Fotojaht - õis, lill

Mul on hea lillemälu. Seepärast seostub mulle omatehtud lillepiltidega alati palju: meenuvad armsad inimesed, kes neid toonud või kasvatanud on, kaunid ja/või südamelähedased kohad, kust pildihetked pärit, ilusad hetked keset lilli.

Olen oma blogisse väga palju lillepilte pannud - enamasti siis kohe, kui need pildistatud on. Siinse valiku lilli vist pole blogis siiski varem olnud.

Et lilled ei närtsiks, vajavad need aeg-ajalt kastmist. Seepärast on siinses pildivalikus õitele lisaks ka üks nende eest hoolitseja.








Teised lillepildistajad leiab siit.

5. mai

Ammustel aegadel oli 5. mai ajakirjanduspäev. Ametlikumas keelepruugis küll "Pravda" ilmumise aastapäev, aga vähemasti Eesti NSV-s kujunes see mitte niivõrd poliitiliseks tähtpäevaks, kuivõrd lihtsalt ajakirjanikest kolleegide lustlikuks pidupäevaks.

Sel päeval tehti kokkuvõtteid kõikvõimalikest ajakirjanike loomevõistlustest, selgusid järjekordsed teenelised ajakirjanikud, kelle hulgas oli väga häid ajakirjanikke igas mõttes: Valdo Pant, Ivar Trikkel, Ott Kool, paljud teised.

Õhtul aga peeti pidusid, esialgu olid need minu mäletamist mööda peaasjalikult Pärnu maantee ajakirjandusmaja saalis, hiljem aga ajakirjanike ballid mitmesugustes restoranides ja peosaalides. Mäletan selliseid pidusid restoranides "Kevade", "Kännu Kukk" "Kungla" "Gloria", Kadrioru kohvikus, mõnel aastal ka Tombi kultuuripalees Salme tänaval, vist veel kuskil.

Need olid väga lõbusad õhtud. Palju süüa-juua, palju tantsu, palju sõbralikke kolleege. Kui ma veel "Noorte Hääles" töötasin, olin ühele niisugusele peole restoranis "Kevade" hiljaks jäämas. Juhtumisi märkas mind pidulikus pikas kleidis tänaval astumas kunagine kooliõde, kes töötas kiirabis ja oli just patsiendi haiglasse viinud. Rohkem mitte kunagi pole mul õnnestunud restorani sõita kiirabiautos...

Ja nii palju, kui neil õhtutel, pole ma vist kunagi elus enam tantsinud.
.
Oh, tegelikult võiks neist 5. mai pidudest veel palju kirjutada. Aga läheb liiga nostalgiliseks.

Tulbid

Tuttav tuli Hollandist ja jagas selle kevadele vastu tehtud reisi muljeid.

"Kui Haanjamaal oli metsade all paks lumi ja järved veel jääs, siis Leedumaal olid esimesed hiirekõrvad, Varssavi kandis esimene õitsev puu, Saksamaal võililled, sirelid, õitsvad õunapuud. Kõikjal käis hoogne kevadine põllutöö. Holland lummas sügava roheluse ja õite- ning värvikirevusega. Tagasiteel üle Rootsi jõudsime tagasi raagus puudeni ja Tallinnas hakkasid lehed puhkema alles mõne päeva möödudes."

Ka need kaunid tulbid on tema pildistatud.

Tallinnas vaatasin täna, et kohati vahtrad õitsevad ja kastanilehed on päris muljetavaldavad. Kodukask ka hiirekõrvul.

Maikuine vahva pildinäitus

Tuttav kunstinäituste korraldaja andis teada, et reedel, 8. mail kl 16 avavad Eesti Lastekirjanduse Keskuse Illustratsioonigaleriis ja Trepigaleriis oma näituse Moskva kunstnikud Olga Ionaitis ja Maxim Mitrofanov.

Olga Ionaitis on sündinud 1965. aastal ja esimene tema illustreeritud raamat oli 1987. aastal kassidest. Üldse on ta erinevates kirjastustes illustreerinud üle 60 raamatu. On saanud põnevaid autasusid, näiteks Moskva 850. aastapäeva medali; näidanud oma loomingut palju välismaal.

Eriti meeldib Olgale illustreerida inglise muinasjutte. Aga tema pildid sisaldavad alati põnevaid vihjeid eri rahvaste kommetele, traditsioonidele ja uskumustele.

Maxim Mitrofanov on 1975. aasta mees. Ta on tegelnud multifilmindusega. Illustreerinud palju munasjutte, näiteks Gianni Rodari "Cipollino seiklused", vendade Grimmide "Lumekuninganna", Oscar Wilde´i "Tähepoiss", vene muinasjutud jne.

Viive Noor ütleb, et infot lastekirjanduse Keskuse vaataja jaoks tasuta illustratsiooninäitustest peaks rohkem levitama.

"Meil on olnud korduvalt juhuseid, et saabub inimene näitust vaatama, aga näitus juba kinni... Inimene õnnetu, sest info jõudis "suulise postiga" lihtsalt liiga hilja kohale... Ega siis inimesed alati märka väikesi kuulutusi või teateid ega kuule ka raadiost igat kultuuriuudist... Ja meie maja näitused pole ka sellised, millest suurt kära tekiks.... Ei skandaali ega intriigi...

Kole kurb ju, kui on sellised näitused, mis kaugelt tulnud ja võib juhtuda, et konkreetne kunstnik oma töödega ilmaski Eestisse enam ei jõua ja rahvas ei näegi, kuigi huvi oleks... Ega näiteks vene kunstnikke siia iga päev ei satu ja antud juhul on tegemist kunstnikega, kes kindlasti meeldivad lastele väga. Ka õpetajad ja lapsevanemad on oodatud."

Eesti Lastekirjanduse Keskus asub Tallinnas, Pikk 73. Avatud E-R 10-18, L 11-16. Moskvalaste näitus jääb avatuks 30. maini 2009.
Pildid on blogisse pandud näitusekorraldaja loal.