29/12/2019

Onu Giljai


Lõppeva aasta üheks olulisemaks kirjandussündmuseks pean Vladimir Giljarovski kuulsaima teose „Moskva ja moskvalased“ ilmumist eesti keelde tõlgituna. See on suurepärasemaid olukirjelduste ehk, nagu varem tavatseti öelda, publitsistikaraamatuid vene kirjanduses, aga võib-olla ka kogu maailmas.

Giljarovskit (26. nov /8. dets/ 1855 - 1.okt 1935) soovitas mulle juba eelmise sajandi seitsmekümnendatel aastatel lugemiseks hea sõber Noorte Hääle toimetusest, tollal kirjanikuna esimesi samme astuv Rein Põder, kelle üks lemmikraamatuid see oli.

Kuigi Giljarovski teoseid NLiidus pidevalt välja anti, oli neid raske kätte saada. Endale sain selle alles 1981. aastal ja sest saati on „Москва и москвичи“ (1926) mul riiulis käeulatuses. Olen seda tõeliselt nauditavat kirjapanekut korduvalt lugenud ja lapanud.

Eestikeelne väljaanne jääb minust tõenäoliselt lugemata (niihästi sellepärast, et raamat mul venekeelsena olemas on, kui ka mu kitsa eelarve tõttu) kuid neile, kes vene keelt ei mõista, soovitan „Moskvat ja moskvalasi“ küll. See ilmus kirjastuselt Tänapäev Veronika Einbergi tõlkes. Internetist nägin selle sisukorda ja panin tähele, et päris tervikuna pole Giljarovski „Moskvat ja moskvalasi“ eesti keelde tõlgitud – tegemist on valitud peatükkidega. Puudu oli näiteks Moskva Hiinalinna peatükk.

Mul olemasoleva venekeelse väljaande eessõnas ütleb tuntud vene kirjanik, andekas sõnameister Konstantin Paustovski, et Giljarovski oli ammendamatu energia ja ammendamatu headusega inimene. Ta ei olnud pelk vaatleja, talle meeldis sekkuda, kui võimalik, siis teha kõike oma kätega; ta oli omamoodi kärsitu ja tabamatu. Välimuselt oli ta Zaporožje vuntsilise kasaka moodi, keelepruugilt lopsakas ja mahlakas, ellusuhtumise poolest aga kohati lapselik. Kõik need omadused aitasid tal saada sõbraks Moskva all-ilmaga, mõista eluheidikute raskusi ja igakülgselt tundma õppida Moskva olemust ja elulaadi. Ta pajatab oma raamatus nii moskvalaste seostest ajalooga kui ka nende igapäevaolmest, ta naudib mõnikord rikkalikke söömaaegu, aga teinekord annab vaesele viimase leivaviilu.

Kirjastuse Tänapäev sisututvustusest: „... on unikaalne teos, milles jutustatakse meelelahutuslikus vormis 19. sajandi lõpu ja 20. alguse moskvalaste elust. Minevik rullub lugeja ees lahti kogu oma mitmekesisuses: hiilguses ja viletsuses, rõõmus ja mures. Tuntud tolleaegne olukirjanik Vladimir Giljarovski ei jäta tähelepanuta ühtegi Moskva elu külge. Siin on lärmakad peod ja vaiksed jalutuskäigud hämaratel bulvaritel, šikid kauplused ja räpased ohtlikud agulid, voorimehed ja esimesed trammid.“

Giljarovski jõudmine eesti keelde on väga kaua aega võtnud. Näiteks kirjutas Lilli Promet juba augustis 1965 Sirbis ja Vasaras (nr 32): „Tahaksin väga, et Giljarovski populaarsus ulatuks tagantjärele ka Eestisse ja et minu kompileeritud jutt temast suudaks äratada meie lugejas tahtmise tutvuda ise tema eluloo ja loominguga. Need toovad meie ette isiksuse, kelleta on mõeldamatu 19. s lõpu ja 20. s alguse Moskva, isiksuse, kelle Repin jäädvustas oma maalil kasakana, kes Türgi sultanile kirja kirjutab, ning kujur Andrejev oma Gogoli monumendi madalreljeefil Tarass Bulbana."

Täpsustuseks lisan, et Ilja Repini maalil „Zaporoožlased Türgi sultanile kirja kirjutamas“(1891) on Giljarovski järgi maalitud naerulagistav suurevuntsiline valge mütsi ja punase kuuega kasakas.

Ja veel Prometilt: „Elu põhjani tundmine tegi Giljarovskist Venemaa reporterite kuninga. Tema teosed on hämmastavalt koloriitsete inimeste elu- ja kannatuselood. Neis on tsaristliku Venemaa rikast toredust ja kerjuslikku vaesust, metsikust, halastamatust ja piiritut südameheadust, rumalust ja kavalust, süngust ja lõbusust.“

Moskvalased armastasid oma Giljarovskit. Nad kõik, nii sõbrad kui ka juhututtavad kutsusid teda onu Giljaiks (Дядя Гиляй) ja olid temaga kohtumiste üle alati rõõmsad. Talle anti meelsasti igasugust infot, sest teati, et ta aitab abivajajaid alati. Kui vaja, siis laenab raha või tutvustab tarvilike inimestega. Pealegi oskas ta inimestest niimoodi kirjutada, et need tundsid end kuulsatena. Onu Giljai Moskva ja moskvalaste lood said alguse juba 1873. a, mil ta esmakordselt sellesse suurlinna saabus.

Giljarovski raamatuid on palju, minul on neist veel loetud „Мои скитания. Люди театра“ ja lugemisjärjekorras „Москва газетная“.

Piltidel: Vladimir Giljarovski (foto Vikipediast); „Москва и москвичи“ 1981. a väljaande esikaas; postkaart Ilja Repini maaliga „Zaporoožlased Türgi sultanile kirja kirjutamas“(1891); „Moskva ja moskvalased“ eestikeelse väljaande esikaas.

https://kultuur.err.ee/1018813/linda-jarve-onu-giljai

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails