29/12/2019

Onu Giljai


Lõppeva aasta üheks olulisemaks kirjandussündmuseks pean Vladimir Giljarovski kuulsaima teose „Moskva ja moskvalased“ ilmumist eesti keelde tõlgituna. See on suurepärasemaid olukirjelduste ehk, nagu varem tavatseti öelda, publitsistikaraamatuid vene kirjanduses, aga võib-olla ka kogu maailmas.

Giljarovskit (26. nov /8. dets/ 1855 - 1.okt 1935) soovitas mulle juba eelmise sajandi seitsmekümnendatel aastatel lugemiseks hea sõber Noorte Hääle toimetusest, tollal kirjanikuna esimesi samme astuv Rein Põder, kelle üks lemmikraamatuid see oli.

Kuigi Giljarovski teoseid NLiidus pidevalt välja anti, oli neid raske kätte saada. Endale sain selle alles 1981. aastal ja sest saati on „Москва и москвичи“ (1926) mul riiulis käeulatuses. Olen seda tõeliselt nauditavat kirjapanekut korduvalt lugenud ja lapanud.

Eestikeelne väljaanne jääb minust tõenäoliselt lugemata (niihästi sellepärast, et raamat mul venekeelsena olemas on, kui ka mu kitsa eelarve tõttu) kuid neile, kes vene keelt ei mõista, soovitan „Moskvat ja moskvalasi“ küll. See ilmus kirjastuselt Tänapäev Veronika Einbergi tõlkes. Internetist nägin selle sisukorda ja panin tähele, et päris tervikuna pole Giljarovski „Moskvat ja moskvalasi“ eesti keelde tõlgitud – tegemist on valitud peatükkidega. Puudu oli näiteks Moskva Hiinalinna peatükk.

Mul olemasoleva venekeelse väljaande eessõnas ütleb tuntud vene kirjanik, andekas sõnameister Konstantin Paustovski, et Giljarovski oli ammendamatu energia ja ammendamatu headusega inimene. Ta ei olnud pelk vaatleja, talle meeldis sekkuda, kui võimalik, siis teha kõike oma kätega; ta oli omamoodi kärsitu ja tabamatu. Välimuselt oli ta Zaporožje vuntsilise kasaka moodi, keelepruugilt lopsakas ja mahlakas, ellusuhtumise poolest aga kohati lapselik. Kõik need omadused aitasid tal saada sõbraks Moskva all-ilmaga, mõista eluheidikute raskusi ja igakülgselt tundma õppida Moskva olemust ja elulaadi. Ta pajatab oma raamatus nii moskvalaste seostest ajalooga kui ka nende igapäevaolmest, ta naudib mõnikord rikkalikke söömaaegu, aga teinekord annab vaesele viimase leivaviilu.

Kirjastuse Tänapäev sisututvustusest: „... on unikaalne teos, milles jutustatakse meelelahutuslikus vormis 19. sajandi lõpu ja 20. alguse moskvalaste elust. Minevik rullub lugeja ees lahti kogu oma mitmekesisuses: hiilguses ja viletsuses, rõõmus ja mures. Tuntud tolleaegne olukirjanik Vladimir Giljarovski ei jäta tähelepanuta ühtegi Moskva elu külge. Siin on lärmakad peod ja vaiksed jalutuskäigud hämaratel bulvaritel, šikid kauplused ja räpased ohtlikud agulid, voorimehed ja esimesed trammid.“

Giljarovski jõudmine eesti keelde on väga kaua aega võtnud. Näiteks kirjutas Lilli Promet juba augustis 1965 Sirbis ja Vasaras (nr 32): „Tahaksin väga, et Giljarovski populaarsus ulatuks tagantjärele ka Eestisse ja et minu kompileeritud jutt temast suudaks äratada meie lugejas tahtmise tutvuda ise tema eluloo ja loominguga. Need toovad meie ette isiksuse, kelleta on mõeldamatu 19. s lõpu ja 20. s alguse Moskva, isiksuse, kelle Repin jäädvustas oma maalil kasakana, kes Türgi sultanile kirja kirjutab, ning kujur Andrejev oma Gogoli monumendi madalreljeefil Tarass Bulbana."

Täpsustuseks lisan, et Ilja Repini maalil „Zaporoožlased Türgi sultanile kirja kirjutamas“(1891) on Giljarovski järgi maalitud naerulagistav suurevuntsiline valge mütsi ja punase kuuega kasakas.

Ja veel Prometilt: „Elu põhjani tundmine tegi Giljarovskist Venemaa reporterite kuninga. Tema teosed on hämmastavalt koloriitsete inimeste elu- ja kannatuselood. Neis on tsaristliku Venemaa rikast toredust ja kerjuslikku vaesust, metsikust, halastamatust ja piiritut südameheadust, rumalust ja kavalust, süngust ja lõbusust.“

Moskvalased armastasid oma Giljarovskit. Nad kõik, nii sõbrad kui ka juhututtavad kutsusid teda onu Giljaiks (Дядя Гиляй) ja olid temaga kohtumiste üle alati rõõmsad. Talle anti meelsasti igasugust infot, sest teati, et ta aitab abivajajaid alati. Kui vaja, siis laenab raha või tutvustab tarvilike inimestega. Pealegi oskas ta inimestest niimoodi kirjutada, et need tundsid end kuulsatena. Onu Giljai Moskva ja moskvalaste lood said alguse juba 1873. a, mil ta esmakordselt sellesse suurlinna saabus.

Giljarovski raamatuid on palju, minul on neist veel loetud „Мои скитания. Люди театра“ ja lugemisjärjekorras „Москва газетная“.

Piltidel: Vladimir Giljarovski (foto Vikipediast); „Москва и москвичи“ 1981. a väljaande esikaas; postkaart Ilja Repini maaliga „Zaporoožlased Türgi sultanile kirja kirjutamas“(1891); „Moskva ja moskvalased“ eestikeelse väljaande esikaas.

https://kultuur.err.ee/1018813/linda-jarve-onu-giljai

26/12/2019

Vaatamisi: Yayoi Kusama mummulised maailmad

TV2st saab veel mõnda aega järelvaadata dokfilmi, mida ma ei tahaks küll kuidagi oma blogi lugejatele soovitamata jätta. See film on „Kusama. Lõpmatus“ („Kusama: Infinity“: USA, 2018, režissöör Heather Lenz.
https://etv2.err.ee/1013376/kusama-lopmatus

Yayoi Kusama (sünd 22. märtsil 1929) on maailmakuulus jaapani kunstnik, kes oma sõnul alustas juba lapsena oma hallutsinatsioonide joonistamisega, enamasti olid need mummulised. Täpiline temaatika on talle läbi kogu elu väga omane.

Film sisaldabki hapra jaapanlanna kasvamist laialdast tähelepanu pälvinud kunstnikuks. Aeg-ajalt on teda maailma jaoks liiga omapäraseks peetud, seda suhtumist võimendab ka tema geniaalsusele sarnanev vaimuhaigus või vaimuhaigusele sarnanev geniaalsus. Tohutu töövõime ja enesekehtestamisvõitlus, seda isegi veel 90aastaselt.

Üle 60 aasta on teda peetud avangardistliku kunsti tippesindajaks, popkunsti ja minimalismi edasikandjaks, psühhedeelse kunsti olulisemaks meistriks. Kunstiga on ta tegelnud niihästi New Yorgis kui ka Jaapanis. Filmitutvustusest: „Meisterlikkusega, mis kompab pidevalt piire, on ta kõhklematult liikunud maalikunsti ja skulptuuri, kunsti ja disaini, ida ja lääne vahet.“

Kusamat on elus saatnud probleemid ja skandaalid, kuid see väike naine on uskumatult vastupidav. Tema omapärast kunsti sai mõni aasta tagasi näha ka näitusel Soomes.

Filmiplakat internetist.

21/12/2019

Talvise pööripäeva tagasipilk 2019. aasta kirjatöödele

Selle blogi traditsioon nõuab talvisel pööripäeva paiku kokkuvõtte tegemist minu aasta jooksul ilmunud kirjatöödest, aga et mult ajakirjanduses ei ilmunud mitte kriimu ridagi, siis tuleb ka kokkuvõte lühike.

Mõni mu blogipostitus oleks ju teema ja kirjapaneku poolest ajalehe- või ajakirjakõlbulik, aga ma ei saatnud neid kuskile. Mammi-tüüpi heietada ajalehes ma ei taha, ka on mulle vastukarva ajakirjanduse kui ühiskonna valvekoera tasapidine muutumine verekoeraks. Aga ma ei välista mõnel järgmisel aastal taas lehte kirjutamist.

Toimetajana vaatasin aasta alguses uuesti üle Kristel Kaaberi 2012. aastal ilmunud e-raamatu „Iga teekond saab alguse südamest“, mille Rahva Raamatu kirjastus seejärel päris-raamatuna välja andis. Mul on hea meel, et Kristeli esikteos on lugejatelt palju kiita saanud. Tema kirglik Itaalia-armastus ning nõtkelt väljendusrikas ja tundeküllane kirjapanek on seda igati väärt.

Bloginud olen vähem kui eelmistel aastatel ning suure osa blogipostitustest moodustavad raamatumuljed. Mõned neist on kirjutatud koostöös kirjastustega, kes on mulle pakkunud tänuväärset võimalust ilmuva hulgast mind huvitavat lugemisvara valida. Nende raamatute kaanepildid on siin:

Koostöös Varrakuga olen tänavu tutvustanud kümmet raamatut. Neist kümnest meeldis mulle kõige rohkem Marc Hameri „Kuidas püüda mutti ... ja leida ennast looduses“. Küllap on meeldimise põhjus täiesti subjektiivne, sest see hästi tore raamat jõudis minuni just siis, kui niisugust lugemist ja sellist meeleolu vajasin.
Varraku raamatututvustused on siin.

Koostöös Postimehe kirjastusega (Post Factum) lugesin viit ülevaadet sarjast „EV 100“ ja muljetasin ka neist.
Raamatumuljed leiab siit.

Loodetavasti jätkub selline koostöö kirjastustega ka edaspidi. 

Järgmiseks aastaks ma konkreetseid loomelubadusi ei anna, kuigi on üsna kindel, et üht-teist ikka kirjutan ja/või toimetan.

Täpsuse huvides tuleb kirja panna ka see, et tänavu on talvine pööripäev 22. detsember, talv algab kl 6.19. Päike tõuseb kl 9.09 ja loojub 15.22.

16/12/2019

Alberto Mussa „Qāfi mõistatus“


Alberto Mussa
„Qāfi mõistatus“

Sari „Moodne aeg“.
Portugali keelest tõlkinud Leenu Nigu.
Kujundanud Maris Kaskmann.
Kirjastus Varrak, 2019.

Küllap on õigus erudiit Kalle Kasemaal, kes raamatuümbrisel sõnab: „Hämmastava elegantsiga on teoses põimitud elemente araabia folkloorist ning vana-aja luuletajate elulugudest. Teos meenutab kuulsa argentiinlase Borgese fantaasiaküllaseid mõtteuidanguid, samuti keskaegse müstiku ibn 'Arabi arutlusi ning on kohane esmaseks sissevaateks araablaste käitumis-, mõtte- ja luulemaailma.“

Neile, kes tavaliselt raamatute eessõnu ei loe, soovitaksin küll kindlasti lugeda autori eelhoiatust, milles ta selgitab raamatu ülesehitust ja annab üsna täpsed juhised, kuidas lugeda põhiloo peatükke ja vahepeatükkides antud parameetreid ning ekskursse. Selleta võib olla raskevõitu seda väga tihedat ja täpset teost mõista.

See on ilus raamat. Minu arvates väga õnnestunud kaanekujundus annab edasi ühtaegu olemist ja olematust, araablaste jaoks kõige tähtsamate – kaamelite – sarnasust luiteharjadega, mis omakorda võivad mõnes petlikus miraažis ükskõik millisteks soovkujutelmadeks muutuda ja nendena inimsaatusi mõjutada. Ilus on ka Alberto Mussa mõtte- ja väljenduslaadi täpsus, vanadest allikatest ja rahvapärimustest võrsunud teabe edasiandmine kõikvõimalike tähendussõnade, muinas- ja mõistujuttude kaudu.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Hästi huvitavad on kõikvõimalikud arvamused jäävusest ja olemisest kaduviku ja mitteolemiseni välja. Näiteks võib teosest leida inimese, „kes suutis järjepanu kasutada sõnu, et leida üks, mis oleks semantiliselt eelmisega sama ja millel oleks ainult üks tähendus.“ Võib leida ka arusaama, et kõige suuremaks tõendiks millegi olemasolust on see, et „tänapäeval ei leidu sellest ainsatki jälge, samuti pole ühtegi märki, ühtegi asitõendit et /see/ üldse kunagi olemas oli.“

„Sest Aladin teadis, et igast loost saab alguse uus ja sellest järgmine ja järgmine ja nii järgemööda kuni jõutakse uuesti esimese loo jutustamiseni ja kogu tegevus kordub lõpmatult. Tegelikult on olemasolevate lugude arv lõplik, kuid mitte ükski neist ei ole esimene ega viimane.“

Autor väidab, et on õppinud „klassikalist araabia keelt, heebrea keelt, kõiki süüria dialekte, kuni Jeemeni väljasurnud raidkirjani välja. Samuti tudeerisin Lähis-Ida arheoloogiat, uurisin üksipulgi Süüria ja Araabia kõrbete geograafiat, tutvusin beduiini etnograafiaga ja õppisin pähe pea kogu islamieelse luule.“ Kuid teose kirjutamiseni jõudnud ta alles siis, kui pühendus täheteadusele selles primitiivses vormis, nagu seda olid harrastanud kaldealased.

Ühe Brasiilia kirjaniku jaoks on need ehk mõnevõrra üllatuslikud teadmised, kuid Alberto Mussa perekonna juured asuvad osaliselt Lähis-Idas ja seetõttu on „Qāfi mõistatus“ ka lugu autori jõudmisest oma juurte juurde. Ühtlasi on märgata autori sügavaid teadmisi matemaatikast ja lingvistikast. Võib-olla on tema filigraanne täpsus sündmuste ja nähtuste kirjeldamisel just sulam nii araabia kalligraafilisest kujundlikkusest kui ka matemaatiku reaalsusele tuginemisest.

Olgu kuidas on, mina pean tunnistama, et see üsna õbluke raamat, veidi üle 170 lehekülje, on salakaval, sest selle läbilugenuna tunnen, et peaksin loetu juurde veel tagasi pöörduma, et märgata märkamatuks jäänud seoseid ja varjundeid ning saada veel suurema elamuse.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

https://kultuur.err.ee/1019552/linda-jarve-araabia-maailm-jaavusest-kaduvikuni

09/12/2019

Pilte koolimaja uuendamisest - 2.

Paar päeva tagasi võeti koolimaja renoveerimisala ümbert tara maha. Eilse päikeselise pühapäevaga oli hea maja ümbrust uudistada. Ehitajad, kes siin 18. jaanuarist alates ametis on olnud (vt mu blogipostitust „Pilte koolimaja uuendamisest - 1.“), on väga tublilt tööd teinud ja praegu näib kõrvaltvaatajale küll, et lubadus anda kool lastele üle jõuluajal saab täidetud. Koolihoone ümbrus on enam-vähem korrastatud, sees käivad veel viimistlus- ja paigaldustööd. Tulemus on üsna huvitav. Kool oleks justkui täiesti uus.

Koolimaja keskosa sai kaks korrust juurde. Tundmatuseni on uuenenud ka aula ja söökla osa. Alajaamamajakesel aga säilitati koolilaste ammune graffiti mereelust. Ümbrus on koristatud ja konteinerisse pandud ehituspraht ootab järgmisel päeval minemaviimist.


Sellel küljel oli varem koolimaja peasissekäik. Kui seda ei mäletaks, siis ei oskaks arvatagi.


Uus Tallinna Saksa Gümnaasiumi peasissekäik on niisugune:


Tundmatuseni on uuenenud vanade korvpalliplatside ala, õigupoolest neid enam polegi...




Pinnastikureljeef on muutunud, palju suuri kive ja liivakoormaid tuli enne minema vedada, kui keldriruumide aknad maapealseteks muutusid.


Minu moblafotod, 8. dets 2019.

EDIT: Uuendatud koolihoone avati pidulikult ja koolitöö selles algas 6. jaanuaril 2020.

07/12/2019

„Elizabeth and her German Garden“


Eks ole ju praegusel rõskelt pimedal ajal tore mõtelda ennast õiterohkesse värvikirevasse ja lopsakasse aeda, kus päikeselaigud vahelduvad varjurikkamate kohtadega ja mis oleks kui pelgupaik maailma kõigi murede eest.

Just niisugusesse aeda viib Elizabeth von Arnimi esimene teos, romaan „Elizabeth and her German Garden“ (1898), mis praegu tundub ehk üsna pretensioonitu raamatuna, lihtsalt ühe daami, kolme lapse ema ja võimuka mehe abikaasa, suure aiakiindumuse kirjeldusena. Kuid omas ajas tekitas see kaunilt kirja pandud romaan rohket vastukaja, andes ühtlasi autorile alatiseks nime Elizabeth.

„All that was here, – peace, and happiness, and a reasonable life, – and yet it never struck me to come and live in it. Looking back I am astonished, and can in no way account for the tardiness of my discovery that here, in this far-away corner, was my kingdom of heaven.“

Naine, kes on oma aeda armunud. Kõikide muude lillede kõrval isegi võililledesse, mida paljud tänapäeval tüütuks umbrohuks peavad. Naine, kes tahaks oma aia eest ise hoolitseda, ise käsi mullaga määrida, kuid seda peetakse krahvinnale kohatuks. Naine, kes käib salaja külastamas oma kunagist koduaeda, lapsepõlveaeda, mille iga nurka ta tundis, kuid millest ta ilma jäi, sest vastavalt tollasele pärimisseadusele päris tolle lapsepõlvekodu meessoost sugulane.

„...even in a sad condition it is the dearest.“

Elizabeth von Arnim kirjeldab ka krahvinna kohustusi külaliste vastuvõtmisel. Mõned neist jäävad kauemaks ja siis pole peategelasest päevikupidajal aega aia jaoks. Nii jõuabki ta järeldusele, et külalised – eriti kaks kauemaks jäänud daami – on eriti armsad siis, kui nad end minekule sätivad, sest siis saab Elizabeth jälle aega aia jaoks.

Ehkki tegu on kirjaniku esimese raamatuga, lugesin mina seda alles kolmandana. Teistest olen kirjutanud nii:
„The Enchanted April“ – http://iltaka.blogspot.com/2019/08/the-enchanted-april.html
„In the Mountains“ – http://iltaka.blogspot.com/2019/11/in-mountains.html

Kõiki kolme romaani lugesin e-raamatuna Project Gutenbergist.
Kaanepilt internetist.
Related Posts with Thumbnails