24/12/2018

Dina Rubina „Сквозь сеточку шляпы“


Lugesin veel üht Dina Rubina raamatut – jutukogumikku „Сквозь сеточку шляпы“ (2017). Ei teagi, kuidas seda pealkirja adekvaatsemalt tõlkida, kas vanamoodsalt „Läbi kübaravõrgu“ või kaasaegsemalt „Läbi loori“. Lühidalt öeldes on need lood linnadest, värvikalt ja lõhnavalt lopsakas lugemine, mis mulle hästi sobis.

Alustuseks kirjutab Rubina sellest, et igal linnal on oma hing.

„Я полагаю, об этом дуэте, об упоительном и всегда индивидуальном танце великой души города с частной и преходящей душой человека только и стоит писать, если берешься описывать перемещения в пространстве.“

Aeg-ajalt juhtub nii, et linna hing ja sinu reisi mõte ootamatult haakuvad, nagu sündis Rubinaga loos Vincent van Goghist, kui ta leidis raamatu Van Goghi kirjadest vennale vanade asjade müügikohast Saint-Rémy's just tolle vaimuhaigla lähedal, kus kunstnik oma elulõpu veetis. Selle ostu ja reisil nähtu mõjul sündis südamlik ja kurb jutustus „Külm kevad Provance'is“, mis kõige muu kõrval tekitas mus tahtmise van Goghi kirju vennale Theole ka ise lugeda.

Vincent van Gogh
"Saint-Rémy-de-Provence'i vaimuhaigla"

(1889. a; Pariis, Musée d'Orsay).
Mõne teise loo põhitooniks võib kujuneda ootamatu sündmus või kohtumine, kellegi naeratus, mõni muusikapala või pealtkuuldud jutukatke. Või see, kui viibid näiteks Tel Avivis, kuid sinu  kodulinnas Jeruusalemmas toimub samal ajal terroriaktina plahvatus just selle liini bussis, millega sa tavaliselt sõidad. Siis hakkad nägema seda paika, kus parasjagu viibid, justkui uue pilguga, teravalt tajudes inimeste reaktsioone toimunule, mõteldes samal ajal oma kodulinnast ja selles nüüd alati valutekitavatest veritsevatest vermetest.

Aga võib olla ka nii, et su jutustus sünnib läbi su truu koera silmade, teie igapäevases suhtluses ja lausa lõpmatus armastuses ja sa paned selle kirja („Sina ja mina virsikupilvede all“) ning siis kirjutad veel teisegi loo („Ööbiku aeg“) sellest, mida näed oma alalisel koerajalutustuuril, keda kohtad, millised on lõhnad, värvid, hääled – kõik see, millest su igapäevased hommikud koosnevad ja mis su meeleolu mõjutavad. Need koeralood on selles raamatus lausa imelised lugemispalad.

Sõbraliku huumoriga ja kohati ka nukra muigega kirjeldab Rubina kodulinlasi, amsterdamlasi, frankfurtlasi, roomlasi ja sorrentolasi, veel paljusid teisi, elades kaasa nende muredele ja rõõmudele, põimides osavalt minevikku, olevikku ja tulevikulootusi. Erilisel kohal on raamatus Praha oma Karli sillaga ja Kafka loominguga.

Minus aga hakkas kõige rohkem vastu kõlama kirjeldus Nizzast (eelistan selle linna puhul just seda nimekuju), mis tõi meelde mu pika jalutuskäigu Marc Chagalli muuseumisse ja mille mõjul ma oma unenäos taas lõunamaiselt lõhnavasse Nizzasse sattusin.

Dina Rubina teostest olen selles blogis varem kirjutanud siin.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails