17.7.17

Kõige ilusam taevas?


Kus on kõige ilusam taevas?

Tavavastus kõlab: kodumaa taevas. Aga kui see välja jätta?

Loen sageli ühe hispaanlanna blogi. Viimati kirjutas ta inglise kunstniku John Constable'i (1776—1837) maalidest. Kiitis nende taevast kui kõige kaunimat ja omapärasemat, mida ta teab ja mis talle hinge läheb. Nii pilvi ja tormiaimust kui ka taevasina.

Constable'i maalide taevast on teisedki kiitnud. Väidetavalt sõidetakse tema maalide taeva otsingul spetsiaalselt Inglismaale. Et näha neid pilvi. Ja see jääb igaveseks meelde.

Panen siia ühe Constable'i 1821. aasta taevahetke. Ning tema Salisbury katedraali vaate 1831. aastast. Ta oli usin taevamaalija, katsetas ikka ja jälle, kuidas tõepärasem ja mõjuvam välja tuleb.

Vihmapilvede all kasvanuna ei otsinud ma mõned aastad tagasi Inglismaal reisides mitte pilvi, vaid rohelist värvi.

Aga hispaanlanna mõtiskluse teeb minu jaoks huvitavaks see, et minu meelest on kauneim taevas hoopistükkis Hispaanias, servapidi ka Portugalis. Mida lähemal sellele, kui maa äär kohtub ookeaniga, seda ilusam. Nii eriliselt kõrge, läbipaistev, kergete pilvede lennuga. Neil puhkudel, kui olen Pürenee poolsaarele sattunud – kahjuks ei ole seda olnud kuigi palju – kasutan iga võimalust selle taeva nautimiseks.

Eks sõltub ju palju sellest, kas taevavaataja otsib laotusest rahu või äikeseaimust. Iga hetk on isemoodi, mõni hetk jääb meelde. Aga kus on sinu kõige kaunim taevas?

15.7.17

Blogirännud – 8: kui ajakirjandus on mannetu

Elupõlise ajakirjanikuna, kes nüüdseks on aktiivsest tegevusest küll üsna eemale jäänud, on mul ühtaegu ebameeldiv ja meeldiv tunne, kui näen, et mõni blogija ajakirjandusest mäekõrguselt üle on nii teemasid tõstatades kui ka neid käsitledes. Ebameeldiv sellepärast, et ajakirjandus jälle kord mannetu on. Meeldiv sellepärast, et uuesti veendun, kui asjalikke ja teraseid inimesi maailmas leidub.

Mõni päev tagasi nägin, et Eesti Ekspress (või on see Delfi) on taas välja pannud  2012. aasta loo hooldehaiglas kannatavast tuntud filmimehest. Lugu kogub klikke ja on päeva loetavamaid makstud lugusid. Leht teenib selle pealt häbenemata. Kui lugejad vana väljapanekut kritiseerisid, ilmus pealkirja märge, et tegu on arhiivilooga. Iseenesest poleks selles ju midagi paha, kui lugu ei  kisuks lahti leinajate vanu haavu, sest mees on juba neli aastat surnud, ja annaks uusi teadmisi, näiteks ülevaate sellest, kas nonde aastate vältel midagi muutunud on, olgu paremuse või halvemuse poole. Aga seda ei ole.

Samal ajal on Tavainimese blogis selle teema süvakäsitlus – sellest, kuidas on lood praegu. Tavainimene on üldse täpse ja konkreetse mõtlemisega, probleeme märkav ja kajastav, aga see tekst on eriliselt tugev. Soovitan lugeda. Valus hakkab...

Elust ja inimestest kirjutavad mu meelest alati huvitavalt ja piltlikult (kuid Tavainimesest erinevalt) Ritsik, Tilda ja tarakanid, Vaalade kalmistu, veel mitmed teised, kellest kirjutan ehk edaspidi, sest mul on tahtmine taas ellu äratada oma blogirändude rubriik, mis täpselt aasta tagasi tukkuma jäi.

6.7.17

31. Pärnu filmifestivali filmid elamise kunstist

Sel nädalal näitab ETV 31. Pärnu filmifestivali peateemat „Elamise kunst" käsitlevaid filme. Neid on kuus ja televaatajad saavad parima valida Eesti rahva auhinnale. Mark Soosaare sõnul näidatakse, kuidas oma saatusest tugevamad inimesed on oma elust ning tööst kujundanud kunstiteosed. Kiita tuleb võimalust nii eel- kui ka järelvaadata endale sobival ajal. Olen oma muljed (kaldkirjas) pannud kirja enam-vähem kohe pärast vaatamist.

1. „Hiina van Goghid“ („China's van Goghs“, Hiina/Hollandi 2015).

Pressiteatest: Zhao Xiaoyong on pärit kaugest Hiina kolkakülast, aga oma elu üles ehitanud linnas, kus ta koos abikaasa ning sõpradega on  kuulsa hollandlase maalidest 90 000 koopiat valmistanud, mis Euroopas turistidele kaubaks läinud. Kui mees lõpuks Amsterdami jõuab ning seal Van Goghi originaalidega kohtub, siis tabab teda üsna kopsakas üllatus. Otsus alustada omaenda kunstnikuelu küpseb kähku.

Kaasahaarav, intensiivne ja meeldejääv film. Mulle meeldib värvikirevus ja seda oli küllaga, nagu ka paeluvaid vaateid nii Hiinast kui Hollandist. Päris kurb oli näha hetke, mil 20 aastat Van Goghi maale kopeerinud kunstnik avastas, et tegelikult on ta kogu aeg kasutanud valesid värvitoone, sest ta on maalinud fotode järgi, originaal on aga hoopis teistsugune. Peategelasest hakkas kahju ka siis, kui selgus, et tema mahukas töö on toonud talle ainult napi sissetuleku, samas on tema „partner“ Hollandis müünud neid koopiaid umbes kümme korda kallimalt. Ka lootis peategelane, et tema koopiaid on ostnud mingi suurem kunstigalerii, aga Amsterdamis  selgus, et tegu on suveniiriputkaga.

Ehmatavalt mõjus arusaam koopiate tegemise massilisusest. Ei ole ju Van Gogh ainus, keda nii suures mahus kopeeritakse. Sellest matkimisest on saanud omamoodi tööstus. Mõtlesin filmi vaadates, kui paljud neist hiina turistidest, kes maailma kunstimuuseume täidavad ja pidevalt väljapanekuid filmivad, võivad sisuliselt olla selle tööstusharu – matkimiskunsti – osalised. Ja kui paljud neist võivad olla enda poolt kopeeritava kunstniku originaalide nägemiseks kogunud aastaid reisiraha, et siis kohale jõudes avastada, et nende tööd on aidanud tellijatel rikastuda ja et neid sõna otseses mõttes nööritakse. Ning samasugune kopeerimine käib paljudes muudes eluvaldkondades, näiteks mood, arhitektuur jt.

Mitmesuguseid mõtteid tekkis hiinlaste filmi vaadates nii palju, et kõigi siia kirjapanemine nõuaks juba eraldi blogipostitust.


2. „Vallaslaps“ („Horugen“, Rootsi 2016)

Sünge joonisfilm on selle autori kunstnik Knutte Westeri vanaemast Hervorist, kes tuli 1909. a ilmale vallaslapsena. Tollases Rootsis oldi vallaslaste suhtes halastamatud. Hervori ema kihutati rasedana kodust minema kui hoor, ka tema sohilapse käekäik oli kurb. Masendav pildikeel annab väikese tüdruku eluraskused rõhuvalt edasi.

Väidetavalt on kunstnik teinud filmi jaoks ligi 800 joonistust, millest on ka kunstimuuseumides näitusi olnud. Mulle aga pakkusid enamat huvi vanad dokumentaalkaadrid rootslaste elust. Tegemist on sedatüüpi filmiga, mille teema on autorit vaevanud kaua-kaua ja filmitegemine on aidanud sellest painest vabaneda.


3. „Amazona“ („Amazona“, Kolumbia 2016).

Pressiteatest: Pärast vanema tütre traagilist surma jättis filmi autori Clare Weiskopfi ema maha oma ülejäänud pereliikmed ja kadus Amazonase ülemjooksule. Kolmkümmend aastat hiljem otsib Clare ema Kolumbia vihmametsadest üles.

Millegipärast mõjus selle treiler mulle seekordse televaatajate hääletuse filmidest kõige kutsuvamana, seepärast vaatasin eelvaatamisest. Oli küll huvitav, kuid mõneti veniv. 


Ema Vali elukreedot, mis asetab ta enda ettepoole oma väikestest lastest, ma õigeks ei pea. Kohati on Val väga egoistlik, kuid arvab, et tal on selleks õigustus: tema elu on tema elu. Ta on looduskatastroofi tõttu kaotanud vanima tütre, ilmselt pole kuigi palju sidemeid vanuselt järgmisega, kolmas tütar, filmi autor püüab ema mõista, sest on ka ise emaks saamas ja tahab olla teistsugune – luua oma lapsele stabiilse kodu. Ja veel on Valil poeg, kelle elu täiesti untsu minemas. Igavene probleem, kas vabaduse valik teeb õnnelikuks.

4. „Spandex Sapiens“ („Spandex Sapiens“, Soome 2015).

Pressiteatest: Kanadas üles kasvanud ja nüüd Soomes elav mees vaatab ennast kõrvalt ning püüab oma ainsast elust kujundada kunstiteost, kus peale tema on tegelasteks ka partnerid areenilt. Intiimseks läheb film siis, kui 40-aastane „maadluskunstnik“ ning rockstaar Michael kiindub naismaadlejasse Jessicasse.

Selle filmi eeltutvustuse põhjal arvasin, et jätan selle päris kindlasti vaatamata. Mõtlesin siiski ümber ja otsustasin vaadata algust, mis aga mind ootamatult köitis ja lõpuni vaatama meelitas. Michael Majalahti on otsustanud mitte olla  "kõike seediv hall sült" ja temast on saanud kuulus Starbuck, profimaadleja, rokkar ja kunstnik, kes esineb sageli filmides. Maadlejana on ta populaarne ka Jaapanis. Oma alal osav showmees. 

Film on tänu sellele mitmekülgsele karakterile hästi dünaamiline ja hoogne, kohati on kadumas piir dokfilmi ja mängufilmi vahel, siis jälle pöördutakse tagasi elulookirjelduse poole. Huvitav on transvestiiditeema. eriti selle seos samuti tugeva profimaadleja Jessica Love'iga, aga ka maadlejate tõsimeelsed arutlused naistest, nais- ja pereküsimuse lahendamine üldse.

Pärast filmi uurisin Wikipediast Michael Majalahti kohta ka rohkemat. Mõnikord on huvitav oma harjumuspärasest filmivaatamise maailmast välja astuda, et näha seda elu, millesse muidu tõenäoliselt ei sattu. Minu jaoks osutus „Spandex Sapiens“ üheks seekordse filmivaliku põnevamaks tükiks.


5. „Kui kastepisar päikeses“ („Like Dew in the Sun“, Šveitsi 2016)

Pressiteatest: Ameerika filmilooja Peter Entelli esivanemad on pärit Ukraina sajanditagusest juudikogukonnast. Nüüd elavad Peteri sugulased kahel pool rindejoont. Hoolimata pidevast raketitulest ja iga päev langevatest kaasmaalastest, on filmilooja lähedastel õnnestunud rahulootust mitte kaotada.

Seda filmi on väga raske kommenteerida. 1952. a Ameerikas sündinud filmimees Peter Entell, kes elab ja töötab Šveitsis, otsib oma juuri. Sada aastat tagasi pidi tema kaheaastane vanaisa koos perega lahkuma Esimese maailmasõja sõjaeelsest Ukrainast. Sinna jäänud sugulaste järglased elavad nüüdki kahel pool rindejoont. Entell otsib neid, mõtiskleb sellest, miks mõned maad on kogu aeg sõdade tallermaad, kuigi inimesed tahavad elada rahus. Palju surma, noored sõjamehed, palju lootusetust ja lootust ühekorraga, südamlikud laulud...

Režissööri intervjuust 2016. a: „I think the land and the people go together. It’s very fertile land located on a plain. Everyone can travel through there. It’s a crossing point. Turmoil I think it’s in our nature. All the data is there to support that anger and violence and killing is there and probably will always be there. I’m not very hopeful that humankind will overcome our aggression. I think we are an aggressive species. I do also believe in goodness. I believe we can also be generous and kind to each other. We have to act to find peace. The need for it is there.“ (Allikas: https://indienyc.com/2016-idfa-interview-peter-entell-director-like-dew-sun/)

6. „Naine ja liustik“ („Woman and the Glacier“, Leedu/Eesti 2016)

Kasutasin taas eelvaatamise võimalust. Filmi „naine“ on leedu glatsioloog Aušra Revutaite, kes elab juba üle 30 aasta üksinduses 3500 meetri kõrgusel Tjan-Šani mäestikus Tujuk-Su liustikujaamas. Nõukogude ajal oli Kasahstanis palju liustikujaamu, nüüd on need enamasti mahajäetud, kuid mõnedes peavad üksikud pühendunud teadlased oma võiks öelda igavest valvet.

Hästi on edasi antud liustiku n-ö hingeelu ja seda, et sealne karmus ja valvelolek on saanud põhiosaks napisõnalise Aušra loomuses. Aktuaalne teema kliima soojenemisest ja liustike sulamisest. Palju loodusvaateid ja -hääli. Lavastaja on püüdnud kujutada looduse majesteetlikkuses tekkivat üksildust. Dokumentaalfilmina on see minu jaoks siiski suhteliselt infotühi, pigem peaksin seda loodusfilmiks. Peategelase kohta oleksin tahtnud rohkem teada saada – peab olema väga vapper või väga elus pettunud, et suuta niisugustes tingimustes töötada ja elada. Kas see on töösse põgenemine või teadmine oma vajalikkusest?

Lihtsalt niisama märgin, et nii „Amazonas“ kui ka selles filmis on olulisel kohal kass. Kui vihmametsade kass vaevles sünnitusvaludes ja osa ta ilmaletulnud poegadest madudele söödeti, siis liustikufilmi kass ja koer on oma perenaise ainsad kaaslased, kusjuures koer kassi lakkamatult kiusab.


Illustratsioonid on kaadrid filmidest.

Kokkuvõtteks (9. juulil): Eesti rahva auhinna sai „Vallaslaps“. 
Mina andsin oma hääle hiinlaste Van Goghi filmile.

Kaks aastat tagasi kirjutasin 29. Pärnu filmifestivali televaatajate hääletuse kooselu-filmidest põhjaliku postituse. Eelmise aasta festivalifilmid ja -teema mind nii palju ei kõnetanud, et oleksin neist kirjutamiseni jõudnud.
Related Posts with Thumbnails