27.1.17

Üheksa-aastane


Täna saab see blogi üheksa-aastaseks. Postituse number on 1087.

Alguses oli mõte, et "ei hakka siin maailma parandama või jalgratast leiutama, vaid kirjutan lihtsatest asjadest, mis on mulle tähtsad. Armsatest asjadest, nagu on punase lillega suur kruus, ema ruuduline rätik, särav lumi, lapse joonistus... Loetud raamatutest ja nähtud saadetest... Mõtetest, mis pähe tulevad...Võib-olla ka inimestest, kellega kohtun... Võib-olla..."

Umbes nii on läinudki.

9 ja 1087 on sedavõrd tavalised arvud, et ma ei hakanud blogi sünnipäevaks uut kommikarpi muretsema. Panin siia vana, 1954. aasta oma, mis on mind ausalt teeninud tähtsate asjade panipaigana. Tüdruk karbikaanel on päris maia näoga. Ma ei mäleta nende ammuste kommide maitset, aga küllap need olid imehead. Tootjaks oli kompvekitehas Karamell.


Huvilistele lühidalt selle vabriku ajaloost. 1901. a asutati  August Brandmanni magusavabrik. 1940. a ühendati see, nüüd juba suuruselt Eestis kolmas ning rahvusvaheliseltki tuntud magusatootja (karamellid, šokolaaditooted, kakao, biskviidid), väiksema vabrikuga Riola ning ettevõte sai uueks nimeks Karamell. 1941. a liideti sellega ka väga hinnatud Georg Stude äri, mis pakkus martsipanist maiustusi ja käsitsi valmistatud šokolaadikompvekke. 1958. a liideti Karamell Kaleviga.

Lilled ja kingitused võib jätta kommentaaridesse :)

22.1.17

Will Self „Vihmavari“


Will Self
„Vihmavari“
Sarjast „Moodne aeg“.
Tõlkinud Triin Tael.
Kirjastus Varrak, 2016.

Ma ei ole päris kindel, kumb variant oleks parem: kas lugeda Will Selfi eriskummalisel viisil kirjutatud romaani „Vihmavari“ (Umbrella, 2012) teadmata midagi selle ajendiks olnud sündmustest psühhiaatria ajaloos või teades, millega oli tegemist ja kuidas eksperiment kulges?

Mina olin viimast tüüpi lugeja, sest mu lemmikfilmiks on juba väga kaua olnud 1990. a tehtud mängufilm „Ärkamised“ Robert De Niro ja Robin Williamsiga peaosas ja sellega seoses lugesin mõned aastad tagasi läbi ka filmi aluseks olnud maailmakuulsa neuroloogi Oliver Sacksi 1973. a kirjutatud väga mahuka ja raske raamatu „Awakenings“.

Olen neist ka selles blogis kirjutanud, aga ärge toksake neid selle  teksti allosas olevaid linke siis, kui tahate Will Selfi romaanile läheneda „puhta lehena“, teadmata täpsemalt, mis ees ootab.

Oleks päris huvitav teada, kui palju kasutas Self oma peategelase arst Zack Busneri noore ja vana tegelaskuju loomisel seda, mida ta teadis Oliver Sacksist. Päris rohkesti fakte tundub klappivat, aga siis tuleb lugemisel tõrge, kui lugeda näiteks:

„Nii et hüsteerilise ahastusega silmitsi seistes surus ta sellele peale omaenda lihtlabase norutunde. Neil hommikutel, kui Busner oli morn, diagnoosis ta depressiooni, neil, mil ta oli morn, kuid oli ühtlasi joonud liiga palju kohvi, maniakaal-depressiivse psühhoosi. Ja hommikuil, mil ta klammerdus kraanikausi serva külge ja nägi peeglist endale vastu jõllitamas sassis juustega Vana Meremeest, kes ei suutnud talle silma vaadata ja kelle oimukohad kõmisesid musttuhande sürrealistliku retke riimidest, ajas ta habet, pani riidesse, sõitis Austiniga Friern Barbetisse ning pani esimesele vastuvõetud patsiendile olenevalt kulli ja kirja viskamisest diagnoosiks kas skisofreenik või hüpomaaniline, olles täiesti kindel, et kumb see ka poleks ... tuleb kõik pesus välja.“

Kohe kuidagi ei tahaks uskuda, et Sacks niimoodi diagnoose oleks pannud.

Aga ega ei peagi uskuma. Romaan võib ju olla tegelikule elule põhinev väljamõeldis, kuid mitte see tegelikkus ise.

Busner noorena ja Busner vanana ei saa jätta mõtlemata postentsefaliidsete patsientide taasärkamisele, need mõtted jooksevad kõrvuti ja koos pikaajalise patsiendi Audrey Deathi mõtete ja mälestustega, segunedes nendega ja veel tuhandete allhoovustega sel määral, et romaani peab lugema väga tähelepanelikult saamaks aru, kes, kus, mis ja millal ning võib juhtuda, et sellest ei olegi võimalik aru saada, sest sõnad jooksevad Selfil pideva joana, moodustavad kujundeid, kogunevad lompidesse, võtavad siis jälle uue voolusuuna, puudutavad aeg-ajalt vihmavarju kui eset ja kui sümbolit, keerlevad läbi kümnete aastate, vahelduvad enamasti isegi taandridu jätmata tava- ja kaldkirjas, imbuvad siis jälle haiglakorpustesse mattunud patsientide ja neist rohkem või vähem hoolivate arstide argipäeva. Sekka ülevoolavalt palju ka eri ajastute kultuuri- ja olmetausta.

Ei ole kerge lugemine, ei ole. Aga huvitav on küll.

Tõlkija jaoks on see olnud keerukas töö. Kui tõlkija nime teada saan, panen siia kirja, praegu ei tea, sest raamatu tiitelleht pakub üht nime, impressum teist. Aga Triin Tael on minu arvates selle sõnade voolavuse ja aegade ning mõttekäikude ülekandumise vahendamisega väga hästi hakkama saanud.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Katkend raamatu algusest.

Teoses on ülirohkesti vihjeid kõikvõimalikele kultuuriväljunditele. Näiteks kohe päris raamatu alguses kõnnib peategelane inglise rokibändi The Kinks 1970. a loodud ahvmehe-laulu saatel. Panen selle siia:


Ja siin on viited eespool mainitud postitustele dr Sacksi tööst:
(Raamat) „Ärkamised“ - „Awakenings“: http://iltaka.blogspot.com.ee/2014/09/arkamised-awakenings.html 
(Film) „Ärkamised“ - „Awakenings“: http://iltaka.blogspot.com.ee/2008/01/rkamised-awakenings.html

15.1.17

Veel viis päeva (dokumentideta võõras linnas, kus naised petavad)

11.–15. jaanuar. Ajakirjandusest loetu mõjul valmistusin dokumentide taotluse sisseandmisele Tammsaare teel minekuks nii, nagu seisaks mul ees mitmetunnine ootamine pikas järjekorras. Valisin kaasa kõige paksema poolelioleva raamatu, peaaegu et oleksin  ka joogipoolist võtnud, et kui janu peale tuleb...

Aga võta näpust. Pildistama oli järjekorras kümmekond inimest, kes kolme kabiini abil kiiresti oma näolapi jäädvustatud said. Järjekorras jõudsin olla kümme minutit, kui juba minu number tabloole ilmus. Ei saanudki mahti raamatut välja võttagi. Teenindaja oli sõbralik, kõik sujus. Kolme päeva pärast tuli e-teade, et pass on valmis...

* * *

Elu tuletab ikka aeg-ajalt meelde, kui kiiresti muutub sõnavara tähendus. Mis vanema põlvkonna jaoks üks asi on, sellest saavad nooremad aru hoopis teisiti. Panin siinse eelmise postituse – Mõtiskledes kulgemise väest 1. – lingi ka FBsse. Kirjutasin selles ühest maailmakirjanduse tüvitekstist Laozi „Daodejingist“, mille Linnart Mäll 1979. aastal „kulgemise väe raamatuna“ tõlkis. Seepeale sain meili noormehelt, kes küsis, kas ka mina olen „kulgeja“.

Vastasin filosoofilises plaanis, et eks me kõik ole kulgejad, ja sain teise meili, milles noormees pahandas, et naised petavad ja „kulgevad“ ühe juurest teise juurde. Ta näis minus väga pettunud olevat.

Sain aru, et nii juhtus mitmel põhjusel. Et ma lingi panin oma raamatublogi „Tütarlaps linnast“ FB-lehele, siis arvas ta pealiskaudselt, et olengi tegelikus elus tütarlaps. Ka ei vaadanud ta ilmselt lingist kaugemale, vaid piirdus sõnadega „kulgemise väest“, mis temas trotsi tekitas. Jne. Kirjutasin siis talle vastuse, milles asja seletasin ja küsisin, kas „kulgejatel“ on praeguste noorte slängis mingi tähendus, millest ma ei tea. Vastuseks sain, et „kulgemist“ tõlgitakse endale tänapäeval „vabameelsuseks“ ehk „kui ei kõlba, tõmba uttu“. Ja tema tütarlaps olevat ta mõne aja eest maha jätnud…

Säh sulle siis sügavat filosoofiat!

* * *

Ärkasin hommikul mõttega, kui tore on see, et peaminister Jüri Ratas on lubanud taastada ammuse traditsiooni ja avada koos linnapeaga (kes too või tolle kt ka parasjagu poleks) sümboolselt Lühikese jala värava paksu ukse (pildil) all- ja ülalinna ehk Tallinna ja riigi vahel. Ansipi ja tema järglase ajal see traditsioon soikus, erimeelsused olid nii suured. Tuleb välja, et mitmenda põlve tallinlasena olen ennast seepärast kogu selle soikumisaja jooksul ahistatuna tundnud.

Foto internetist.

12.1.17

Mõtiskledes kulgemise väest


Taoismikursuse online-ülikoolis võtsin käsile peaasjalikult sellepärast, et selle juhatas saatesõnas sisse Pekingi ülikooli maailmakirjanduse professor. Võimalus lisada varasematele teadmistele taoismist ja Laozi „Daodejingist“ n-ö otseallikast, hiinlaselt endalt kuuldut näis ahvatlevana. Tegelikkus osutus siiski teistsuguseks: hiina professor sõna ei võtnud, esimesel nädalal õpetas üks professor Havailt, teisel  dublinlaste paar, kõik küll ka Hiinas loenguid pidamas käinud, aga oma loengutes siiski esindamas läänelikku mõttemaailma.

Võib-olla pidanukski see nii olema, sest DeTao Masters Academy kursus kannab nimetust „Taoism and Western Culture“. Teiste õppurite kommentaare lugedes nägin siiski, et ka neil olid olnud minu omadega sarnased ootused. Ka lootsime me kõik rohkem kuulda „Daodejingi“ kui kulgemise väe raamatu lahtimõtestamisest, saime aga küllalt suurel määral teada sellest, kuidas Hiina käsitleb taoismi printsiipe oma tööstuse ja põllumajanduse arendamisel (loodussõbralikud tammid, erosioonis kahjustunud maa-alade taastamine jne).

Teise nädala jooksul jõudsid paljud õppurid pahandada ka seepeale, et lääne ja ida (hiina) mõtteviise liiga skemaatiliselt vastandati, et näidetes kasutati propagandistlikult Mao Zedongi mõtteid ja et liiga palju rõhutati, et „Daodejing“ on Hiina sõdivate riikide ajastu (475-221 e.m.a) mõtteväljund, mis ehk rahuaja maailmale eriti ei sobigi.

Teise õppenädala lõpus, kui  üks professoritest kasutas seletuses näidet, et „Daodejing“
 on nagu vesi, mis võtab anuma kuju, leevendus õppurite pahameel. Nõustuti, et „Daodejingi“ mõistmine on idas ja läänes erinev, veelgi enam, see erineb ka neist kummagi maades eraldivõetuna. Ja veel – „Daodejingi“ läbilugemiseks kulub umbes poolteist tundi, sellest arusaamiseks ja selle järgi elamiseks aga kogu elu.

Kahe esimese nädala jooksul on „Daodejingist“ kui teosest käsitletud kaht peatükki - 11. ja 25. See on omamoodi huvitav lähenemine. Seletustes on arvestatud sedagi, et viimaste aastakümnete jooksul on asjahuviliste kätte jõudnud palju uusi materjale ja tõlgendusi, mille hulgas on ka Laozi vanemad tekstid. Kuid seni online-õpituga seoses tuleb ikka ja jälle kiita meie oma Linnart Mälli, kelle 1979. aasta tõlge ja selle sissejuhatus ikka väga head on.

Online-õppurid on paljudest maailmanurkadest, erineva taseme ja vanusega. Nii mõnigi neist soovitab taoismi kohta lugemiseks omalt poolt huvitavat. Ühes loengujupis oli juttu taoismi mõjust suurepärasele kirjanikule Ursula K. Le Guinile ja tema interpretatsioonist „Daodejingi“ käsitlemisel. Seepeale soovitas üks kuulajatest lugemiseks seda kirjakohta: A Small Dark Light: Ursula K. Le Guin on the Legacy of the Tao Te Ching and What It Continues to Teach Us About Personal and Political Power 2,500 Years Later, mis tõesti päris huvitavaks osutus.

Kaks nädalat taoismikursust on veel ees, võib-olla kirjutan millalgi ka neist.

* Laozi „Daodejing. Kulgemise väe raamat“. Hiina keelest tõlkinud Linnart Mäll. "Loomingu" Raamatukogu 1979 nr 27. Kirjastus Perioodika. Tallinn.

Laozi „Daodejing“ Jaan Kaplinski tõlkes (2000.a): http://jaan.kaplinski.com/translations/daodejing.html


„Daodejingi“ on tõlkinud ka Tõnn Sarv, kelle „Tee väe raamat“ on raamatupoodides saadaval nii paber- kui e-raamatuna.

10.1.17

Veel viis päeva (ja sellest, kuidas Hundi ulg sai kaitseministri nõunikuks)


6.-10. jaanuar. Närvutavalt tüütu ja väsitava haigusevimma tõttu oli mul kolmekuningapäevaks palju kohustusi kokku jõudnud kuhjuda. Esmalt nõuavad ülevaatamist mu kujuneva raamatu esialgsed toimetajaparandused ja selle kõrval on juba peaaegu käes aeg ka üht lühemat, kuid töömahukat asja kirjutada, mille siiski praegu edasi lükkan nii palju kui vähegi võimalik.

Lugemiseks aega eriti pole, aga sain kätte ja olen alustanud järgmise raamatuga kirjandusmuljetamiseks siin blogis. Online-ülikoolis on lisaks taoismikursusele alanud hispaania keele kuueosalise kursuse viies neljanädalane tsükkel.

Edasilükkamatuks kohustuseks näib kujunevat dokumentide vahetamine. Oleksin täna läinud, aga nägu on pikast põdemisest ikka loppis - ei taha sellise lõustaga fotole jääda.

Päris raske oli leida õiget otsa, kuskohast seda kogunenud tegevustekera harutama hakata.

Blogimist kui tegevust olen aeg-ajalt varemgi unes näinud, aga mõni öö tagasi oli unenägu seotud konkreetse blogijaga. Nimelt nägin unes, et Hundi ulg sai kaitseministri nõunikuks tagala küsimustes. Ühena esimestest asjadest hakkas tegelema logoga, mis kujutas midagi Vera Muhhina "Töölise ja kolhoositari" ning Amandus Adamsoni "Äreval ootel" vahepealset. (Andsin sellest talle ka blogikommentaaris teada ☺)

Neile, kes nimetatud skulptuure ei tunne, panin siia ka internetist leitud pildid. Paljudele kindlasti Mosfilmi filmide avakaadrina tuttav Muhhina "Tööline ja kolhoositar" (ülal) on 1937. aasta looming,  Adamsoni  "Äreval ootel" (all) 1925. aasta oma.

5.1.17

Viis päeva...

Jaanuari alguse viie päeva sisse on üht-teist mahtunud hoolimata sellest, et ma pole peaaegu midagi teinud.Tervis on paranemas, kuigi köha pole üle läinud ja paari õueskäimise järel ähvardab ka nohu tagasi tulla. Kuid vahepeal soikunud jõud taastub tasapisi...

On olnud ilusaid hetki toredate kõneluste ja heade roogadega, mida ma siinkohal kirjeldama ei hakka. On ju nii, et mis ühele hea, võib teisele arusaamatult tavaline tunduda, ja mis teisele hea, võib kolmandale hoopis kummalisena näida. Nii et hoidkem oma head asjad samuti vahel iseenda teada, nagu ka halbade puhul mõnikord soovitatav on...

Oma filosoofilisemale poolele olen tuge saanud 2. jaanuaril alanud taoismiõpingutest online-ülikoolis hiina, havai ja jaapani kirjandusprofessorite suunamisel. Neljanädalane kursus käsitleb kulgemise väe raamatut "Daodejingi". Kui kursus läbi saab, siis kirjutan sellest võib-olla ka veidi rohkem...

Kui üle-eestiliselt valiti aastalinnuks turteltuvi, siis oli minu jaoks esimene selle aasta lind, keda talilinnukaamerast nägin, hoopiski rähn. Aasta aiaviljaks aga võiksin nimetada küüslauku, mida igal kujul olen enda ravimiseks tarvitanud. Mõjub küll hästi, isegi näonahk on siledamaks läinud...

Kurbust on ka olnud. Minu kõige esimene pinginaaber, kellega 1953. aastal koos kooliteed alustasime ja kellega aastakümneid olime nääri- ja jõulukaarte vahetanud, ei ole mulle paaril viimasel aastal kaarti saatnud. Täna sai halvim kinnitust: Marja olevat kaks aastat tagasi sellest maailmast lahkunud...

Mälestused on alles. Sellest, kuidas ta mind esimeses klassis kooliõue tühja kaugushüppekasti kogunenud lumevette uppumisest päästis, kuidas tema õuel ta ema ja mummiga juttu ajasime, kuidas mängisime nii õues kui koolilaval, kuidas pikki patse kandsime ja teineteise naeratusest rõõmu tundsime...

Marja oli mu pinginaaber kolm aastat, natuke ka neljandas klassis, kuni ta perekonna Kadriorgu kolimiseni. Seejärel nägime harva, kui ta aga 1980ndatel aastatel Soome elama läks, saime kokku Helsingis, hiljem jäid vaid kaardid, nüüd on needki minevik. Panin siia kollaažina mõned neist kümnetest kaartidest, mida Marja mulle aastate jooksul saatis... 

Aga aeg kulgeb edasi...

"kulgetav kulg on püsitu kulg
nimetatav nimi on püsitu nimi
nimetu on taevasmaa algus
nimetatu on musttuhandete ema"

/Linnart Mälli tõlge, 1979./

Ja kuigi jaanuari kolmandal päeval tuli maha kauaoodatud lumi, nõnda et tundub, nagu polekski pikka lumetust ja pimedust olnud, on mu hing rohkem juba uue kevade lootuses...
Related Posts with Thumbnails