22.6.16

A. N. Wilson „Kuninganna Victoria“


A. N. Wilson
„Kuninganna Victoria“

Tõlkinud Kalev Lattik
Kirjastus Varrak, 2016.

Varraku sarjas „Inimene ja ajalugu“ ilmunud soliidselt kuningliku väljanägemisega ning üsna hea fotovalikuga elulooraamatut "Kuninganna Victoria" iseloomustab tõdemus alguspeatükist: „Kaubanduse, maaomandi, õiguskorralduse ja kiriku ühisvõim oli tihedasti, ehkki mitte alati ilmselgelt, põimitud selle noore naise saatusse, keda ajaloolane oli silmanud“ ja veel: „Ta äratab paratamatult huvi, sest surelikud satuvad harva sellisesse olukorda.“

Kui kuninganna Victoria elanuks blogide ajajärgul, siis tundnuks ta kirjutamisest ehk veel suuremat mõnu kui oma päevikute pidamisest. Kui tema kirjapandud 60 miljonit sõna alles oleksid, milline põnev lugemisvara see oleks. Paraku on järele jäänud vaid osa, aga seda säilinut tundub Wilson olevat põhjalikult uurinud, nimetades Victoriat tõsimeeli suurepäraseks literaadiks.

„Victoria isikumüüdi põhjapanev tunnusjoon näikse olevat tema abielu prints Albertiga. Siiski pole inimesse puutuvas iialgi lõplikku tõde ning näha teda saksa printsi nürilt andunud abikaasa ja leinast murtud lesena on ainult üks tõde teiste seas. Ta elas üle kaheksakümne aasta ja oli selles abielus kõigest veerandiku.“

Nii ütleb biograaf ja läheb sujuvalt üle sarnasel meelelaadil põhinevatele sõprussuhetele Briti ajaloost tuntud nimede kandjatega, kirjeldades neid suhteid siiski küllalt diskreetselt, mõningate vihjetega, et ehk oli neis mõnikord midagi rohkemat kui pelk sõprus, aga ikka ja jälle impeeriumi ja monarhia ajalooga tihedalt põimituna. Teisiti pole see võimalikki, sest pärast abikaasa  surma täitis Victoria edasi igapäevast aktiivset rolli Euroopa poliitilistes küsimustes.

Kui elu on nii pikk, nagu oli kuninganna Victorial, siis jõuab varem või hiljem kätte aeg, mil „maailmast lahkuvad viimased inimesed, kes mäletasid meid lapsena.“ Kuuskümmend aastat kuningannana tegid temast Euroopa mõjuvõimsaima naise, kelle rohkete järglaste järglasi on praegugi igas Euroopa kuningakojas. Ta on Euroopa monarhia ema. Tõenäoliselt koos kõigi pärilike tõbedega, mis sel suguvõsal olid ja mida Wilson üsna huvitunult üles on tähendanud.

„Kuninganna Victoria emaliku lembuse varud olid väikesed. Sellest ei jätkunud kõigile üheksale lapsele,“ kinnitab Wilson ja kirjeldab põhjalikult kõiki neid keerulisi suhteid, mis Briti kuninglikus perekonnas lahkhelide ja tülidena väljendusid. Kui lugeja Briti impeeriumi ajaloost, mida raamat ohtralt avab, eriti ei huvitugi, leiab ta just niisugustest suhtekeerdkäikude kirjeldustest põnevat lisa oma teadmistele ülikute elust või lihtsalt toitu oma inimlikule uudishimule.

Wilson rõhutab, et Victorial oli väga terve mõistus, mis liitis ta ülejäänud omadused tervikuks, ning et täielik ausus ja lihtsus moodustasid ta sarmi.  Ta „on tohutult heasoovlik ja palju-palju targem, kui te oleksite iial arvanud“ ja teda on lihtne naerma saada. „...tema igapäevaelu üksluisus, millega õukondlased hädas olid, on iseenesest väga tähelepanuväärne tõsiasi. Peale selle, et ta oli kuninganna, olid tema teod äärmiselt tagasihoidlikud. See ongi üks asi, mis muudab ta biograafile nii lummavaks tegelaseks: ta sunnib meid keskenduma temale endale, mitte tema saavutustele.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Loetu tekitas kiusatuse lisada siia foto kuninganna Victoria ausambast (1887, Sir Edgar Boehm) Windsori lossi juures, mida pildistasin 2008. aastal:


EDIT: 24. juuni 2016. Ja eilsel rahvahääletusel otsustasid britid Euroopa Liidust lahkuda. Huvitav, kuidas suhtunuks sellesse otsusesse küllalt isemeelne Victoria? Kas ta näinuks Brexitis valesammu või uut väljakutset - arenguvõimalust?

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails