12.2.16

London tapab! – Peter Ackroyd „London: Lühibiograafia“


Peter Ackroyd
„London: Lühibiograafia“

Varrak, Tallinn, 2016.
524 lk.
Tõlkinud Kalev Lattik.

Kui inglise kirjanik Peter Ackroyd 1999. a lõpetas oma raamatu „London: The Biography“ (ilm 2000) kirjutamise, sai ta südameataki. See on pannud teda nentima, et vana tõde „London can kill!“ – „London tapab!“ – kehtib ka nüüdisajal.

Lugejal, kes Ackroydi raamatu kasuks otsustab, ei tuleks siiski elu pärast hirmul olla. London: Lühibiograafia“ ei ole kiirtoit; kahe-kolme magamata ööga seda läbi ei loe. Pigem on see kirjandusliku gurmaani külluslikult hea söömaaeg, täis pikitud tohutul hulgal fakte, nimesid, kohti, sündmusi, tsitaate allikmaterjalidest, mille kohta autor ise ütleb, et „nii nagu London on lõputu ja piiritu, on lõputud ja piiritud ka sellele pühendatud raamatud ja artiklid... Mu enda teed selles labürindis on juhtinud õhin ja uudishimu, mis pole ehk kõige täpsemad, aga siiski kõlbulikud teejuhid.“

Olen küll käinud Inglismaal ja Walesis, kuid Londonis viibinud täpselt nii kaua, kui kulus lennujaamast ärasõiduks. Kuid olen Londoni kohta väga palju mitmelaadilist kirjandust lugenud. Viimati enne Ackroydi  samuti Varrakus välja antud 1000leheküljelist  köidet, Edward Rutherfurdi „London. Maailma suurima linna lugu“ (e.k 2000, 2014).

Rutherfurdi ja Ackroydi teoste ainestik on sama, kuid lähenemisviis erineb. Rutherfurd pajatab linna ajalugu inimeste kaudu roomlaste ajastust tänapäevani, põimides ilukirjanduslikult ajalooliste ja väljamõeldud tegelaste elu. Ackroyd seevastu lähtub olnust, tegelikkusest, mis on tema meelest nii rikkalik, et väljamõeldud tegelasi kaasata pole vaja. Ta püüab edasi anda Londoni elavat ja hingavat olemust.

Kui Rutherfurdi raamat mulle kohati üsnagi igav oli, siis Ackroydi käsitlusviis paelub ja lummab. Pean tunnistama, et raamat on mul alles poole peal ja selle lugemiseks kulub ilmselt kauem aega, kui alguses planeerisin. Aga see on olnud tõeline kvaliteetaeg, põnev ja naudinguline.

Ackroydi sõnul tuleb selle raamatu lugejatel „uidelda ja hämmastuda. Nad võivad teekonnal ekselda, nad võivad kogeda ebakindluse hetki ning puhuti võivad neid imestama panna kummalised fantaasiad ja teooriad. Mõnel tänaval peatuvad nende kõrval veidrad ja haprad inimesed, kes anuvad tähelepanu. Tuleb ette hälbimisi ja vastuoksusi –  London on nii suur ja nii metsik, et see hõlmab korraga kõike  –, aga ka otsustamatust ja mitmetähenduslikkust. Ent üksiti ootab ees ilmutuslikke hetki, kui linn pakub inimmaailma saladustele pelgupaika. Nendel puhkudel on tark mõõtmatuse ees kummarduda.“

Linna kui elusorganismi vaadeldes pole Ackroyd vist küll midagi unustanud. Ta kirjeldab lärmi ja räpakust, teatrit ja muusikat, turgu ja söömaaegu, väljaheiteid ja kõikvõimalikku prahti, mida suurlinna elutegevus jätab, suuri tulekahjusid ja rahvamasside mürgleid, suuri sulisid ja pisipätte, korravalvureid ja karistusi, hukkamisi ja andeksandmisi, vanglaid ja restorane, keelepruuki alates koknist kuni peenkirjandusliku esitusviisini ja muud kõikvõimalikku. Ta nimetab rohkesti nimesid, millega seoses lugejale kas tuleb midagi meelde või saab ta teada miskit päris uut, mis ikka ja alati põnev on. London on kirglik ja iseloomuga linn, mis muutub iga sekundiga. Seda muutumist on Ackroyd suutnud tõesti õhinaga kirjeldada.

Paar juhuslikku stiilinäidet, et anda edasi selle raamatu maitset:

„Kuid kaks asja on jäänud sel muutuval helimaastikul samaks. Sünnipäraseid londonlasi on sajandeid tuntud selle poolest, et nad räägivad kaasaegsetest kõvemini, peagu karjudes. Londonist on saanud järeleandmatu ja lõputu karje. Ja on veel teine iseloomulik heli. Kui seisate ükskõik mis kell näiteks Lombard Streetil, siis kajab see kitsas tänav – nagu kõik teisedki ümbruskonnas – ruttavatest sammudest. See heli on kõlanud linna südames katkematult palju aastasadu, ja võib olla, et mööduvate sammude igikestev ja vaibumatu kaja ongi aina teiseneva ja kestva Londoni tegelik hääl.“

„Tundub, et Londonis kandsid kõik kostüümi. Lihunikku tunti tema siniste kätiste ja villase põlle ning lõbunaist kapuutsi, salli ja suletuti järgi. 19. sajandi keskpaiga poepidaja reklaamis oma kauba väärtust sellega, et ta „juuksed olid üleni puuderdatud, ta kandis hõbedasi põlve- ja kingapandlaid ja tema käsi ümbritsesid kenasti palmitsetud rüüsid“. 20. sajandi algul pandi tähele, et pangakäskjalad, kelnerid ja politseinikud kandsid ikka veel 1860.–1870. aastate rõivastust, otsekui tahtes väljendada vanaaegset aupaklikkust ja lugupeetavust. Tegelikult võib igat Londoni ajajärku tuvastada tänaval ametit pidavate inimeste riietuse ja käitumise järgi.
Ent välimuse muutmine võib olla ka pettuse vorm...“


Usun, et ka raamatu teise poole lugemine kujuneb naudinguks. Tõlge on igati õnnestunud. Võib-olla leiab mõni süvenenult ajaloouurimisele pühendunud inimene Ackroydi raamatust vigu, mina igatahes ei leidnud, ei otsinudki, sest pakutu on kaasahaarav. Ka illustratsioonide valik on huvitav ning informatiivne.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Ja see, et ma enne lugemise alustamist YouTube'ist Ackroydi Londoni lühibiograafia põhjal tehtud ajaloosaateid „London. Fire and Destiny“ ja „London. Crowd“ vaatasin, on raamatu meeleollu süvenemisele ainult kasuks tulnud. 

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails