5.6.15

"Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused"


John Thavisi "Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused" on minu jaoks viimase aja üks põnevamaid lugemisi. Esiteks on mulle huvitav Vatikanis töötavate ajakirjanike tegevuse köögipool ja teiseks muidugi Vatikan ise, mis raamatus avaneb hoopiski uuel viisil.

Thavis rõhutab alguses, et üle kolmekümne aasta Vatikanis toimuvat kajastanud ajakirjanikuna teab ta väga hästi, et "Vatikani saladusemüür" on suurel määral müüt. Ta väidab, et tema raamat on "Vatikani pentsiku maailma ja sündmuste täpne kroonika".

"Teoorias peaks Vatikanis valitsema täielik konfidentsiaalsus, tegelikkuses aga lekib kogu masinavärk nagu kaks tuhat aastat vana paadilogu."

"Vatikani masinavärgis töötab üle kolme tuhande inimese ja väga paljud neist on valmis jagama igasugust infot, kui neile selleks vaid võimalus anda, aga enamasti toimub see lihtsalt vestluse käigus..."

"Õppisin ajakirjanikuna hindama võimalusi, mida säärane mitmetähenduslikkus ning juhuslikkus pakkus."

"Meedias ja meelelahutusäris on Vatikanist loodud pilt kui mingist müstilisest organisatsioonist – monumentaalsest, kõikvõimsast, saladuslikust ja hästi õlitatud masinavärgist, mis täidab vaikselt ja sihikindlalt kogu maailma puudutavat õilsat eesmärki. Tegelikkuses on Vatikan hoopis midagi muud. See on paik, kus kardinalid viskavad nalja ja aeg-ajalt enesevalitsuse kaotavad, kus iga Rooma kuuria valitsuskabinet kiivalt oma võimupirukat valvab, kus väikeste ja suurte meeste teed kõige veidramal kombel ristuvad ja kus eksimine ning vääritimõistmine on tavalised asjad."

"Otsustasin selle raamatu kirjutada, kuna olen veendunud, et see, mis toimub kulisside taga, on palju huvitavam kui meedia poolt loodud karikatuurne pilt Vatikani võimust ja autoritaarsusest."

Põhiliselt on raamatus juttu paavst  Johannes Paulus II ja Benedictus XVI ajajärgust, kusjuures autor toob  kohati lausa sarkastiliselt välja nende erinevused. Seal, kus üks eelistas teatraalsust, jäi teine tagasitõmbunuks. Seal, kus üks lahendas probleeme kergesti, oli teine vaevalisem, aga sageli ka vastupidi. Üks oli modernsem, teine traditsioonilisem, üks eelistas mõnest asjast vaikida, teine  ei tulnud selle pealegi, et neist asjadest tuleks rääkida. Jne.

Huvitavalt kirjeldab Thavis kardinale ja Vatikani töötajaid. Probleemidering aga ulatub korstnast tõusva suitsu värvist ja parkimiskohtade vähesusest Kristuse Leegioni väärtegudeni ja paljude Vatikanile nii iseloomulike vääritimõistmiseni.

Tsiteerin kirjastuse FUTU Print raamatututvustust: "Thavise vaatevinklis on Vatikan paik, kus Rooma kuuria kardinalid rivaalitsevad, skandaalid õõnestavad paavsti autoriteeti ja minevikupärandite au sees hoidmine põrkub alatasa tänapäeva praktiliste kaalutluste ning tõekspidamistega. Autor viib lugeja püha Peetri kiriku kellatornist basiilika sügavustesse ja pühakute matmispaika, kirjeldab uue paavsti valimisi, maailma tähelepanu võitnud ahistamisskandaale, Vatikani vastuolulisi rasestumisvastaseid vahendeid puudutavaid seisukohti ja palju muud põnevat."

2013. a veebruaris ilmunud The Vatican Diaries sai sedamaid New York Timesi bestselleriks, eesti keeles ilmus see samal aastal Helen Muru tõlgituna. Olen lugenud, et pärast Benedictus XVI tagasiastumist täiendas Thavis originaali tema paavstiaja lõpusündmustega ja paavst Franciscuse ametissevalimisega.

Siinne tekstinäide on pärit peatükist "Volo Papale", kus Thavis kirjutab sellest, et "paavsti visiitide ajalugu on täis valestarte, kadunud busse ja tundide viisi raisatud aega."

Nii läks ajakirjanikel Jordani jõe ääres: "Kui jõudsime ristimiskoha äärde, ei mõjunud seisev vesi ja sellega kaasnev lehk sugugi kutsuvalt. Fotol oleks kogu sündmus paistnud hoopis teises valguses – valges rüüs paavst seismas muistsel trepil, mis viib jõesängini, kus Kristus ise oma religioosset teekonda alustas. Üksteise vastu liibunud fotograafid seisid jalgupidi mudas ja peletasid kärbseid eemale. Märkasin nende keskel tuntud katoliku ja muu meediaväljaannete fotograafi Greg Tarczynskit. Paistis, et ta on toimuvast haaratud ja elevil. Minu meelest oli ta hea pildi saamiseks ideaalse pildistamiskoha leidnud ja taevast langev valgus muutus iga hetkega üha dramaatilisemaks. Paavsti saabumiseni oli veel pool tundi aega."

Ja sellest hoolimata: "Paavst oli tulnud nii kaugele, aga ei väljunud golfikärustki. Ta ei tulnud jõe äärde ega poseerinud fotograafidele. Vee ääres ootavad fotograafid ei saanud temast ühtegi pilti. Greg Tarczynski, kelle kingad olid nagu mudakoogid, raputas pead ja sõnas naerdes: „Kunagi ei maksa ette kujutada fotot, mida sa veel pildistanud pole.” Ta korjas fotovarustuse kokku ja kiirustas järgmisesse sündmuspaika."

John Thavisi koduleht.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails