18.9.14

"Kümme kirja Montaigne'ile. "Ise" ja "teine"" - arukuse ja südamesoojusega


Lõpetasin Jüri Talveti mõtisklustekogumiku "Kümme kirja Montaigne'ile. "Ise" ja "teine"" lugemise. See ilmus umbes nädal tagasi Tartu Ülikooli Kirjastuse "Kaasaegse mõtte" sarjas.

Olen Talveti loomingut üsna põhjalikult jälginud sestsaati, kui temaga paar pikemat usutlust "Elukirjale" (2010) ja "Õpetajate Lehele" (2011) tegin. "Kümme kirja Montaigne'ile" on hea lugemine neile, kes Tartu Ülikooli maailmakirjanduse professori elukäsitlusele ja maailmamõistmisele - temas peituvale loogilisele ja läbimõeldud tarkusele - lähemale tahavad pääseda.

Üsna mitmel põhjusel võiksin seda raamatut soovitada lugemiseks neile, keda huvitab feministlik mõte nii elus kui kirjanduses. Tinglikult võiks pealkirjas sisalduvat sõnapaari "ise" ja "teine" hoopiski "meheks" ja "naiseks" ümber sõnastada. Aga see siiski kitsendaks kirjade taotlust.

Mulle pakkus enamat huvi oskuslik ajalookäigu - nii mineviku, oleviku kui ka eeldatava tuleviku - seostamine kirjanduse sündmuste, voolude ja loojatega. See on omamoodi ajatelg, mis tekib neis lugupidavates kirjades "ühele targimaist eelkäijaist", mille kirjutamise peapõhjus Talveti sõnul "on see, et eriti viimastel aastatel olen just teis avastanud Euroopa mõtleja, kelle ideed on mulle lähedased ja tähtsad ses mõttes, et ma tajun neis tuge omaenda vaimueritistele."

Lisaks kümnele kirjale on raamatus ka lühikesed vahelugemised, milles Talvet üritab "iseloomustada loomingulist algupära ja kujundifilosoofiat pärast teie (Montaigne'i) eluaega kirjutatud ja avaldatud silmapaistvates romaanides."  Viis-kuus aastat tagasi ilmusid need Romaaniülikoolina Eesti Päevalehes ja on omamoodi konspektiivne abi tudengeile ja üldse kirjandushuvilistele mõnede olulisemate autorite tähtteoste käsitlemisel. Siinses raamatus mõjuvad need vahelugemised siiski mõnevõrra esseekogumiku üldmuljet hakkivana.

Talveti raamatutel (eelkõige kirjanduslikel arutlustel, aga mõneti ka luulekogudel) ning üsna ilmselt ka tema loengutel ülikoolis ja vestlustel kirjanduslikel kohtumistel on üks väga "tõsine viga". Enamasti sisaldub neis lugeja või kuulaja jaoks rohkete kirjandusest tuttavate viidete kõrval ikka alati ka mõni niisugune autori nimi, keda too lugeja või kuulaja ei ole lugenud ja mis tekitab kripelduse, et tuleks ka selle autori ja tolle teosega tutvust teha. "Kümme kirja Montaigne'ile" ei ole selles suhtes erand.

Montaigne'i kirjanduslik pärand ei ole mulle kuigi hästi tuttav, ilmselt tuleb kätte võtta Kristiina Rossi tõlgitud esseed. Aga kuna mul neid kodus käepärast pole, loen järgmisena taas kord üle Ralph Waldo Emersoni esseekogumiku "Inimkonna esindajad" (Loomingu Raamatukogu, 2005), mis sisaldab ka essee "Montaigne - skeptik". Emerson ütleb inimkonda esindavaid suurmõtlejaid iseloomustades: "Inimesed aitavad teisi kõige rohkem arukuse ja südamesoojusega." Just arukuse ja südamesoojusega on kirjutatud ka  Jüri Talveti kümme kirja Montaigne'ile.

EDIT: Lugemissoovitusena  Kambrivalvuri blogist Raamatukamber samal teemal:
Humanitaarteadused, kirjandus(lugu) ja (akadeemiline) filosoofia

4 comments:

  1. Ma ei saa aru, milleks niisuguseid raamatuid vaja on.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Üsna filosoofiline tõdemus või küsimus. Küllap selleks, et maailm veidikene parem oleks.

      Aga Sa loe! Leiad ehk ise oma küsimusele vastuse. Ja kui ei leiagi, siis pakub lugemine Sulle rodu uusi küsimusi, mille kallal juurdlemine, kui mitte midagi muud, siis vähemasti huvitavat ajaviidet annab ja aitab elus olulisi asju selgemaks mõelda. Seda polegi nii vähe.

      Delete

Related Posts with Thumbnails