26.1.14

Kuuenda blogiaasta lõpuks


Kes koera saba kergitab, kui mitte koer ise... Homme on selle blogi sünnipäev. Kuus aastat blogimist saab täis, seitsmes algab.

Kõikidele, kes mu kirjatükke "Kruusatees" lugemas käivad ja eriti neile, kes aeg-ajalt ka kommenteerivad, suur aitäh!

Sünnipäevakaart on ajast, mil sain ise sama vanaks nagu mu blogi praegu. 

Loodan väga, et ma pole siin kirjutades olnud nagu üks pahur vanamees mõni päev tagasi kaupluses. Ta oli koos naisega ja iga kord, kui naine mingit söögipoolist vaatas, torises vanamees: "Seda massi on ikka liiga palju. Kes neid kõiki ära toita jõuab." See lause oli talle nagu mantra. Sattusime poes mitut puhku lähestikku ja nii kuulsin umbes neli või viis korda seda torinat, rõhuga sõnal "neid".

Kui vanamees poleks olnud nii pahur, oleks ta olnud koomiline. "Neid" asemel oleks ta ilmselgelt juba tükimat aega pidanud kasutama sõna "meid", sest toidu ostmisega ta ju ametis oli. Viimane pobin tuli siis, kui ta juba kassasabasse läks. Ei olnud pikk järjekord, paar-kolm inimest tema ees, aga vanamees kordas jälle oma mantrat: "Seda massi on ikka liiga palju. Kes neid kõiki ära toita jõuab." Hoidsin vaevu naeru tagasi.

Kui nüüd blogimise juurde tagasi tulla, siis on mul blogisid aastate jooksul tekkinud veel nii laiemale kui ka kitsamale ringile. Ei hakka neid kõiki siin loetlema, ütlen vaid, et paari päeva pärast saab kuus blogiaastat täis ka  "Sulekese" blogil, kus kirjutan inglitest, haldjatest, igasugustest muudest kummalistest ja põnevatest asjadest läbi kunsti, kirjanduse, muusika ja mõttemaastiku.  Lapsepõlve- ja noorusaastatel loetud raamatutest kirjutan aga juba üle poole aasta blogis "Tütarlaps linnast", millel on ka Facebookis oma lehekülg.

9.1.14

Head uudised lähetustest ja loomalugudest

Täna tuli ERRilt kaks head uudist. Mulle meeldib väga, et Neeme Raud läheb  ERRi Moskva korrespondendiks. Temas on energiat ja iva. Nagu ta ise ütleb: "Tundsin ja nägin neid teemasid, mida tänane Moskva ja Venemaa ajakirjanikule pakuvad. Taas hakkas n-ö korrespondendisüda tuksuma ja pea võimalikke lugusid välja mõtlema." Tulemused võivad huvitavad olla. Igatahes mina soovin talle küll uuel tööpostil jõudu, kuigi ta mulle ka Vikerraadios saatejuhina meeldib ja siia ta minekust auk jääb.

Õhtul vaatasin ETVst Raua uue saatesarja "Lähetus" esimest saadet, mis juhtumisi samuti tema tulevase töökoha linnast oli: "Moskva, paarkümmend aastat hiljem". Huvitav oli, sest umbes nii palju aastaid pole ka mina Moskvas käinud, aga see linn on kahtlemata ammendamatult sisukas nii diplomaatia kui ka kultuuri- ja majandussuhete vaatevinklist. Nendest uus sari jutustabki. Nädala pärast tuleb "Lähetus" jälle, kusagilt mujalt...

Teiseks ERRi heaks uudiseks pean seda, et alates homsest on Vikerraadio kavas uus saatesari “Loomaaia lood”, mis on pühendatud nii Tallinna loomaaia 75. sünnipäevale kui ka direktor Mati Kaalu 45. tööaastale.

Matit tunnen palju aastaid, olen temast ja loomaaiast mitut puhku kirjutanud ja tean teda väga hea jutuvestjana. Tal on alati palju huvitavaid võrdlusi ja üllatusi ning seda valdkonda, millest neis saadetes juttu tuleb, teab ta muidugi läbi ja lõhki: kuidas loomaaiandus on läbi aastatuhandete kujunenud, millised suurepärased inimesed loomade eest hoolt kannavad, kuidas kujunevad inimeste ja loomade ning loomade endi omavahelised suhted. Ootan põnevusega. Homme, 10. jaanuaril kell 15.15 on Vikerraadios esimene saade.

Siia panin foto, mille kasutamist ERRi pressiteates lubati: Mati Kaal aastal 1970 (erakogust). Tollal olid Mati suureks huviobjektiks karud, nüüd aga tunneb ta end koduselt kogu loomariigis. Muide, loomaaedu armastab ta võrrelda saatkondadega ja kõiki loomaaia elukaid tuleb tema arvates võtta kui diplomaate, kes on loomaaias lähetuses.

5.1.14

Prantsuse mantoo ehk Kõik soovid täituvad kunagi


Aastakümneid tagasi sain pulmakingiks Kanadast kauge sugulase saadetud kauni prantsuse mantoo - tõelise harulduse mingist hõbejast karusnahast, mis võis ka kunstkarusnahk olla, ja pehme helehalli naaritsakraega. See sobis siis veel noorele minule imehästi, ainult üks häda oli sel. Meie karmid talved olid mu mantoo jaoks liiga külmad. Nii ei saanudki ma seda pehmet voogavat kergust palju nautida, vaid selle alla tuli raskepärane vatiinikiht kombineerida.

Toona pakases ringi liikudes mõtlesin tihti, et mu elegantse prantsuse mantooga võiks kaasas käia pehmem, Prantsuse moodi talv. Öeldakse, et soovimisega peab ettevaatlik olema, sest kõik soovid täituvad kunagi, ainult me ei tea millal. Läks aega, mis läks, aga tänavune talv on just selline, et võiksin end oma prantsuse mantoos hästi tunda. Aga mantood pole ammu enam... Ja seda eelistaksin nüüd ka, et talvel lumi maas oleks.

Pildi allikas: George Barbier (1882-1932), Journal des Dames et des Modes, “Costumes Parisiens”, 1912. Minu mantoo oli küll lühem ja väiksema kraega ning ilma käiseotsteta, kuid idee poolest üsna samalaadne.

2.1.14

Mõttelised jooned aastate vahel on haprad


Kõik läinud aasta küünlad on põlenud...

See on ilus hetk, see mõtteline joon või avali uksega sein kahe aasta vahel, mil vana lahkub ja uus oma õigustesse astub. Uus aasta on nagu lapsuke hella ema rüpes - veel pole täpselt teada, kas ta toob seda head ja paremat, mida me temast loodame, või on ta nagu tüütu pahandusttegev mürakaru, kellega meie suhted ei laabu. Ikka ja alati on lootused suured - see on inimlik, aga nende täitumine sõltub lisaks meile veel tuhandest pisiasjast me ümber, olgu neiks siis olud või inimesed.

Läinud aasta lõpuks võisin ütelda, et mul pole (vähemasti enda teada) kellegi ees ühtki lubadusevõlga. See on hea, südamekerguse tunne.

Tilgaks tõrvaks meepütis kujunes see, et mu üks tööandja vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei tasunud mulle aasta lõpus tööde eest, mille eest lepingu järgi oleks pidanud juba mitu kuud tagasi maksma. Olen niisugustel puhkudel mõtelnud, kas tegemist on tasumatajätnute süüdimatusega või pahatahtlikkusega ja polegi enda jaoks vastust leidnud. Ju on siis võõra raha (ehk ootajatele maksmatajäänud töötasude) eest hea jõulupuhkusel käia. Ja võib-olla pakub mittemaksjale kõditavat rahuldust ka see, kui teine inimene oma õigusega välja teenitud tasu temalt mitu korda küsima/paluma on sunnitud.

Üks vana õpetussõna ütleb, et tee teisele seda, mida tahaksid, et sinule tehtaks. Niisugusele kroonilisele mittemaksjale on raske head soovida ja lojaalne olla. Aga igal oinal pidavat oma mihklipäev tulema, nii ei usu ma, et tööandjatele, kes tööde eest tasumisega nii palju viivitavad (ja selliseid pidavat Eestis päris palju olema), kuigi hea aasta tuleks.

Head on elus õnneks siiski rohkem. Vaatasin eile õhtul Ilmar Raagi filmi "Eestlanna Pariisis" - sellest, et inimlikku headust vajavad kõik, olgu nad siis Eestimaal või Pariisis, lähedal või kaugel, vanad või noored või päris elu alguses. Alati jääb lootus, et uuel aastal on parem...

...kuigi mõttelised jooned aastate vahel on haprad. Aga inimelu on neist veelgi hapram.  

Fotol olen kasutanud rootsi kunstniku Åsa Gustafssoni postkaarti (2013).
Related Posts with Thumbnails