8.11.13

Dina Rubina aknad


Lugesin õhtul Dina Rubina jutukogumikku "Aknad"*. Lõpulugu, milles ta pajatab oma muljetest Kreeta saarelt, tuletas mulle meelde aastatetagust Kreekas käiku kuni peenimate detailideni: leinakabelikesed maanteede ääres, sest kunagi on liiga ohtlikult kihutatud; elamused toitudest, mis vapustasid nii maitse- kui lõhnameelt, ja komme tupsutada saiatükikesi õlis, sest nii maitsvat oliiviõli polevat kuskil mujal...

Ja need värvid! Loetusse ja nähtusse uinusingi...

Dina Rubina raamatutest olen siin blogis varemgi kirjutanud, ikka rõhutades, kui palju on neis värve, lõhnu, maitseid, mida ta nii suurepäraselt kirja panna oskab. "Aknad" on veidi teistmoodi raamat, võib-olla mitte nii ühtlaselt köitev, märksa olukirjelduslikum: vähem väljamõeldut, rohkem nähtut ja kogetut. Koosneb mitmest eri tasemel loost, mida seovadki omavahel aknad, kõikvõimaliku kujuga, kõikvõimalikesse paikadesse avanevad või siis hoopiski kardinate ja trellide taga sulgunud. Või siis aknad, millest vaatab mõni eluteel kohatud inimene või kodune lemmikloom. Või aknad, millest enam keegi ei vaata. Ja kõik, mis heliseb, elab ja tuikab akende ümber, kõrval, taga, ees...

"Akende" ainevalda sisenes Rubina tänu oma kunstnikust abikaasa Boris Karafjolovi maalidele, millel enamasti ka aknaid leidub. Raamatutki täiendavad need maalid - aknad, nähtud Veneetsias ja Jeruusalemmas, veel paljudes paikades, kus paar käinud on või kus lihtsalt mõtte- ja fantaasialend käivitunud on. Ses mõttes on "Aknad" kahe autori - kunstniku ja kirjaniku - raamat, milles nad on üks, kumbki pole teisest tähtsam.

Aga oma vapustavat värvide kirjeldamise oskust on Rubina kommenteerinud nii: "Jah, mu mees on kunstnik, kuid minu saatust on juba ammu enne teda mõjutanud üks inimene, kelle pildid, joonistused ja portreed saadavad mind kogu elu, ripuvad mu koduseintel ja jäävad minuga alatiseks. See on minu isa."

* Дина Рубина "Окна". Сборник рассказов. - Москва, "ЭКСМО", 2012.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails