27.11.12

Udu ja udujutud


Paradoksaalsel kombel, näib vähemasti mulle, tulevad udus selged mõtted. Küllap seetõttu, et uttu ei tohi eksida ja alati peab mingi väljapääsu leidma. Udu hajumine toob õnnetunde, udujutt näib ühtaegu veidra ja põnevana, teeb korraga lolliks ja targaks.

Möödunud nädalal (24. nov 2012) rääkis Vene opositsiooniline ajakirjanik Julia Latõnina oma saates "Kod dostupa" muu hulgas vendade Strugatskite loomingust, mis veel kord tõestab, et kirjandus on mütoloogia lähisugulane, kuivõrd kirjanik on inimene, kes mõtleb välja maailma,

Selgelt piiritles Latõnina kirjanduse erinevuse ajakirjandusest. Hea artikli läbilugemisel saad aru, mida autor tahtis öelda. Kui see, mida autor tahtis öelda, jääb lugejale mõistmatuks, siis on tegemist halva artikliga. Kirjanduse puhul on teisiti: kui loed raamatu läbi ja saad täpselt aru, mida autor tahtis öelda, siis on see halb raamat.

Võib-olla udusel päeval võiks samal teemal targutada nii, et kirjanik võib udujuttu ajada, peabki ajama ning lugejale jääb üle selles udus ise tee leida, aga ajakirjaniku jaoks on udujutt välistatud.

* * *
Ka Vene kirjanik Boris Akunin käsitles oma blogis läinud nädalal vendade Strugatskite loomingut ning kirjutas Boris Strugatski surmaga seoses nii:

"Когда умирает кто-то из своих – из тех, кто занимал важное место в моей жизни, у меня кроме естественной горечи все время возникает еще какое-то глубоко спрятанное чувство, которое я все не мог себе растолковать. А сейчас вдруг понял.
Моих людей там становится всё больше.
Вечной памяти не бывает, но бывает память долгая и добрая. Это как раз про Бориса Натановича."

/"Kui sureb keegi omadest - nendest, kel on olnud tähtis koht mu elus, siis tekib mul alati lisaks loomupärasele kibedustundele veel mingi sügavale peitunud tundmus, mida ma pole osanud endale seletada. Aga nüüd järsku sain aru.
Minu inimesi on seal järjest rohkem.
Igavest mälestust pole olemas, kuid on kauakestev ja hea mälestus. Just see käib Boris Strugatski kohta."/

* * *
Veel jäi eelmisest nädalast meelde JR lahkumine - "Dallasest", filmilinalt ja elust. "Dallast" vaatasid selle tippaegadel pideva huviga mu vanemad, tihti ma ise ka. JR Ewing - Larry Hagman - oli nii meisterlik udujutu ajaja ja nii täpne oma äri huvides manipuleerija, et teda oli nauding vaadata ka neil, kes äriasjadest suurt midagi ei jaganud. Ja kaugeltki mitte ainult neil.

Umbkaudu 1984. a õppisin keelekursustel selgeks itaalia keele. Tol ajal polnud itaaliakeelset lugemisvara kuigi palju saada, ajalehtedest jõudis Tallinnas müügile ainult kommunistlik l'Unità, kus aga olid päris head majandusleheküljed. Neilt lugesin, kuidas JR krutskite ja vimkade kaudu ning abil õpetati Itaalia ülikoolides tudengitele mitmesuguste majandusprobleemide lahendamist. Väga hea õppevahend olevat olnud.

Võib-olla tasuks miskit isegi Euroopa Liidu majandusprobleemide lahendamisel eeskujuks võtta, kes teab?

* * *
Ja läinud nädala uduse ülevaate lõpetuseks veel üks, küll viimane, aga mitte väheoluline tõdemus: Mustamäe polikliinikus on väga hea vereproovivõtja.  Kui esimesel korral läksin veeniverd andma veidi kartlikult, siis teisel korral sama laborandi juurde sattudes lausa rõõmuga - nii kergesti ja kiiresti tegi ta asja ära.

Minu foto:  26. nov 2012 kl 18 paiku õhtul.

20.11.12

Tramm nr 20

Äratundmisrõõm on suur rõõm. Praegu, mil internetis on näha palju varasemate aastate pilte, tuleb äratundmisrõõmu sageli ette ja see on tore. Täna jagati Facebookis fotot trammist Tallinnas Tondi lõpp-peatuses, koos küsimusega, mis aastal see võis olla.

Trammivagun sel fotol oli mulle väga hea tuttav, seepärast laenasin pildi FBst ka oma blogisse. (Foto autorit ja algallikat ei tea.)


Tramm nr 20. Olen sellega lapsepõlves sadu kordi sõitnud Tallinna trammiteedel. Mu ema töötas just selle trammi konduktorina umbes 1950. aastast alates. Mina käisin sageli tema juures tööl kaasas, õigemini sõitsin. Ikka elektrirongiga Nõmmelt Tondile, siis suurest trepist jaamahoone (kus oli ka trammidispetšeri ruum) kõrvalt alla lõpp-peatusse ning siis juba järgnes hulk sõiduringe trammiga nr 20.

Tollal juhtis seda trammi sõbralik väiksemat kasvu mees, perekonnanimeks Orma. Tal oli palju lapsi, kellest mõnega ka vahetevahel trammis kohtusin. Trammijuhi pere elas liini teises otsas, nn "Tartu maantee lõpu" lähedal väikeses puumajas ja linn nägi sealkandis siis hoopis teisiti välja kui praegu.

Facebookis jagatud foto võib pärit olla aastatest 1936-1940, nagu sinimustvalgetest lipukestest võib järeldada. Trammi lõpp-peatus Tondil avati 1936. a. Tramm nr 20 (mootorvagun) oli ehitatud Tallinnas, vist Dvigatelis välismaistest (Saksamaa ja Rootsi) agregaatidest ja seadmetest. Kunagi nägin internetis lehekülge, kus oli üksipulgi kirjas, millal täpselt mingi Tallinna vanematest trammidest ehitati, aga praegu ei leidnud ma seda lehekülge enam. Seal oli ka kirjas, et tramm nr 20 oli üks neist vähestest trammidest, mis ei saanud 1944. a märtsipommitamises oluliselt kannatada.

Minu mäletamist mööda sõitis see ilus tumepunane vagun, sees pikad akendealused puupingid, Tallinnas umbes 1960. aastani või isegi kauem. Põhiliselt liinil Tondi-Tartu mnt (hiljem vist ka Leningradi mnt).

EDIT 2015: Leidsin peaaegu sama kaadri, kuid värvilisena, internetist, foto pärineb Eesti Filmiarhiivist 1939. a. Tramm siin on sinine, ju siis värviti see tumepunaseks, nagu mina seda mäletan, pärast sõda.

15.11.12

Roheline lauapaber


Lapsepõlves ja noorusajal tegin kirjatöid enamasti oma väikese kirjutuslaua taga, millel oli roheline lauapaber. Nii harjunuks muutus see olmeline pisiasi, et tunnen temast kummaliselt suurt puudust. Toona oli seda paberit raamatukaupluste kirjatarvete osakondades virnades. Kui see laual liiga ära pleekis või servad katki läksid või keerdu tõmbusid, sai alati poodi minna ja uue tuua.

Juba aastaid pole ma rohelist kirjutuslauapaberit poes müügil trehvanud. Ju see on moest väljas. Täielikult.

Nüüd on ju olemas igasugused kile- ja plastkatted, üks uhkema pildiga kui teine. Asjalikumatel on maakaardid või planeedid, vähem asjalikel muu kirjusus. Mulle need eriti ei meeldi ega tundu käesõbralikud.

Nõndasamuti on vist moest väljas rohelise kupliga laualambid. Ühte niisugust, nagu need olid omal ajal õdusates lugemissaalides Kreutzwaldi-nimelises raamatukogus Toompeal, nägin neil päevil ühe vanakraamipoe müügikuulutuses. 105 eurot maksis.

Rohelise lauapaberiga või -kattega moodustasid sellised ümara kupliga lambid mu meelest imelise koosluse, mis pani mõtted liikuma, kutsus esile erakordse nutikuse ja sõnasoravuse.

Rohelise kupliga laualambi foto leidsin internetist, lauapaberit aga mitte.

12.11.12

Fotojaht - maast leitud tähed

X. Suur tundmatu. Küsimustes peituv tegelane, kes tuleb leida. Valemite lemmik. Tegur. Iks. Mister X, kui kellelegi samanimeline film Georg Otsaga peaosas meelde tuleb. Sabas sörkija, tähestikus tagapool kõmpija. Eesti keeles pigem võõras kui oma.

Lihtsalt x.


Ma pole ammu fotojahil osalenud, aga selle nädala teema "Maast leitud tähed" oli mul paar kuud tagasi tehtud piltide hulgast kohe võtta ja tahtis väga blogisse tulla. Seda enam, et ühele üsna olulisele x-küsimusele peaksin homme vastuse saama.

Minu foto, sept 2012. 
Teiste fotojahiliste maast leitud tähed on siin.

5.11.12

Teetähised

Osalesin täna seltskonnaelus, käisin Estonia Talveaias uue raamatu esitlusel. Mu kunagine kursusekaaslane Tartu Ülikoolist, Eesti Olümpiakomitee vastselt ametist lahkunud president Mart Siimann on oma elu olulise ja huvitava perioodi lõpuga seoses kaante vahele kokku pannud oma esinemised, artiklid ja intervjuud aastatel 2002 - 2012. Raamatu pealkiri on "Subjektiivselt". Eks ma uurin siis nüüd raamatu vahendusel põhjalikumalt järele, mida head ja paremat on kursusekaaslane korda saatnud.

Mõnikord ärkavad mu ammused lood uuesti ellu. Nii on ka Mardi raamatus kaks minu intervjuud temaga juba 2006. aastast. Üks ilmus Õpetajate Lehes ja käsitles koolisporti ning olümpialiikumist. Siis  oli selle pealkiri "Juhtimine on mõtlemisülesannete lahendamine"", esitletud raamatus on suur osa sellest pealkirjaga "Kooliaja spordist".  Teine ilmus Elukirjas ja on ka mu isikulugude raamatus "Eestimaa ilu" (2008) pealkirja all "Mart Siimann otsib elus väärtusi", nüüd Mardi raamatus pealkirjaga "Kõige ilusam naine maailmas". Olgu kohe öeldud, et kõige ilusamaks naiseks maailmas nimetab Mart oma ema.

Seekordne ammuste lugude reanimatsioon langes tegelikult kokku ka mu enda väikese tähtpäevaga, küll mitte ümmargusega, aga mulle tol kaugel ajal väga meeldinuga ja edasise elukäigu jaoks küllalt otsustavaga. See päev on homme: igiammu, 1959. aasta 6. novembril sain oma kooli pioneerimaleva Sädeme korrespondendiks. Naljaga pooleks võin öelda, et siis sain esimese ametliku dokumendi oma ajakirjandusliku tegevuse kohta.

Korrespondenditunnistus ja tikitud käisemärk kirjatuviga on mul senini alles. Lastelehele Säde olin selleks ajaks kirjutanud loetud raamatutest, lindude talvisest söögilauast, üht-teist nipet-näpet koolielust veel. Aga mu kõige esimene kiri Sädemele sai kirjutatud juba esimeses klassis: selles pahandasin, et lastelehes ei olnud hulk aega ilmunud Lasteraadio saatekava. 
Related Posts with Thumbnails