1.5.12

Kujunemine ja kulgemine


Olen taas vähendanud oma võlga eesti kirjanike ees ja lugenud nüüd järjest läbi mõned mitu aastat tagasi ilmunud asjad. Näiteks Hasso Krulli "Loomise mõnu ja kiri", Andrus Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu" ja Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik", mis neist kolmest minuga kõige rohkem kokku klapib.

Mulle on alati meeldinud päevikuid lugeda. Lapsena neelasin neid päevikuid, mis siis saada olid ja näiteks Gulja Koroljova saatusele sai Jelena Iljina "Neljandas kõrguses" vägagi kaasa elatud. Hilisemast ajast on mulle meeldinud näiteks Aleksandr Herzeni "Minevik ja mõtted", otse loomulikult Aino Kallase kõik päevikud ja üldse on see žanr oma inimeste kujunemise ja kulgemise lugudega minu jaoks alati huvitav. Iga päevik on kordumatu nagu iga elugi ja huvitav just selle kordumatuse kordumisega.

Ka "Flandria päevik" on ühtaegu väga kitsas ajaraamis, kuid ometigi avar kujunemise ja kulgemise lugu. Midagi ei juhtu. Lugeja istub nagu üsna aeglase rongi akna juures ja vaatab välja, aknale sabistab vaikset vihma, mõned nired voolavad allapoole, õues on udumärg, kohati aimub päikest... Ja nii sõidab aknassevaataja läbi Õnnepalu  mõttemaastiku, mis akna taga aeglaselt avaneb, kohati peatuma kutsub ja kohati lausa laiahaardeliseks mõtiskluseks kujuneb - ikka maailmast ja meist selles.

See on raamat, mis oma vaiksel moel justkui sunniks mõnd kohta mitu korda lugema, mõnd mõtet kaasa heietama, mõnest mõttejupist aga hoopis uut looma, ikka vastavalt lugeja aja- ja elukogemusele.

Lugesin kuskilt ühe kriitiku arvamust, et Õnnepalu võiks pika päeviku asemel veel ühe korraliku romaani kirjutada. Aga minu jaoks on see päevik hea lugemine, kulgemisega köitev, asjade ja asjaolude ajalikust ja igavikulisest olemusest pajatav. Ja kõik need vihmade voolamised, tilkumised, udustumised, küülikud põõsas ja käblikud põõsastel, kirjanik maamajas ja munk kloostris - kõik see käib just selle loo juurde, aga samas seob seda nii olude kui inimeste kaudu iga punktiga siin maakamaral meie lähedal ja meist kaugel.

Olen Euroopas üsna palju ringi käinud, aga kõik need käigud on olnud ikkagi mingis kindlas ajaraamis, kus mingil kindlal kellaajal on vaja väga täpselt kuskil olla. Väga vähe olen saanud mõnes meeldivas paigas püsida nii kaua, kui selleks soovi, mõtted rahulikult voolamas. Belgiast olen korra läbi sõitnud, mööda neid väga korras autoteid, mida Õnnepalugi mainib. Vilksatas mõte, kuidas saavad need teed nii korras olla, siis minugi peas. Aga sellist kohalviibimise rahu, millest "Flandria päevik" tulvil on isegi siis, kui autor selles kirjanike majas enam hästi püsida ei taha, pole ma tundnud. Raamat andis selleks hea võimaluse, koos kõige muu heaga, mida temast leida võib.

Käsi kibeleb "Flandria päevikust" mõnd meeldivat tsitaati välja kirjutama, aga...  neid oleks liiga palju.

* * *
Aga väljas on mai! Algab päikesega, rõõmsalt, ootusärevalt. Kaunis kuu, ilusamaid siin, kus me elame, valgete ööde sünniaeg, rõõmus aeg, mil me kõik nagu nooreneme, või mis nagu - noorenemegi!

3 comments:

  1. Aastakümneid tagasi oli iga eesti autori uus teos sündmus. Kirjastajate rohkus on nüüd toonud lettidele sedavõrd palju huvitavaid tõlkeraamatuid, et meie oma autorid on minu kui lugeja silmis kuidagi samuti tähelepanuta jäänud. Pealegi on millegipärast minu huvi ilukirjanduse vastu muutunud üha väiksemaks. Sinu postitus tuletas mulle meelde, et kaasaegsest eesti kirjandusest tean ma ikkagi paganama vähe.

    ReplyDelete
  2. Aitäh soovitamast. Võtan kindlasti Õnnepalu lugeda.
    Hundiulul õigus - ei jõua tänapäeval jälgida, mis ilmub. Liiati pole meil siin maal ammu enam raamatupoodi. Kui linna satun ja aega on, istun alati raamatupoes ja lipsin läbi mitu teost. Vähemalt nii palju siis uuemast kirjandusest.

    ReplyDelete
  3. Hundi ulg, mina tean ka kaasaegsest eesti kirjandusest vähe. Üks põhjus on puhtmajanduslik, uued raamatud on enamasti kallid. Ja ega kõiki neid asju, mille kohta näiteks meedias vaidlused käivad, ei tahakski lugeda. Ikka üsna läbimõeldud eelvalikuga...

    Sjgelle, Sind aitaks kindlasti e-raamat, sest siis saab netist väga palju raamatuid (eriti klassikat) lausa tasuta, eestikeelsetest saab tasuta osta (just nimelt tasuta osta) näiteks Krisostomosest eelmise aasta Loominguid, ka mu tekstis nimetatud Hasso Krulli raamat oli seal. Võõrkeelsetest on internetis tasuta väga suurel hulgal head klassikat. Kuuldavasti saab ka raamatukogudest nüüd e-raamatuid laenutada, mis tundub olevat parem variant kui paberraamatu laenutamine - vähemasti ei ole siis keegi panni raamatu peal või võileiba raamatu vahel hoidnud või teksti lehekülgede kaupa alla jooninud.

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails