29.10.11

Panen suveraamatu tagasi riiulisse


Sel ööl läheme üle talveajale. Panen ka oma suveraamatu tagasi riiulisse järgmist kevadet ootama. Minu suveraamatuks on juba mitu aastat Mihhail Prišvini (1873-1954) "Зеленый шум" (Moskva, 1983; "Roheline kohin"). Seda lugedes tunnen ma end hubaselt, nagu soojal suvepäeval rohus lebades kõrrel kõndivat mardikat jälgides või pilvede sujuvat lendu taevalaotuses vaadates. Selles on sõnade rütm tõepoolest nagu vaikne ja veidi saladuslik roheline kohin, nagu tuules kahisevad puud ja liblikalend üle suvise luha.

Lisaks mulle juba lapsepõlvest tuttavatele Prišvini lugudele kogust "Kuldne aas" (e. k 1951) ning vaeslaste rabas ekslemise loole "Päikese varaait" (e. k 1950) on selles tolle väga sügavalt loodust tajuva kirjaniku teised paremad teosed. Ja nii ma neid loen, kuhugi kiirustamata, mõnikord raamatut hulgaks ajaks kõrvale pannes, et muud lugeda, siis jälle võttes, et taas luua seda erilist aeglaselt raamatu lugemise efekti, mis sarnaneb sooja suvetuule pehmele paile.

Olen alati olnud väga kiire lugeja ja niisuguste minu jaoks väga aeglaste raamatutena võin nimetada vaid kaht - sedasama Prišvini oma ja Antoine de Saint-Exupéry "Tsitadelli".  Neis mõlemas sisaldub minu jaoks palju rohkem, kui pelgalt andekalt kirjutatud kirjandusteose võlu - need raamatud panevad endaga kaasa hingama ja olema.

Oktoobripäike. Minu foto, 2011.
Nüüd tean ma juba ette, et võtan Prišvini ilusas keelepruugis tasasel mõtlikul moel kirja pandud tekstid järgmisel suvel jälle kätte selle nauditava suveraamatu lugemise ootuses. Taas hakkavad siis puud kohisema, linnud laulma, pungad puhkema, ojakesed vulisema, inimesed unistama, kana pardipoegi välja hauduma, koerarakats kavalat jänest taga ajama... Taas loen ma kõikidest neist miljonitest väikestest pisiasjadest, milleta maailma oleks raske ette kujutada.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails